Eesti NSV valitsemine ja poliitilised olud 1944-1985 (0)

Eesti NSV valitsemine ja poliitilised olud 1944-1985
Nõukogude võimu taastamine Eestis algas Punaarmee sissetungiga 1944. aasta suvel. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinnani jõuda. Linn linna järel okupeeris Punaarmee Eestit, kuna nad said Saksa rindest läbi ja sakslased alustasid oma vägede Eestist väljatõmbamist. Oktoobri alguseks oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala, kuid saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril.
Eesti NSV võimustruktuur oli analoogiline NSV Liidu omaga, kus juhtiv koht oli Eestimaa Kommunistlikul Parteil . Aastal 1945 kuulus EKP rahvuslikku koosseisu 2409 liiget, kellest 40% olid eestlased ja 60% venelased . Aastal 1955 oli EKP-s liikmeid 21 511, kellest 44% olid eestlased. Kuldsed 60-ndad tõid kaasa EKP eestistuse ehk aastal 1965 oli liikmeid 54 836, kellest eestlased olid 52%. Aastaks 1980 oli eestlasi parteis aga 51% ja liikmeid kokku 70 195. 50-ndate alguses iseloomustas EKP liikmeskonda madal haridustase: ligi 2/3 parteilastest olid alg- või mittetäieliku keskharidusega. Edaspidi haridustase kasvas ja 1980. aastate teisel poolel olid keskharidusega juba 4/5 partei liikmetest. Kommunistliku partei ja keskvõimu tahet täitev ENSV valitsus koosnes kuni 1946. aastani rahvakomissariaatidest ning edasipidi ministeeriumidest ja teistest keskasutustest.
Toimusid ’’demokraatlikud’’ valimised. 1947. aastal valiti ENSV II koosseisu 100 saadikut, kusjuures poolthääletanute protsent oli ’’kõigest’’ 96,17 %. Alates 1950. aastate algusest ei langenud poolthääletanute protsent enam kunagi alla 99,5%. Kasvas ka saadikute arv, näiteks 1980. aasta valimistel said n-ö rahva mandaadi juba 285 saadikut ja see on 185 saadikut rohkem kui 1947 aastal. Iga valimisega uuenes liiduvabariigi Ülemnõukogu koosseis vähemalt 2/3 võrra. Tegelikult oli saadikute roll tähtsusetu, sest nad pidid vaid kuulekalt hääletama juba varem heakskiidetud ja ettevalmistatud otsuste poolt.
1944-1950 oli EKP parteijuht Nikolai Karotamm . Kuigi Karotamm oli kommunist , lävis ta Eesti haritlastega ja nõudis eestikeelset asjaajamist isegi venelastelt.Ta püüdis Eestis ellu rakendada kollektiviseerimist, mis arvestaks ka meie rahva heaolu ja oleks eeskätt meie oma rahva teenistuses. Tema ajal loodi ENSV-sse kolhoosid , mida rahvas ei sallinud ja oli palju vägivalda, näiteks toimus märtsiküüditamine. 1950. aastal süüdistati teda kodanlikus natisonalismis. 1950-1978 oli parteijuhiks Ivan Käbin . Tema aegne ENSV oli nn sulaeg, kuna peale J.Stalini surma hakkas ühiskond liberaliseerima. Massiline vägivald vähenes, taastusid vaikselt kontaktid muu maailmaga , paljude inimeste hea nimi taastati ja paljud küüditatud tulid tagasi. Algasid kuldsed 60-ndad, kuna noorte aktiivsus kasvas, uus põlvkond tahtis muuta olevat režiimi inimlikumaks ja inimesed olid optimistlikud tuleviku suhtes. Sulaaeg kestis ENSV-s kuni 1968. aastani, kuni süvenes taas ideoloogiline surutis ning karmistus tsensuur . Uus põlvkond rahunes ja paljud hakkasid truult valitsevat režiimi teenima. 1978-1988 oli parteijuhiks Karl Vaino. Tema oli vastand Nikolai Karotammele, kuna tema oli uusvenestamise innukas elluviija. Algas venestamiskampaania, mille aluseks oli 1978.aasta EKP Keskkomitee otsus ’’ Vene keele omandamine ja õpetamine edasisel täiustamisel’’. 1980. aastatel hakati vene keelt õpetama juba lastaaias ja I klassis. Rahvas hakkas ’’üles ärkama ’’ venestamise tõttu, toimusid noorsoorahutused ja haritlased koostasid’’Avaliku kirja Eesti NSV-st’’. See kiri levis ka mujal maailmas ja tänu sellele suurenes välismaa tähelepanu Eesti vastu.
1944.-45. aastal arreteeriti Eestis hinnanguliselt 10 000 inimest, kellest pooled surid kahe esimese aasta jooksul. Massilised arreteerimised täitsid lühikese ajaga kõik Eesti vanglad ja kuni 1953. aastani saadeti Eestist sunnitöö- ja vangilaagritesse kokku kuni 30 000 inimest. Vägivald aina kasvas aastatega. 15. augustil 1945 küüditati Eestist Permi oblastisse 407 sakslast . Kuna eestlased polnud aktiivsed kolhoosi minejad, siis otsustati neid hirmuga kolhoosidesse saata. 25.märtsil 1949 algas Eesti ajaloo suurim küüditamine - märtsiküüditamine. Selle käigus deporteeriti üle 20 000 inimese, enamasti naised ja lapsed. Selline tegu raputas ja hirmutas korralikult Eesti rahvast, kuna enne märstsiküüditamist olid kolhoosis 2% eestlastest, kuid peale küüdidamist üle 90% eestlastest. Peale Stalini surma algas aga nn sulaaeg, mille tunnusjoonteks olid jõhkra vägivalla kadumine ja senise vägivalla heastamine. Peale sulaaega enam küüditamisi ei toimunud, kuid inimesi vahel ikka arreteeriti või tapeti , aga see aastatega järjest vähenes.
1944-1953 oli peamiseks vastupanu vormiks otsene relvavõitlus - metsavendlus. Inimesi oli metsades ligikaudu 30 000, kes võitlesid NSVL režiimi vastu. 50-ndate alguseks suutis Nõukogude võim metsavendluse lõpuks maha suruda, kuid mõlemal poolel oli palju ohvreid. Režiimile vastupanu osutasid ka põrandaalused noorteorganisatsioonid, kuhu kuulusid enamasti õpilased. Noorte tegevus võrreldes metsavendlusega oli väga tagasihoidlik, kasutati ulatuslikke repressiivmeetmeid ja osaliselt ka ennetavat tegevust. Noorsooliikumised suruti 60.ndate alguseks maha. 1960. aastate teisest poolest algasid demokraatlikud liikumised, kus ei osalenud aind eestlased vaid ka muulased . See näitab, et teised peale eestlaste olid ka Nõukogude võimust väsinud ja soovisid demokraatiat. 1972. aastal koostasid teisitimõtlejad ÜRO -le Peaassambleele memorandumi, milles nõuti näiteks Eesti iseseisvumise taastamist, kuid kahjuks lääneriigid ei reageerinud sellele. Minnes korra tänapäeva, siis võib mõtlema hakata, et kui Eestiga peaks midagi juhtuma, kas siis tuleksid lääneriigid kohe appi või eiraksid olukorda nagu 70.ndatel tehti. 80.ndad oli erilised avaliku vastupanuliimuse poolest. Inimesed hakkasid avalikult valitseva režiimi vastu, isegi väljaspool Eestit. Vastupanuliikumiste aktiivsus tõmbas järjest maailma tähelepanu ja sellega saavutati see, et Euroopa parlament nõudis 1983. aastal Balti riikide iseseisvuse taastamist.
Eesti NSV valitsemine oli ebakorrektne aastatel 1944-1985, kuna tegelikult korraldati Eesti elu Moskvast antud korralduste järgi. Oli väga palju vägivallapoliitikat, mille pärast eestlased kõige rohkem vihkavad Nõukogude võimu okupatsiooni, kuid samas see ühendas eestlasi väga nendel aastatel ja tegi nad üheks rahvaks, kes võitleb ühe kindla eesmärgil- Eesti taasiseseisvumine.