Ujumisstiilid (10)

SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1. RINNULIUJUMINE 4
2. KROOLIUJUMINE 5
3. SELILIUJUMINE 6
4. LIBLIKUJUMINE 7
5. UJUMISOSKUS 8
6. UJUMISE AJALOOST 9
KOKKUVÕTE 11
KASUTATUD KIRJANDUS 12
SISSEJUHATUS
Ujumine on üks liikumisvormidest, mida on võimalik harrastada aastaringselt . Vaatamata suhteliselt kõrgele basseinikülastamise tasule, võib ujumist siiski pidada üheks odavamaks tervisespordialaks, mille harrastamiseks on vaja ainult trikood või ujumispükse, ujumismütsi ning soovi korral spetsiaalseid ujumisprille. Ujumine parandab hingamist ja verevarustust . Ujumine arendab nii kõhu-, selja-, kaela-, käte-, jala-, kui ka rindkerelihaseid. Samal ajal koormab ujumine vähem südant ja liigeseid ning horisontaalasendis on südamel kergem korraldada vereringe tegevust.
Igasugune ujumine aitab olla terve ja püsida heas füüsilises vormis kõrge eani, kuna tervist aitab paremini säilitada koormusevaba ujumine. Ujumine on üks kõige harmoonilisemaid spordialasid. Ujumisel kui spordialal on põhiliselt neli erinevat ujumisstiili ehk tehnikat – krooliujumine, seliliujumine, rinnuliujumine ning liblik - ehk delfiiniujumine .
1.RINNULIUJUMINE
Rinnuliujumine on ujumisstiil, mida rahvapäraselt nimetatakse ka konnaujumiseks. Rinnuliujumine on võistlusalana kasutusel ka ujumisvõistlustel.
Rinnuliujumine on tehniliselt küllaltki raske ja suhteliselt aeglane edasiliikumise viis. Tehniliselt õige rinnuliujumine nõuab näiteks väga head põlvede liikuvust. Rinnuliujumine on üks põhilisi viise ujumistehnikast ja seepärast tervisesportlased seda ka tavaliselt kasutavad
Asend on sirge, õlad ühekõrgusel, rütm on õige, hingamine , tõmme ja jalgade löök ajastatud. Jalalöögid on sümmeetrilised ja teravad . Käed ja õlavöö tuleb hästi ette sirutada. Käelabad on pööratud väljapoole tõmbe alguses. Tõmme on kaarjas, käelaba juhib kogu liigutust. Küünarnukid on kõrgel kogu tõmbe vältel. ettesirutuse alguseks.
Käed viiakse ette korraga kas veepinnal või selle all. Kõige tähtsam on õige rütm, käelabade õige asend, käte sirutus ette, jalgade löögitaoline liigutus.
2.KROOLIUJUMINE
Krooliujumisel on oluline painduvus – sel juhul saab ujuja end õlgade abil pisut väiksemaks teha ja niimoodi vees kiiremini edasi liikuda .
Asend on voolujooneline, jalalöök algab puusast, pöiad sissepoole, hingamine peab olema õigesti ajastatud ja väljahingamine tugev, välja tuleb hingata suu ja nina kaudu. Käelaba jõuab vette enne õlga, käsi vette sõrmed ees, küünarnukk kõrgemal kui käelaba. Käsi sirutub õlavööst ja samaaeglselt vastaskäsi lõpetab tõuke. Haare veest tuleb sooritada vajutades käelaba veidi välja- alla. Haara kohe kui vastaskäsi on tõuke lõpetanud. Tõmme algab küünarliigese kõverdamisega, hoida 90 kraadise nurga all, käelaba suunatud jalgade poole ja sõrmed keha keskjoonel.
Tõuke faasis küünarliiges paindub vastu külge ja käsi sirutub, käelaba suruda kiirendavalt taha, küünarnukk suruda vastu külge ja sirutada käsivars.
Tõukeliigutus on kiirenev. Käsi väljub veest lõdvalt, käelaba pöörata sisse, kui käsivars on peaaegu sirge tõsta turi ja õlavöö, alustada sissehingamist.
Käsi viiakse üle lõdvalt, küünarliiges tõstetud kõrgele, asetada käsi otse ette ja lõpetada sissehingamine, kui etteliikuv käsi möödub peast . Kõige tähtsam on kõrge küünarnuki asend, pikk tõmme, kiirenev tõuge, lõtv käe etteviimine ja õlavöötme pööramine
3.SELILIUJUMINE
seliliujumisel on oluline painduvus – sel juhul saab ujuja end õlgade abil pisut väiksemaks teha ja niimoodi vees kiiremini edasi liikuda.
Kehaasend peab olema sirge, puusad veepinna lähedal, õlavöö pöörleb hästi ja pea püsib
pinnal, väljahingamine on tugev, rütm peab olema õige ja käteliikumine vastassuunaline. Jalalöök algab puusast ja põlved ei riku veepinda ja jalalöök on tugev ja terav , veidi sissepoole surutud. Pöiad on lõdvad, käsi asetatakse vette järsult ja haaret alustatakse küllalt sügavalt, tõmme algab küünarliigese kõverdamisega, käelaba peab olema õiges asendis ja juhtima liikumist. Tõukel küünarliiges surutakse vastu külge ja käsi sirutub. Tõuge lõppeb labakäe vajutusega allapoole. Õlavars tõuseb ja käsi tuleb lõdvalt veest välja. Üleviimine sirge käega, suunaga üles-taha-alla.
Kõige tähtsam on voolujooneline asend, käte vastassuunaline liikumine, pöörlemine, hästi liikuvad hüppeliigesed.
4.LIBLIKUJUMINE
Liblik ehk delfiiniujumine põhineb suuresti jalgade tööl – paarislöögiga saavad jalad veest tuge ja tänu sellele, et käed tulevad ette vee pealt ja tõmbuvad ujujat edasi, on edasiliikumine kiirem. Liblikujumine annab koormuse ka õlavöötmele.
5.UJUMISOSKUS
Ujumisoskuseks loetakse, kui inimene suusab vees liikuda tund aega, minimaalne ujumisoskus on aga 100 meetri ujumine rahulikus tempos ja mingis kindlas ujumistehnikas. Laste puhul loetakse ujumisoskuseks seda, kui suudetakse käte ja jalgadega tööd tehes läbida 25 meetrit.
Praktika on näidanud, et kõige raskem on õppida õiget hingamist vees, sest väljahingatav õhk tuleb välja puhuda vette. Vees hingamist tuleb algul õppida teadlikult, sest kardetakse , et kui kogu aeg õhku sisse ei hingata, siis vajutakse vee alla. Teadke, et enne kui sissehingatud vana õhk pole välja hingatud, pole võimalik uut õhku ka sisse hingata.
Milleks on ujumine hea?

• Igasugune ujumine aitab olla terve ja püsida heas füüsilises vormis kõrge eani, kuna tervist aitab paremini säilitada koormusevaba ujumine.
  
• Ujumine arendab nii kõhu-, selja-, kaela-, käte-, jala-, kui ka rindkerelihaseid
  
• Vesi mõjutab aktiivselt nahaaluseid retseptoreid, mistõttu on ujumine eriti kasulik une- ja närvihäiretega inimestele.
  
• Ujumine on kasulik ülekaalulistele inimestele. Rasv aitab paremini tüsedamatel vee peal püsida ja edasiliikumiseks kulutab inimene energiat. Vees kulutatakse energiat ka kehatemperatuuri hoidmiseks.
  
• Südamehaiged ja kõrge vererõhuga inimesed tunnevad end ujudes hästi, sest vees on keha tunduvalt kergem ning liigutuste sooritamine lihtsam.
  
• Ujumine on kasulik radikuliidi ja seljavalude puhul, sest veel on masseeriv toime – ujumisliigutusi tehes tekib vastujõud, mis mõjub tervele kehale.
  
• Ujumisest ja vees viibimisest võivad leevendust ning abi saada ka astmaatikud.
  
• Ujumine on üks kõige harmoonilisemaid spordialasid.
  

6.UJUMISE AJALOOST
Rinnulikroolile aluse panijaiks peetakse austraallast Richard Cavilli ja 20. saj. esimese kümnendi kuulsaimat Ungari ujujat Zoltán Halmayd. Rinnuliujumises (brassis) peavad mõlemad käed samal ajal ja sümmeetriliselt veepinna all sooritama tõmbeliigutuse ning seejärel uueks tõmbeks ette liikuma. Liigutuste samaaegsuse ja sümmeetrilisuse nõue kehtib ka jalgade kohta. Jalgade üles-alla liigutamine on keelatud. Õlad peavad olema veepinnaga paralleelsed. Veepinna all on lubatud ujuda ainult ühe kätetõmbe ja jalgadelöögi tsükli ulatuses pärast starti ja pärast iga pööret. Ujuja, kes pärast starti või pööret teist tõmmet alustades pea veest välja ei tõsta, eemaldatakse võistluselt.
1930. a-il sai rinnuliujumise tugevaks võistlejaks liblikujumine. Selles ujumisviisis ühendati rinnuliujumise jalgade töö käte sümmeetrilise ja üheaegse etteliikumisega pealpool veepinda. Brassi kui klassikalise võistlusviisi säilitamise huvides tunnistati liblikujumine pärast Helsingi olümpiamänge (1952) omaette võistlusalaks. Ent brassi puutumatuse kaitseks tuli võistlusmäärustikku täiendada hiljemgi, sest Melbourne´i olümpiamängudel (1956) ujusid kõik rinnuliujumise medalimehed brassi enamiku ajast vee all. Pärast neid võistlusi määratigi brassiujuja vee all liikumise aeg kindlaks (uued nõuded jõustusid 1957. a.).
Liblikujumine ei suutnud enda iseseisvaks alaks kuulutamist tegelikult üle elada. Ala nimetus on küll jäänud, kuid sisu on nii muutunud, et see nimetusele päris ei vasta. Juba 1953. a. algatas jugoslaavlane Darko Prvan sellise liblikujumise, mida tuntakse nüüd rohkem delfiiniujumisena.Vanast liblikujumisest jäi alles liblika liikumist meenutav käte töö, aga oluline osa liikumishoost saadi delfiini ujumist matkivast jalgade ja alakeha sümmeetrilisest ja võimsast üles-alla liigutamisest.
Selili ujuvad tänapäeval kõik võistlejad krooli ; seda ujutakse nagu rinnulikrooligi, kuid seliliasendis. Keelatud pole ka selilibrass, aga sellest on võistlejad nüüdisajal loobunud . Selilikrooli võidukäigule pani aluse ameeriklane Harry Hebner Stokholmi olümpiamängudel (1912).
Rinnuliasendis ujumise puhul tuleb startida lähetaja käskluse järgi lähtepukilt, hüpates vette, pea ees. Seliliujujad alustavad veest, selg ees. Nad hoiavad kinni basseini seinas olevaist käepidemeist ning seinale toetatud jalad ei tohi veepinnast kõrgemale ulatuda (ka varbad mitte). Seliliasendis tuleb püsida kogu võistlusmaad läbides, sealhulgas end pöördeseinast eemale tõugates.
Kompleksujumine on viimase paaril aastakümnel moodi läinud võistlusala. Kogu distants on jagatud 4 võrdseks osaks. Esimene läbitakse liblik-(delfiini)stiilis, teine selili, kolmas rinnuli (brassi) ja neljas vabalt (krooli)ujudes. Nõuded on samad mis igasujumisviisis eraldi. Nii tuleb liblik- ja rinnuliujumislõik lõpetada kahe käe üheaegse seinapuutega, selili- ja vabaujumislõik vähemalt ühe käe puutega ning järjekordse lõigu alguses peab keha olema asendis, mis vastab selles lõigus kasutatava ujumisviisi reegleile.
Teateujumisi korraldatakse nüüdisajal kahesuguseid. Vabas teateujumises võib iga ujuja ise valida stiili nagu individuaalses vabaujumiseski, aga kombineeritud teateujumises on esimene selili-, teine rinnuli-, kolmas liblik- ja neljasvabaujumisetapp. Teatevahetuseks loetakse hetke, kui eelmise etapi lõpetanu puudutab ujula seina. Kui järgmisele etapile mineja lahkub stardipukilt varem, siis loetakse ta valelähte sooritanuks ja teatevõistkond eemaldatakse. Ainult sel juhul jääb võistkond eemaldamata, kui enneaegselt vette hüpanu ujub ujula seinani tagasi ja puudutab seda enne etapile minekut (suurvõistluste praktikas sellekohane pretsedent puudub).
Individuaalvõistlusaladel peab lähetaja pärast esimest ja teist valelähet võistlejad peatama ja neile meenutama, et enne signaali startida ei tohi. Kolmanda valelähte puhul võistlejaid enam tagasi ei kutsuta, vaid valelähte sooritanu (sooritanud) diskvalifitseeritakse sellest sõltumata, kas ta (nad) eelmise kahe valelähte tekkimises oli (olid) süüdi või mitte. Eelujumisest osavõtjad loositakse. Vahe- ja finaalujumistes on üldreegliks, et parima aja saavutanu saab neljanda raja, järgmine viienda, kolmas kolmanda, neljas kuuenda jne. (vastavalt tulemustele parimast vaheldumisi vasakule ja paremale).
KOKKUVÕTE
Ujumisel kui spordialal on põhiliselt neli erinevat ujumisstiili ehk tehnikat – krooliujumine, seliliujumine, rinnuliujumine ning liblik- ehk delfiiniujumine.
KASUTATUD KIRJANDUS
http://fitness.inimene.ee/pages.php3/170713?login=b48c16b53f278ccdfd91ba1d1ce47f26#Ujumisstiili,_ujumise_omandamine
http://www.valgavg.edu.ee/loputood/Marika%20Sults/marikasults/page4.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Rinnuliujumine
http://www.sportnet.ee/juur.php3?id=31
12