Rinnuli krool (2)

Referaat –
krool
Tallinn
2008
Ujumine on inimeste ja muude loomade vees liikumise meetod. See on nii ajaviide kui ka spordiala . Ujumisstiilidest on esindatud

• koeraujumine – kaapeliigutustega ujumine
  
• küliliujumine – kasutusel vetelpäästes
  
• vabaujumine – e. krool
  
• seliliujumine
  
• rinnuliujumine e. “konn”
  
• liblikujumine e. “ delfiin ”
  

Kõikidest väljatoodutest on krool lihtsaim ja kiireimini õpitav. Kuigi “delfiin” ja “konn” on tegelikult nimetus jalgade tööle, võisteldakse ikkagi neljas erinevas ujumisstiilis – vaba-, selili -, rinnuli - ja liblikujumine. Vabaujumine tähendab tavaliselt krooli , sest see on kiireim ujumisstiil, kuigi ujuja võib ise valida, millist stiili ta kasutab. Rinna ujumisasend krooli juures annab kätele hea liikuvuse , seevastu selili kroolis on käte liigutamine suhteliselt raske, kuna liikumine peab toimuma selgrooga samas suunas, horisontaalselt . Rinnuli krooli tuntakse juba iidsetest aegadest saadik. Läänemaailmas nähti rinnuli krooli esimest korda 1844 aasta võistlustel Londonis, kus seda tutvustasid põhjaameeriklased, kes võitsid kergekäeliselt oma brittidest vastaseid. Ent inglased pidasid seda tehnikat äärmiselt barbaarseks ja eba-euroopalikuks, nii et võistlustel kasutasid nad liblikujumist.
Krool on esimene ujumisstiil, mida lastele õpetatakse. Kui käed korralikult käivad ja ujujat edasi viivad, hakatakse tähelepanu pöörama jalgadele . Siin tulebki mängu krool, kus suur tähtsus põhineb jalgadel. Enamasti arvatakse, et krooli selgekssaamiseks tuleb võtta ujumislaud käte vahele ja sirgeid jalgu kordamööda üles-alla liigutades lähebki keha edasi. Tegelikult on asi keerulisem ja niisama summimisest pole abi, see võib muuta pinnal püsimise ja ujumise isegi raskemaks. Esiteks tuleb teada, et jalaliigutuste põhiülesanne on vältida jalgade vajumist. Vaid väga hea pöiapainduvuse korral on võimalik jalgade tööd tehes kiiresti edasi liikuda . Teiseks peab jalaliigutus tingimata meenutama lööki. Esmalt tuleb jalg enne lööki kergelt põlvest painutada, seliliasendus tuleb rõhutada lööki üles, rinnuliasendis lööki alla. Pöiad on löögi sooritamisel lõdvad ja sissepoole pööratud. Krooliks on otstarbekam alustada jalgade töö õppimist seliliasendis, nii saab laps ise oma liigutusi jälgida. Lapsel tuleks istuda madalas vees ning teha jalgadega kordamööda üleslööke. Löök tuleb sooritada nii, et vesi pritsib näo suunas. Järgmisena tuleb lasta tal ujuda selili lamades ja jalgade töötades krooli umbes kümme meetrit. Jälgida tuleb, et varbad ulatuksid veepinnani ja põlved ei tuleks liiga palju veest välja.
Käte liikumine –
on vahelduv. Teisisõnu : kui üks käsi on vee all tõuget tegemas, on teine juba pinna peal valmis uueks tõukeks. Kätetõmbed kindlustavad kiire edasiliikumise. Liigutusel on kolm staadiumi: tõmme, lüke ja taastumine .
Käsi vajub vähesel määral allapoole ja peopesa pöörab 45 kraadi ulatuses, kus pöidlapiirkond on suunatud rohkem põhja poole. Seda kutsutakse veepüüdmiseks ja valmistab ette tõmbeks. Tõmbeliigutusele järgneb poolring , kus küünarnukki hoitakse käest kõrgemal ja käsi suunab keha keskpunkti suunas ja allapoole. Poolring lõpeb ees, rinna juures ja rindkere alguses. Mingil hetkel pärast ühe käe taastumise algust hakkab teine käsi tõmmet tegema. Taastumisel liigutatakse küünarnukki poolringis vertikaalselt ujumissuunas. Küünarvars ja käsi on täiesti lõõgastunud ja vajuvad küünarnuki ja veepinna juurest allapoole, ujuja keha lähedale. Taastumise keskel on üks õlg üles pööratud, samal ajal kui teine liigub tahapoole, vältimaks lohisemist. Selleks et õlga pöörata, väänavad osad torsot, samal ajal kui teised pööravad kõike. Algajatele omane viga on see, et nad ei lõdvesta kätt taastumise ajal ja viivad käe liiga kõrgele ja kehast liiga kaugele, mõningatel puhkudel küünarnukkidest kõrgemale.
Nendel juhtudel lihastöö suureneb kiiruse arvelt. Algajad unustavad tihti õlgu kasutada, selleks, et lasta käel liikuda nii ette kui võimalik. Mõned ütlevad, et käsi peaks minema vette pöial ees, vähendades nii lohisemist. Teised ütlevad, et käsi peaks olema kõverdatud ja keskmine sõrm olema esimene, mis vette läheb, andes niimoodi hoogu juurde. Tõmbe alguses käitub käsi nagu tiib ja liigub aeglasemalt kui ujujal kiirust on. Lõpus seevastu on nagu aer ja liigub kiiremini kui ujujal kiirust on. Lõõgastunud krool sisaldab ainult ühe käe liikumist, samal ajal kui teine käsi puhkab ja on ette sirutatud. Seda viisi kutsutakse “järelejõudmise” sõudeks ja vajab ujumiseks vähem jõudu. Seda seepärast, et keha on vees siis pikem ja voolujoonelisem. See stiil on aeglasem kui tavapärane krool ja võistlustel kasutatakse seda harva. Seevastu kasutatakse seda hoopis harjutamise eesmärkidel.
Jalgade liikumine –
Jalad liiguvad vaheldumisi , s.t. kui üks on vee all, on teine pinnal. Jalad annavad täiskiirusesse juurde suhteliselt vähe, sestap on nad olulised just keha tasakaalu ja asendi säilitamiseks. See tasakaalupuudus on silmnähtav siis, kui kasutada vahepoomide abi ja üritada peatada jalgade tegevust. Algasendis on jalg natuke põlvest kõverdatud, sellele järgnevad löögid, mis sarnanevad jalgpalli löömisele. Jalad võivad olla sissepoole kõverdatud. Pärast lööki liigub sirge jalg tagasi üles. Tihtiesinev, aga algajatele omane viga on see, kui painutatakse jalgu liiga palju või vett lüüakse liiga kõrgele üles. Ideaalselt on tsüklis 6 lööki, olgugi et ka kaheksa, neli või kaks lööki on võimalikud. Kui üks käsi on surutud allapoole peab keha orientatsiooni parandamiseks vastandjalg samuti tegema löögi allapoole, Alternatiivselt saab krooli ujuda ka “liblikalöögiga”, olgugi, et see vähendab ujumisasendi stabiilsust.
Hingamine –
Tavaliselt on krooli ajal nägu vees. Silmad vaatavad eesoleva basseiniseina alumist osa ning veepiir on kulmu - ja juuksepiiri vahel. Vaidlus selle üle, kas pead peaks all hoidma, kestab veel. Hinge tõmmatakse suu kaudu pea keeramise ajal. Ujuja hingab välja suu ja nina kaudu kuni järgmise hingetõmbeni. Nina kaudu väljahingamine võib ennetada vee ninnatõmbamist. Ujujaid, kelle allergiaid halvendab basseinis viibimine ei tohiks nina kaudu väljahingamisest eeldada, et see aitab täielikult vältida ninasiseseid ärritusi. Standardujumisel on vaja üht hingetõmmet pärast igat käe taastumist, s.o. pärast igat pooltteist tsüklit. Osad ujujad teevad selle asemel hingetõmbe pärast igat täis-tsüklit, s.t. pärast igat teist käe taastumist ja hingates alati samale küljele. Enamus võistlevatest ujujatest hingab pärast igat teist käetõmmet, ehk siis kord tsüklis, eelistatud küljele. Siiski saavad osad ujujad ilma probleemideta hingata mõlemale küljele. Sprinterid hingavad terve võistluse kestel alati eelmääratud hulga korda hinge. Eliitsprinterid hingavad ainult korra või siis üldse mitte terve viiekümne meetri võistluse kestel. Üheksakümne ühe meetri sprinterid hingavad tihtipeale pärast nelja tõmmet, ehk siis kord kahe tsükli jooksul. Vee-polos hoitakse pead tihtipeale veest väljas, et säilitada paremat nähtavust ja kergemat hingamist.
Keha liikumine –
Keha pöörleb iga käetõmbega ümber oma pika telje nii, et taastuva käe õlg on kõrgemal kui tõukava/tõmbava käe õlg. See muudab taastumise palju kergemaks ja vähendab vajadust pea pööramiseks hingamisel. Kui üks õlg on veest väljas, väheneb lohisemine, sest kui üks õlg liigub vee alla, aitab ta veest väljuval käel saavutada suuremat jõudu. Küljelt-küljele liikumine on minimaalne: üks jala põhifunktsioone on kehakontuuride ja voolujoonelisuse säilitamine.
Start –
Vettesukeldumisele järgneb lühiajaline liuglemise faas, millele omakorda järgneb veealune jalalöök. Maksimum pärast viitteist meetrit peab ujuja pinnale tõusma ja jätkama soovitud stiilis ujumist.
Pööre ja lõpp –
Rinnulikrooli harrastav ujuja kasutab tavalisest tavalisemat külgpööret, et minimaalse ajakaduga suunda vahetada. Ujuja liigub basseiniseinani nii kiiresti kui võimalik, sirutades üht kätt ettepoole ja teist taha. Nad ei too teist kätt pinnale, vaid kasutavad teist kätt selleks, et lükata end jalgadega koos seinast võimalikult tugevalt võimalikult kaugele. Pärast lühiajalist liuglemise faasi alustab ujuja taaskord jalalöögiga ja ei tõuse pinnale enne viieteist meetri läbimist.
Finišisse saamiseks peab ujuja puutuma basseiniseina ükskõik millise kehaosaga (tavaliselt käega). Enamik ujujaid teevad enne lõppu võimalikult kiiresti kiire sprindi, millega tavaliselt väheneb ka hingamise kiirus.
Kasutatud materjalid:

• http://et.wikipedia.org/Ujumine
  
• http://www.virumaateataja.ee/130706/esileht/haridus/15031868.php
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Front_crawl