ENSV (Eesti Nõukogude sotisialistlik vabariik) (0)

Eesti NSV

Vahetult pärast Teise maailmasõja lõppemist säilisid (1950. aastani) maakonnad ja vallad . Maakondi tuli aga juurde, Läänemaast eraldus Hiiumaa . Virumaa lagunes kaheks (tuli n-ö Jõhvimaakond). Petseri maakond kadus kaardilt . 1950-90 oli tegemist sellega, et haldusüksusteks olid rajoonid ja külanõukogud. Rajoone oli esialgu 39, ajajooksul jäi rajoone järgi (liideti) 15. 1952-53 loodi Eestisse ka oblastid : Tallinna, Tartu a Pärnu. See tähendas suuremat bürokraatiat.
Ülemnõukogu istungitel käidi põhitöö kõrvalt. Alaliselt tegutses Ülemnõukogu presiidium (selle juhti võib võrrelda riigipeaga). Oluline oli aga selles, kes oli konkreetselt partei juht. Kui1944-50 aastani oli võimul Karatam, siis saab rääkida, et Eesti NSV-s olid juhtivatel kohtadel juuni kommunistid . Teiselt poolt olid võimu juures ka korpuse mehed. Need olid need, kes olid teise maailmasõja ajal mobiliseeritud Nõukogude armeesse. Pärast 1944. aastat edutati neid juhtivkohtadele. Siia toodi ka Venemaa eestlasi (nende esivanemad olid läinud Venemaale). 1950. aastal toimus EKP kaheksas pleenum. St kommunistide kokkusaamist ( konverents ). 8. pleenum oli omalaadne võimuvõitluse väljendus, 8. pleenumi järgselt läks võim suuresti Venemaa eestlaste ja venelaste kätte. See nt väljendus 1950-78 aastani oli kommunistliku partei eesotsas Johannes Käbin. See ei olnud mitte kogu käbini võimuloleku perioodil (60-ndaltel tuli sinna ka eestlasi). Need olid need, kes olid ülesse kasvanud NL-dus, suuresti oli tegemist karjeristidega. 1978. aastal toimus järjekordne pööre, 1978-88 oli võimu juures Karl Vaino. See tähendas, et Eesti aladel algas venestamine . Seda võib nimetada ka venestamise teiseks laineks. See tähendas eeskätt vene keele osatähtsuse suurendamist kõikides eluvaldkondades. Selle eesmärgiks oli Nõukogude rahvuse tekkimine. St näites, et dokumendid värgid kakskeelsed, nõuti, et osatakse suhtlemisel vene keelt. St näites, et arsti juures ei saanud eesti keeles hakkama.
1940-ndate teist poolt iseloomustab ka metsavendlus. Nimelt oli terve rida mehi, kes varjas ennast NL-i repressioonide eest. On välja toodud, et neid on 10-40 tuhat . Neid oli kahte sorti: varjajad (loodeti uue sõja teket) ja NL vastu tegutsejad. Metsavendlusele mõjus halvavalt 1949 märtsi küüditamine. ( talumehed toetasid seni). Peale küüditamist oli hirm, ei julgetud toetada, teisalt astuti kolhoosi ja ei jätkunud endalegi toitu.
Kodanlik natsionalism on ebamäärane mõiste – need inimesed, kes selles süüdistati, tähendas, et nad idealiseerivad varasemat EV-d ja ei panust omalt poolt sotsialistliku ühiskonna ülesse ehitamisel . See tähendas ühelt poolt juht kohtade kaotamist kui loomingu inimeste puhul ei lastud avaldada. Pärast EKP-e 8. pleenumit oli kõige suurem hirmuõhkkond.
Eksisteeris ka koolinoorte vastupanuliikumine. Organiseeriti erinevaid illegaalseid ühinguid, seltse (üritati maha tõmmata NL lippe). Koolinoorte konspiratsioon oli küllalt madal, mistõttu rühmitusi liikmed avastati ja mõisteti erinevad karistused vangilaagrites.
Ühiskondlikud olud muutusid 60-ndatel liberaalsemaks, nt elavus kirjandus. 1968 saab pidada kuldsete kuuekümnendate lõpuks, sest oli Praha kevad.
1968-ndast alates saab tuua stagnatsiooni algust. Omalaadsete protestide 1980. noorterahutused. Haridusminister oli Venemaa eestlane. Ajendiks oli noorterahutustes see, et Propelleri esinemine keelati ära. See tekitas tänavarahutusi, miilits suri maha. Osalt see pani koostama 40 kirja (40 haritlast kirjutasid alla). See oli adresseeritud ühelt pool ajakirjale „Rahvahääl“ teiseks ka „Pravda“le. Selles juhiti tähelepanu nagu venestamine, konfliktid immigrantidega. See loeti ette välismaistes raadiojaamades ja ka levis kiri ka käest kätte. 1980-ndate aastate suvel tähistati suvel ka ENSV -e 40. ndat aastapäeva. Kui oli pidulik aktus, siis kõik kõned toimusid vene keeles. Vangi neid 40. kirja allakirjutajaid ei pandud, kuid nad ei leidnud enam erialast tööd, rakendati ka väljasõidu keeldu. Sinna kirjutasid alla nt Rummo, Tarand, Lauristin . Nõukogude Liidu sõjavägi viibis kohapeal. Väga suured alad olid antud ENSV-s antud Nõukogude sõjaväe kasutusse. Nt Paldiski linn oli tervenisti sõjaväe kasutuses. Kohal viibis u 100 tuhat sõjaväelast. Poliitika oli see, et ENSV-st võetud sõjaväelased teenisid kaugemal. Paljud sõjaväelased olid kesk aasia , taga kaukaasia päritolu. NL-l paiknesid siin ka raketibaasid.
Eesti oli piiritsoon, sina kuulus nt Saaremaa, Hiiumaa, muhumaa, ka põhjarannik. Sinna said vaid need, kellel oli sissekirjutis või lähisugulased seal, ülejäänutel oli vaja kutseid. Põllumajandus kollektiviseeriti. See sai alguse pärast küüditamist (juba enne üritati seda selgitada, pärast tõusis kümnetes kordades sinna astumise arv. Algselt oli tegemist väikekolhoosidega, st üks küla oli üks kolhoos . Kolhoosidele esialgu pani kõlavad nimed, nt punane koit. Kolhoosidele olid kestetatud riiginormid. See, mis järgi jäi tuli panna kõrvale seemnevili ja mis sellest järgi jäi teenistuseks. Tavaliselt kolhoosnikele palga maksmine toimus aasta lõpus natuuras . Kolhoosi töö eest maksti ülivähe, hakati liitma kolhoose. Hakkasid tekkima hiigelkolhoosid. Umbes 50-ndate keskpaiku said kolhoosid jalad alla (hakati tooma ka õpetatud inimesi neid juhtima ). Kolhoosidel algul ei olnud endal masinaid, selleks tuli neid rentida masina traktori jaam (MTJ(. Kolhoos pidi maksma MTJ kasutamise eest. 50-ndate keskpaigaks MTJ kaotati ja jagati see masinapark kolhoosidele. Kasuks ei tulnud erinevad kampaaniad (maisikampaania, ruutpesitsemise kampaania). 1958. aastast hakati maksma rahapalka (Eesti ENSV oli üks esimesi). 60-ndatel hakkas kujunema spetsialiseerumine , toodeti rohkem kui oleks ENSV ära tarbinud, see veeti välja ida poole. 70-ndatel võib rääkida gigantomaaniaks (hiigelfarmid). 70-ndatel toodangu väljavedu suurenes veelgi. Enamik lihtsalt, mis kasvatati viidi välja suurlinnade varustamiseks. ENSV-sse endasse jäi vähe kvaliteet liha. Tööstuses toimus forsseeritud industraliseermine (arendati nt põlevkivitööstust). Põlevkivi kaevandamise juures ei käitutud heaperemehelikult, arendati ka masina ja metallitööstust ( tooraine veeti sisse, toodang välja). Arendati välja ehitusmaterjali tööstus. Selleks, et seda tööstust eelisarendada, selleks oli vaja tööjõudu (toodi teistest NL-u piirkondadest). Osa jäi siia alaliselt elama, teised lahkusid. Eestis ja Lätis oli olemas juba see taristu . Tähtis oli suurendada toodangut, mitte kvaliteeti (ekstensiivne). Turuks oli ülejäänud NL turg . Need kes tulid siia, said eelisjärjekorras korteri. Kohalikud elasid rohkem keldrikorteris, ühiskorterites jne. Enamikesse suurematesse linnadesse ehitati oma mäed (Mai rajoon ). Kollektiviseerimine tõi kaasa selle, et inimesed üritasid minna linnadesse (pääseda kolhoosist). St kolhooside moodustamise üheks tagajärjeks oli linnastumine , 60, 70- ndatel hakati propageerima keskustes elamis (ka maal) ja sinna hakati ehitama ka samasuguseid „mägesid“. Eestis küll otseselt ei olnud sund ümberasustamist, aga maaparanduse käigus 60-ndatel hävitati talumajad (müüsid ise maha talunikud).