on, et see paneb kogu intervjuudes saadud info põhjal mõtlema, kuidas oleks võimalik õppejõuks kujunemist toetada ja vastavalt sellele tegutseda. Antud uurimuse kinnitamiseks ja ilmestamiseks on kasutatud ka tsitaate. Pillia, E., Sammul, M., Post, P., Aasjõed, Ü., Kruusamäe, K. (2013). Eesti kõrgkoolide esmakursuslaste õpi- ja teadmuskäsitus. Eesti Haridusteaduste Ajakiri, nr 1, 2013, 156–191. Artikli eesmärgiks on uurida, millised on Eesti esimese kursuse üliõpilaste epistemoloogilised uskumused ja õpikäsitus ning kuidas need mõjutavad üliõpilaste õpieelistusi. Uurimuses kasutati etteantud vastusevariantidega ankeetküsimustikku. Eesmärk oli luua küsimustik, mis kõnetaks üliõpilast, kuid annaks ühtlasi õppejõule esmase arusaama, mida üliõpilane ootab õppeprotsessist ning kuidas paremini toetada õppijakeskset lähenemist. Küsimustikule vastasid viie Eesti kõrgkooli esmakursuslased, kelle vanus jäi vahemikku 18-51 eluaastat. Analüüsides kasutati
8. Milline on ratsionalistlik seisukoht epistemoloogias? Millised filosoofid on ratsionalistlikul positsioonil? Kuidas me mingi teadmiseni jõuame? Ratsionalism: teatud asju (õigluse printsiibid, loogikaseadused, asjade olemused) ei ole võimalik meeleliselt kogemusest tuletada. Nende asjade teadmiseni jõutakse intellektuaalse intuitsiooni vahendusel. · Platon: anamnesis · Descartes: selge ja distinktne mõtlemine. 9. Millised on Immanuel Kanti transtsendentaalse teooria epistemoloogilised seisukohad? 1781 Puhta mõistuse kriitika: Mis teeb teadmise võimalikuks ehk, millised on teadusliku kogemuse võimalikkuse paratamatud vormid? · Ruum · Aeg · Substants · Jne.
1. Legitimeerib mingi konkreetse ajalookirjutuse tava, konkreetse ajalootemise viisi. Esitleb seda epistemoloogiliselt ja metodoloogiliselt teistest paremana. Õigustab ja seab esile nö õige viisi. 2. Programmiline funktsioon, kus teooria visandab konkreetse programmi ajalooga tegelemiseks. Kuidas uuritakse ja kes uurib? 3. Piiritleb ajalootegemise viisi teoreetiliste reflektsioonidega. Ajalooteooria esitab 4 küsimust 1. Epistemoloogilised küsimused (Mida üldse saame teada tegelikkuse kohta ja mis on nende teadmiste iseloom?) 2. Metodoloogilised küsimused (Kuidas teadmisi hankida? Milliseid meetodeid kasutada, et teadmisi genereerida?) 3. Ontoloogilised küsimused (Mis on mineviku mõte? Kuhu see välja viib? Kas on olemas jumalik ettemääratus jne. Ei esita küsimusi ajaloouurimise kohta vaid ajaloo enda kohta.) 4. Eetilised, juriidilised ja poliitililised küsimused (mineviku kasutamise
John Locke, David Hume. 8. Milline on ratsionalistlik seisukoht epistemoloogias? Millised filosoofid on ratsionalistlikul positsioonil? Teatud asju ei ole võimalik meelelisest kogemusest tuletada (õigluse printsiibid, loogikaseadused, asjade olemused). Nende asjade teadmiseni jõutakse intellektuaalse intuitsiooni vahendusel. Platon, Descartes. Ma mõtlen järelikult ma olen. 9. Millised on Immanuel Kanti transtsendentaalse teooria epistemoloogilised seisukohad? Mis teeb teadmise võimalikuks, millised on teadusliku kogemuse võimalikkuse paratamatud vormid? Meie kogemuse teevad võimalikuks teatavad vormid, mis on omased transtsendentaalsele subjektiivsusele endale: ruum, aeg, substants jne. Selleks, et kogeda empiirilisi objekte näeme neid alati organiseeritult ajas ja ruumis ning see teadmine on juba objektiivne.
Ühiskond, kus laps elab, saab sellest mõjutatud toetuste, riiklike palkade (vanematele) jms läbi. Lapse heaolu sõltub sellest, millises keskkonnas ta elab, milliseks too keskkond seaduste ja kõikvõimalike toetus- ja abirahadega muudetud on. Jean Piaget (1896-1980) Oli Sveitsi psühholoog ja filisoof. Tuntud on tema epistemoloogilised uuringud lastega. Jean Piaget' kognitiivse arengu teooria Lapse arengu perioodid: *Sensomotoorse intellekti periood (0-2 eluaastat) *Operatsioonieelse mõtlemise periood (2-7 eluaastat) *Konkreetse mõtlemise periood (7-11 eluaastat) *Abstarktse ehk formaalloogilise mõtlemise periood (alates 12. eluaastat) Keskendusime kahele kõige tähtsamale perioodile, sest puutume tulevikus just nende perioodidega kokku.
meeled annavad eksliku pildi. Päris maailm on ideedemaailm. Meie maailm on ainult peegeldus ideedemaailmast. Tema arvas, et maailma saab alati kaheks vastandiks jagada: (ilus-inetu, suur-väike jne). Ideed on igavesed, meeltega tajuv aga muutlik. Idee on üldine ja õige. Tõde on püsiv ja seisneb ideedes. Tark peab jõudma tõeliste olemusteni. Meeled seovad mitteolemuslikke asju. Ideedeõpetus pani aluse teaduse põhijoontele. Mõistus on inimese parim tööriist. Epistemoloogilised (teadmised) ja metafüüsilised (tõelised) küsimused põimuvad ratsionalismis. Võttis käibele mõiste mõiste. Mõiste on mõistuse tööriist. 12. Aristoteles (384-322 eKr) on kõige rohkem akadeemilist kultuuri edendanud. Tema pani aluse paljudele teadusaladele. Tema süvenes esimesena üksikasjadesse. Tema tugines oma tekstides sellele, et põhjalikkus > hea stiil. Ta oli Aleksander Suure õpetajaks ja rajas oma Akadeemia. Mõjutas suuresti oma aega
samad tulemused K. Charmaz (2006): Ei pea ega saa täpselt vastata traditsioonilistele teaduslikkusnõudele, kuna andmeid mõjutab uurimisprotsess, mis on kordumatu ja kordamatu.Iga järgmine uurija on mõjutatud eelnevast teadmisest ja muutunud olukorrast ning seega ei saa tulemused olla täpselt samasugused. 15 Andmekogumismeetodid: osalusvaatlus Vaatluse ontoloogilised ja epistemoloogilised põhimõtted Ontoloogiline vaade tegelikkusele: inimeste interaktsioonid ja tõlgendused on mõistetud uurija poolt kui uurimise faktiline materjal Epistemoloogiline põhimõte: faktilise materjali kogumise/produtseerimise kaudu on sotsiaalne tegelikkus tundma õpitav ja mõtestatav Uuritavad, vaadeldavad nähtused - Massikäitumine – kuidas inimesed „suhtlevad“ avalikus sfääris - Argirutiin: verbaalne ja mitteverbaalne kommunikatsioon
mitteuskumise väljendajana (on see ikka tõsi, et..; no kui see on tõsi, siis ma küll ei tea...) 12. Esitage deflatsionismile vähemalt kaks etteheidet! Tõde on juba iseenesest tähtis, inimeste jaoks väärtus. Hüpoteetilised otsustused: nt, kui on tõsi, et päike paistab, siis... 13. Selgitage tõefraasi pimekasutuse probleemi! 3. TEADMINE 1. Millega tegeleb epistemoloogia? Epistemoloogia ehk teadmusteooria tegeleb taju, mälu, loomusega. Epistemoloogilised küsimused on: mis on teadmine? millised on teadmise kriteeriumid? 2. Mida tähendab küsimus ,,teadmise ulatusest"? See käsitleb probleemi kui palju me teame/võib teada? Suunad on siin skeptitsism ja ratsionalism, esimesed arvavad, et me teame väga vähe, ei midagi peale enda teadvuse hetkeseisundi. Ratsionalistid aga, et me teame üsna palju endast ja ümbritsevast maailmast. 3. Mida heidab feminism ette traditsioonilisele epistemoloogiale? Et trad. epist
Intensionaalsus (intensio tugevdamine) keelte omadus, mis sõltub keele kasutamisest, keeleväljendite tähendusest. Intensionaalseteks nim. kontekste, milledes ei kehti vastastikuse asendamise printsiip (asendamine sünonüümsete väljenditega). Sellise konteksti tähendus on sõltuvuses mitte asjade objektiivsest seisust, vaid subjekti vaatepunktist teadmised, kahtlused, usk jmt. Intensionaalsed kontekstid teatud modaalsed ja kõik epistemoloogilised kontekstid, arvamuse kontekstid, samuti otsene ja kaudne kõne. Predikaatori (sõnad või sõnaühendid, mis tähendavad omadusi või suhteid, mida väidetakse või eitatakse subjekti suhtes) E. on vastav klass. Predikaatori I. on vastav omadus. "Ni" E. on klass "inimene", "Ni" I. on inimese omadus.
koopanägemus on õige, ta optimistlik anamnesis aga mitte …” [seals., lk. 1850]. Mis tähenduses siis Platoni anamnesis`e-õpetus liigoptimistlik on? Platon peab maailma olemusstruktuuri põhimõtteliselt ratsionaalselt transparentseks. Nende olemuste mõistmiseni on küll raske jõuda, kuid kui neid kord mõistetakse, siis eksimusvabas mõistuslikus kaemuses ning just see peakski tema järgi olema inimtunnetus siht. Tänapäevased epistemoloogilised õpetused inimese tunnetusvõimalusi kaalutledes üldiselt enam nii optimistlikud ei ole. Popperi hinnangul võib sedalaadi essentsialism – nagu eelpool juba kõneks oli – viia teadmise kasvu pärssivale teaduse- 6 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. tõlgendusele. Popperi enda fallibilistlikku teadmise-tõlgendust võiks tema silmis adekvaatselt
tähenda, nagu ei omanuks epistemoloogiline problemaatika stoikute jaoks suhtelist iseväärtust. Stoikud olid lisaks epistemoloogiliste küsimuste käsitlemisele viljakad ka loogikas kitsamas mõttes. Aristotelese järel andsid just nemad antiikmaailmas suurima panuse formaalse loogika arengusse. Kuid kokkuvõttes oli stoikute õpetuse huvikeskmes siiski mitte teadmine kui selline, vaid eelkõige ikkagi see teadmine, mille alusel oleks võimalik teha eetilisi valikuid. Loogika pidi looma epistemoloogilised alused eetilisele õpetusele. Stoikute füüsika. Eespool juba kõne all olnud ontoloogilise põhiteesi – kõik, mis on, on kehaline – alusel võiks stoikute õpetust nimetada materialistlikuks. Selles kehalises olemises eristavad stoikud kahte vastandlikku poolust: aktiivset, toimivat alget ja passiivset, vastuvõtvat alget. Esimest nimetasid nad logos`eks või jumalaks või jõuks, teist aineks (hyle). Kuid need vastandlikud poolused olid nende
See tõi endaga kaasa püsiva poliitilise ebastabiilsuse. Loomulikult pidi tolle aja filosoofiline mõtlemine esitama endale küsimuse, mis on selle nähtuse põhjused ja millistel teedel oleks võimalik seda ületada. Mõisteid ja küsimuseasetusi kui teoreetilisi vahendeid selle situatsiooni mõtestamiseks võis leida aga varasema kreeka filosoofia traditsioonist. Platon koondaski selles seni eraldi arendatud ontoloogilised, epistemoloogilised, eetilised ja poliitika-filosoofilised küsimuseasetused üheks terviklikuks õpetuseks, mis püüab leida inimeksistentsi ajalooliselt ilmnenud vastuoludele lahendusi igaviku vaatekohalt. Selle lahenduse aluskomponendiks sai Platoni olemisõpetus, tema ontoloogia. Mõistagi ei seisnenud tema poolt arendatud inimeksistentsi kogutõlgitsus selles, et ta oleks varasemate mõtlejate arutluskäike valmiskujul üle võtnud, vaid kujunes kriitilises dialoogis oma eelkäijatega
tuleks tunnistada seletamatuks. Nende eelduste abil on aga Platoni õpetuse kohaselt inimesel ilma meelteandmetele toetumata võimalik puhta mõistustunnetuse kaudu jõuda maailma olemus- struktuuri teadmiseni. Selles mõttes oli Platoni epistemoloogia optimistlik. Ta pidas maailma olemus-struktuuri põhimõtteliselt ratsionaalselt transparentseks. Nende olemuste mõistmiseni on küll raske jõuda, kuid kui neid kord mõistetakse, siis eksimusvabas mõistuslikus kaemuses. Tänapäevased epistemoloogilised õpetused inimese tunnetusvõimalusi üldiselt enam nii optimistlikult ei hinda. Epistemoloogilisi õpetusi, mille kohaselt teadmise allikaks on meelelisest kogemusest sõltumatu mõistustunnetus, on filosoofias tavaks nimetada ratsionalistlikeks. Enamasti märgitakse selle nimetusega küll ühte suunda just uusaegses filosoofias. Uusajal oli kombeks nimetada sedalaadi meeltekogemusest sõltumatuid teadmise allikaid “sünnipärasteks ideedeks” (vrdl Descartes).
transformatsioon varasemast arhailisest, staatilisest ühiskonnast dünaamilisse turumajanduslike suhetega ühiskonda, kus üha suuremat rolli mängib elutähtsate asjade otsustamine ühiskondliku avalikkuse poolt avaliku debati kaudu. Ühiskondlik olemine kujutab sofistide sõnul endast mitte staatilisena etteantud, vaid “inimmõõduliselt” kujundatavat, muutlikku olemist. (156a-157b) Samal ajal on sellel positsioonil omad epistemoloogilised implikatsioonid. See paistab argumenteerivat selle poolt, et üldkehtiv tõde on saavutamatu, viitega sellele, et teadmine on alati perspektiivne ning et alati on võimalik, et kerkivad esile uued vaatekohad. Kas sellest ka järeldub see, et üldkehtiv teadmine pole inimesele saavutatav, on omaette küsimus. Igal juhul on selline tunnetuse-käsitlus vastandlik Parmenidese käsitlusele noesis`est kui vahetust ning eksimusevabast teadmisesaavutamise viisist
☼ vanade distsipliinide ümberorienteerumine ☼ üha uued kultuuri uurivad distsipliinid briti kultuuriuuringud 60ndate aastate lõpp - 70ndate algus ☼ kirjakultuur - kirja protsessid, mida tähendas kirjutamine mingil sajandil Alessandro - Itaalia peened vajadused, mille pärast tuli kultuuriline pööre, võiks mõelda rohkem ideedest, tähendustest või loomulik kultuuri areng - kultuuriline pööre - komplekssed põhjused. seletada midagi läbi kultuuri ☼ epistemoloogilised (=tunnetuse olemusega seotud) väljakutsed: kultuuriajaloo rõhk tähenduste uurimisele ei tundu enam piisav, soov on pöörata enam tähelepanu mineviku ainelisele, emotsionaalsele ja afektiivsele mõõtmele, kehalistele praktikatele, loodusele ja keskkonnale, jne vana vs uus kultuuriajalugu: vana:meetodid ja objektid - tähtsuse järjekord - poliitika, pärast valitsemine ja viimane kunst - ajaloo õpikud
intuitsiooni vahendusel. Platoni anamnesis - küsimusele kust pärinevad meie teadmised mitte- empiiriliste asjade kohta vastab ta, et need teadmised pärinevad sünnieelsest elust. Descartes leidis, et tänu mõistuse loomulikule valgusele on selge ja distinktse mõtlemise tagajärjel võimalik jõuda puhaste ja ratsionaalsete intellektuaalsele intuitsioonile antud ideede vahetu tunnetamiseni. 9. Millised on Immanuel Kanti transtsendentaalse teooria epistemoloogilised seisukohad? Kanti "Puhta mõistuse kriitika" - Mis on see, mis teadmise võimalikuks muudab ehk millised on teadusliku kogemuse võimalikkuse paratamatud vormid? Kant leiab, et selleks on teatavad vormid nagu ruum, aeg, substants jne. 1. Mida peab Herakleitos teadmiseks selle sõna kõige kõrgemas mõttes? Teadmine on enamus inimestele võõras, kuna arvatakse, et teatakse midagi, kuid tegelikult on see kõik vaid nende enda poolt väljamõeldud illusioon
c) Ontoloogilised küsimused: Mis mõttes on olemas moraalifaktid? Kas need on samasugused nagu “tavalised faktid?”: “mu ees laual on kohvitass”, “tapmine mille järgimine on inimestele kohustuslik. Normatiivne eetika tegeleb eetiliste hoiakute teoreetilise seletamise ning põhjendamisega ja püüab läbi selle neidsamu hoiakuid kujundada. Erinevalt on väär” d) Epistemoloogilised küsimused: Kas on olemas selline asi nagu moraalne teadmine; ja kui siis, mis on selle piirid? Kuidas saame teada, kas moraaliväited või moraalsed otsustused/hinnangud normatiivse eetikust ei tõstata meta-eetik moraaliküsimusi ega püüa neile vastata – ta on programmiliselt neutraalne. Peamine erinevus eetikateooriate puhul on see, kuidas need määravad teo moraalse on tõesed või väärad? õigsuse
neid asju tuletada, need teadmised peavad olema kaasa antud meile sündides. Platon- anamnesis- meie teadmised mitteempiiriliste asjade kohta pärinevad sünnitagusest mälust. Ma tean midagi siis, kui ma meenutan seda, mis toimus minu hingega enne minu tulemist siia maailma. Descartes- selge ja distinktse mõtlemise tulemusena on võimalik jõuda puhta, ratsionaalse ja intellektuaalse intuitsiooninile antud ideede vahetu tunnetamiseni. 97. Millised on Immanuel Kanti transtsendentaalse teooria epistemoloogilised seisukohad? Puhta mõistuse kriitika (1781): Mis on see, mis teeb teadmise võimalikuks? Tänu millele olen võimeline mõtlema millestki objektiivsest? Kanti vastus: meie kogemuse teevad võimalikuks teatavad vormid, mis on omased transtsendaalsele subjektiivsusele endale (nt ruum, aeg, substants jne). Kanti järgi saame me teada: et kogeda empiirilise objekte, näeme me neid organiseerituda ajas ja ruumis- see on objektiivne teadmine. Teades tegelikkuse kogemise
___________________________________________________________________________ Kultuuriajaloo väljakutsetest Metodoloogilised väljakutsed: kultuuriajalugu ei ole enam n-ö ajalooteaduse avangard, lisandunud on uued ja atraktiivsemad suunad, nagu globaalne ajalugu (global history), keskkonnaajalugu (environmental history, asjade ajalugu (history of things), digitaalne ajalugu (digital history), posthumanistlik ajalugu (posthumanist history) Epistemoloogilised väljakutsed: kultuuriajaloo rõhk tähenduste uurimisele ei tundu enam piisav, soov on pöörata enam tähelepanu mineviku ainelisele, emotsionaalsele ja afektiivsele mõõtmele, kehalistele praktikatele, loodusele ja keskkonnale, jne. Kultuuriajalugu peab suutma suhestuda uute suundadega ajalooteaduses, rikastama oma ,,küsimustikku" probleemidega, mis on sõnastatud uutes ajalooharudes Kultuuriajalugu peab võtma arvesse tehtud kriitikat ja lõimima
mõtiskluse ja tegevuse, maailma representeerimise ja temaga toime tulemise vahel. 3. "Filosoofia" kui idee. Interpreteerib traditsioonilist vahetegemist "obj. tedamise" otsingute ja vähem privilegeeritud inimtegevuse valdade vahel kui lihtsalt erinevust normaalse diskursuse (Kuhni "normaalse teaduse" mõiste üldistus) ja anormaalse (mis ei ole üldkehtiv ja aktsepteeritud) vahel. Ühed filosoofid on süstemaatikud -- epistemoloogilised filosoofid (see tüüp peaks kaduma). Teine sort on juhendajad -- hermeneutilised mõtlejad, kes püüavad uut avastada, nt. Heidegger, Dewey, Wittgenstein. Trad. F. katse eksplitseerida "ratsionaalsust" ja "objektiivsust" representatsiooni täpsuse tingimuste termineis on eksitav katse muuta epohhi normaalne diskursus kehtivaks igavesti. "Sattumuslikkus, iroonia, solidaarsus" 1989 (Contingency, irony, and solidarity"
võrdlus Uurimisparadigmad I • Uurimisparadigma – püütakse vastus leida kahele olulisele filosoofilisemat laadi küsimusele: – Mis on sotsiaalne reaalsus – kas ta on objektiivselt olemas ja eksisteerib meist sõltumata või ta on meie konstruktsioon/kujutlus (nn. ontoloogilised eeldused)? – Kuidas me saaks sotsiaalset reaalsust uurida ja seletada – kas sarnaselt nagu loodusteadustes - vahetult tunnetada ja uurida, või on sotsiaalteadustes oma spetsiifilised uurimisviisid (nn. epistemoloogilised eeldused)? • Sellest lähtudes võiks sotsiaalteadustes eristada kolme uurimisparadigmat: – Positivistlik lähenemine – Interpretatiivne lähenemine – Realism Uurimisparadigmad II • Positivistlik lähenemine: – On olemas meist lahus eksisteeriv objektiivne reaalsus – Seda saab nagu loodusteadusteski vahetult uurida ja mõõta – Peamine viis selleks on: (1) esitada hüpoteesid, mis tulenevad teooriast; (2)
selle valmistamisele või taime idee taime kasvamisele seemnest. Ideede maailm, ideederiik on muutumatu ja täiuslik. Ideed on asjade algkujud, prototüübid ja asjade tekkimise põhjused. Asjades on ideed mateeria inertsuse (või nt tislerite erineva meisterlikkuse) tõttu realiseerunud deformeeritult; asjad on ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud. Inimesed saavad meeleliselt tajuda üksnes neid varje. Platoni argumendid ideederiigi olemasolu kasuks on peamiselt epistemoloogilised, tunnetusteoreetilised. Kujundlikult, nn koopa võrdpildina, on Platoni tunnetusõpetus esitatud tema filosoofiat hästi kokku võtva dialoogi ,,Politeia" (,,Riigist") seitsmendas raamatus. Kujutlegem koobast, milles viibivad lapsepõlvest alates aheldatud vangid. Vangid on aheldatud nii, et nad ei saa ennast pöörata. Nende pilk on üksiti suunatud väljapääsu vastas olevale koopa seinale. Koobast valgustab vangide selja taga tuli. Tule ja vangide vahel on
- üldine ühiskonnateadus: tegeles "ühiskonna ja grupielu teadusliku uurimusega" ehk leidis, et seda tuleb vaadata objektiivselt. Võimalik on leida ühiskondliku elu seaduspärasused. Me ei pruugi teada põhjusi või eesmärke, aga me same välja arvutada omavahelised suhted, mis on püsivad. -Positivism: loodusteaduse põhjal, erinev filosoofiast. Tegeleb katsetega. Teooria tuleb positiivselt tostada katsete abil. *Probleem: epistemoloogilised piirangud. Mis on teadmine? Kas meie teadmised rajanevad kindlal vundamendil? Ühiskonnas katseid teha ei saa. -Steve Bruce'i uurimus Põhja-Iiri terroriorganisatsioonidest UDA (Ulster Defence Association) ja UVF (Ulster Volunteer Force). Juhid - julmus? (tegelikult ainult 2/30) 70ndatel - juhiomadused ülekantud 80ndatel - juhiomadused spetsiifilised Ei saa tekitada terroriorganisatsioone -Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770-1831): dialektika. Inimene ja tema ühiskond on kahetpidises suhtes
Tõendamine seega tähendab poolte tegevust kohtu veenmisel oma faktiväidete õigsuses. Kuidas puutub siia tõde? Tõe tuvastamist tõstavad kriminaalmenetluse peamise eesmärgina esile kõik kriminaalmenetlussüsteemid (ja sealjuures ollakse veendunud, et just konkreetne süsteem on tõe jaluleseadmiseks parim võimalik. Samas vaidlevad teadusfilosoofid siiamaani selle üle, mis siis ikkagi on "tõde". Ontoloogilised skeptikud väidavad, et vaatlejast sõltumatut reaalsust pole olemaski. Epistemoloogilised skeptikud juhivad aga tähelepanu, et isegi kui reaalsus eksisteerib, on inimese teadmine sellest reaalsusest paratamatult piiratud inimese enda võimega seda reaalsust tajuda - ja see võime on kaugel täiuslikkusest. Juristidele (ja ka loodusteadlastele) muidugi meeldiks, kui saaks hoopis võtta vastupidise seisukoha - et objektiivne reaalsus eksisteerib ja inimene saab seda ka objektiivselt tajuda. Seda seisukohta esindab tõe korrespondentsusteooria. Arvestades aga seda,
annaabi.ee 
