Ratsionalismi ja empirismi vaidlus on klassikaline tunnetusteoreetiline probleem filosoofias. Ratsionalistide arvates on olemas kaasasündinud ideed, mida ei saada kogemusest. Need ideed on olemas sõltumatult mis tahes kogemustest. Nad kas tulenevad kuidagi inimese vaimu ehitusest või nad on olemas inimese vaimust sõltumatult. Viimasel juhul eeldatakse tavaliselt, et indiviidi vaim mõistab neid, kui ta on jõudnud teatavale küpsusastmele. Empiristide meelest ei ole olemas kogemusele eelenvaid arusaamu. Kogu teadmine on nende arvates tajule tugineva õppimise tulemus. Taju usaldatavus on aga küsimärgi all, sest illusioonid ja hallutsinatsioonid näitavad, et taju ei näita maailma alati sellisena, nagu ta tegelikult on. Empirismis käib juttu tegeliku maailma kohta. Tegelik maailm on see, mida kogeme, võimalikest maailmadest saame vaid mõelda ning neid kirjeldada. Alati ei
kasutama. Kuigi eelmises osas ei maininud ma järgnevaid tehnikaid: teksti liigendamine alateemadeks ning jooniste ja mõisteskeemide tegemine, ei tähenda see, et ma neid varasemalt ei teaks ja alles nüüd tundma oleks õppinud, vaid minu jaoks pole need efektiivsed. II osa 1. Teksti teema ja autori uurimisprobleem Teksti teemaks on „teadmised ilma autoriteedita“. Autori uurimisprobleemiks on tõestada, et empiristide argumentatsioon ei pea paika. Esiteks seab ta kahtluse alla empiristide pädevuse: „ Kas vaatlus on meie maailmamõistmise algseim, ülim allikas? Ja kui ei, kust ammutame siis oma teadmised?“. Autor püüabki leida vastuse sellele, kust tulevad teadmiste allikad ja kas teadmistel üldse on autoriteetseid allikaid. Uurimismeetodiks on peamiselt empiristide väidete ja argumentide ümberlükkamine. 2. Väited 1) Põhiväide – „Teadmiste ülimaid, kõige algseimaid allikaid pole olemas.“
2/4 N8 Maria Kohtla 103548IAPB Popper käsitleb antud kirjatükis teadmise olemasoli ja selle õiget käsitlust tõeste faktide otsinguil. Popper väidab, et empiristide arusaam tõest (tõesed on need faktid, millest on teada algallikas mis peab põhinema vaatlusel) on väär. Faktide tõeseks midamiseks on vaja tema meelest pigem faktide kontrollimist ja võrglemist nii teiste allikate, kui allika iseendaga. Samas ka selle kriitilist hindamist ja lahtiarutamist. Samuti väidab Popper, et ei ole olemas täielikult autoriteetset allikat, mida saaks täielikult uskuda, kuna kõik allikad on tänapäeval juba vähe või rohkem rikutud.
Olga Dalton, 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 2 Teadmised ilma autoriteedita Popper näitab, et vastupidiselt empiristide arvamusele pole teadmiste ainukeseks ja ülimaks allikaks vaatlus. Me võime küll vaatlusest teadmisi saada samamoodi nagu teistelt inimestelt, kuid ükski neist pole tähtsam kui teine: ülimaid, kõige algsemaid allikaid polegi olemas. Allika järele pärimise asemel peaksime teadmist ennast kriitiliselt uurima. Teadmine ei alga eimillestki, vaid tekib eelnevate teadmiste teisenemise teel.
Popper "Teadmised ilma autoriteedita" Locke "Essee Inimarust" Popper kirjutab oma essees "Teadmised ilma autorideedita" teadmiste allikatest, esitades vastuväiteid empiristide arusaamale, et teadmiste allikaks on vaatlus. Essee põhiidee on,et teadmiste ülimaid, kõige algseimaid allikaid pole olemas. Teadmiste otsingul ei tasu pärida teadmiste allikate järele vaid tuleb uurida, kas esitatud väide on tõene ja kooskõlas faktidega. Inimestel tasuks algseima teadmisteallika ideest loobuda ning aru saada, et et kõik inimeste teadmised on inimlikud. Me võime küll tõde otsida, kuid me ei küündi temani kunagi.
mõõta nende külgi ja nurki, kuid saadud andmed ei tõesta siinusteoreemi kehtivust. See tähendab, et kogemuste abil ei saa matemaatilisi teoreeme tõestada. Ratsionalismi seisukohalt tulenevad näiteks matemaatika aksioomid ja definitsioonid mõistusest enesest. Selline ratsionalistide arusaam tundub tõepoolest loogiline. Järelikult võiks eelnevast tuletada, et minu arvamused ühtivad rohkem ratsionalistide omadega, kuid osalt nõustun ka empiristide väidetega. Usun, et minu filosoofiline mõttemaailm on veel väljakujunemas, seega ei saa öelda, et olen täielikult empirist või ratsionalist, kuid kindlasti on minu mõtlemist kujundanud nii ühe kui ka teise mõttesuuna ideed.
Kõige enam oleneb tekstist või materjalist millist viisi kasutada. 1a. Varasemalt olen kasutanud allajoonimist, lühikokkuvõtete tegemist ning jooniseid, mõisteskeeme, samuti ka mõttekäikude ümbersõnastamist 1b. Varem pole ma kasutanud tekstide liigendamist alateemadeks, ning hermeneutilisest ringist polnud ma varem üldse midagi kuulnud. 2.OSA 1. Teksti teema ja autori uurimisprobleem. Teksti teemaks on ,,teadmised ilma autoriteedita". Uurimisprobleemiks, et empiristide argumentatsioonid ei pea peaika. Kõigepealt esitab ta küsimuse: ,,Kas vaatlus on meie maailmamõismise algseim, ülim allikas? Ja kui ei, kust ammutame siis oma teadmised?" 2.Väited 1) ,,kõigepealt ei põhine enamik meie arusaamu vaatlusel, vaid igasugustel muudel allikatel." 2) ,,teadmistel on igasuguseid allikaid, kuid absoluutset autoriteeti pole mitte ühelgi" 3) ,,teadmiste ülimaid, kõige algseimaid allikaid pole olemas."
" See tähendab, et enda printsiibid peaks üles seadma oma mõistuselt lähtuvalt, kuna vaid see on tõde. Kant hakkab suhtuma kriitiliselt: ,,Kas see, mida mu mõistus ütleb on tõde ehk nii-öelda puhas mõistus?" Selleks, et teada saada, kas inimese mõistus oleks ainutõde peab leidma, kas teadmine on tulnud meelte kaudu (a posteriori) või sõltumatult igasugusest meelelisest kogemusest, mida omame vaimu sünnipärase loomuse ja struktuuri tõttu (a priori). Siinkohal Kant järeldab empiristide väite ,,Igal muutusel peab olema põhjus." kohta seda, et kui väide on paratamatu ja üldkehtiv, siis ta ei saa tulla kogemusest. Seega, kui soovime lähtuda üksikindiviidi eetilisest vastutusest, peame enne teadma, kas tema teadmised on a posteriori või a priori, vaid nii leiame õige tõe. Minu mõistuse piiridesse mahub mõlema filosoofi arvamusi. Leian, et on olemas ka maailmavaim, kes või mis on seadnud paika inimeste üleüldised iseloomujooned. Samas ei
Popper sellega ei nõustu, tema järgi on kõik teadmiste allikad võrdsed ja kõiki tuleb võrdväärselt kontrollida. Protokoll-laused või alusväited on pealtnägijate tunnistused mingitest vaatlustest, mille põhjal nemad või keegi teine on näiteks kirjutanud ajaleheartikli, mis on näiteks mulle teadmisallikaks. Kui ma tahan kontrollida, kas ajaleheartiklis olev informatsioon vastab tõele, kontrollin ma seda informatsiooni ja ei ürita teabeallikale jälile saada - seega on empiristide väide nõrk, et vaatlus on see, millel kõik teadmised tuginevad. Popper väidab, et ei ole oluline, mis allikast on teadmine saadud, oluline on see, et teadmisi kriitiliselt kontrollitaks ning vääraks osutatud teadmised parandataks. Oluline on üritada uusi teadmisi saada, isegi kui teadmine, mis omandatakse on see, et ei teatagi õigupoolest peaaegu midagi.
lähtuv küsimus, et millel põhineb inimeste teadmiste allikas, kuskohast nad võtavad vastused oma väidetele. Kas empirism on pädev, kui see võib küsida, et meie maailmamõistmise ülim allikas on vaatlus. Ja kui see nii pole, siis kuskohast inimesed ammutavad oma teadmised. Selleks, et midagi väita, peab see tuginema kindlatel argumentidel. Tekstist väljatulevad põhilisemad väited: 1.) Empiristid kinnitavad, et vaatlus ongi teadmiste ülim allikas. 2.) Empiristide pika küsimustejada jõudmine lõppvastuseni, vaatluseni, ei anna meile kunagi lõplikult rahuldavat vastust. 3.) Teadmistel on igasuguseid allikaid. 4.) Empiristi küsimus “Kust te teate? Mis on teie väite allikas?” on esitatud valesti. 5.) Vaatlus ega põhjendus ei ole läbinisti usaldatav. 6.) Iga probleemi lahendus tekitab uusi lahendamata probleeme. Tekstist väljatulevad argumendid väidete tõestamiseks: 1
süüdistus jumalasalgamises. Erinevalt Sokratesest lahkus Ateenast ja suri üsna pea. 2. David Hume ja filosoofia 1711-1776 suur skeptik, šoti empiristlik filosoof. Oli raamatukoguhoidja, aga ka väga hea ajaloolane – kuni tänini hinnatakse väga tema 4-osalist Inglismaa ajaloo raamatut. Teosed „Traktaat inimloomusest“ , „Vestlusi loomulikust religioonist“(ilmub pärast surma, sest ta ei julgenud seda varem avaldada) Empirism levis eelkõige Briti saartel. Empiristide arvates: *Primaarsed teadmised jõuavad inimesteni läbi tajude(kogemuse) *Kõik ülejäänud teadmised tekivad eelnevatest kogemustest Hume’i ideed Me arvame teadvat väga palju asju, mille kinnitamine seisab õhukesel jääl. Kindlat teadmist eriti polegi, sest filosoofia on uurinud tüüpilist keskealist vanemat meest, mitte inimest ennast. *Kõige vähem on rikutud naiste ja laste tajud *Oma „mina ei ole võimalik tajuda. Nt koolis oled üks inimene, klubis teine, seega
mida ta teadis varem. Olenevalt sellest, kui palju hing suudab meenutada, tuleb temast kas filosoof, kuningas, väejuht või kuni orjani välja. Järelikult, kui me siin muutuvas maailmas midagi õpime, siis ei õpi me midagi uut, vaid meenutame seda, mida teadsime varem. Meeldetuletamine ongi Platoni arvates tunnetamine. 11. I. Kanti püüd likvideerida empirismi ja ratsionalismi vastuolu. Kant püüdis likvideerida empiristide ja ratsionalistide vahelist vastuolu. Tunnetamine algas aistingutest. Meie meeleorganeid mõjutab sõltumatu ehk objektiivne maailm ja tekitab meis aistinguid. Sõltumatu maailma kohta, ei saa me midagi konkreetset öelda, see on asi iseeneses. Seda, kuidas asi meile iseeneses nähtub, nimetatakse ,,asi meie jaoks" see on subjektiivne ja seega pole see meie jaoks sõltumatu. Tunnetada saab vaid nähtusi, asjad iseenesest on tunnetamatud. kant eristas tunnetuses kahte tegurit:
teadmine, sest me saame uusi teadmisi vaid varasemate teisenemise teel – teadmised ei teki eimillestki. 1. Vaatlus ei võimalda tõde kindlaks teha. Popperi arvates ei võimalda vaatlus tõde kindlaks teha, sest on võimatu kontrollida kõiki vajaminevaid tunnistajate vaatlusi: alustades oma vaatluse kirjeldamist, jõuab pealtnägija õige pea selliste teoreetilise teadmisteni, mida pole võimalik vaatlusega tõestada. Popper võrdleb seda veereva lumepallina: teadmiste hulk, mida empiristide arvates tuleks vaatlusega tõestada, kasvab tõkestamatult. 2. Ühe inimese teadmine on alati seotud teiste inimestega ehk traditsioonidega. Ühe inimese teadmine on alati seotud teiste inimestega, sest üheks teadmise allikaks on traditsioon ehk aja jooksul kogunenud teadmiste hulk ilma milleta on võimatu oma teadmisi suurendada. Vaatlus ei saa toimuda ilma kindlate teadmiste olemasoluta, kuna juba enne vaatluse alustamist peab inimesel olema ettekujutus
vastav teadmine, oli seni lähtunud küsimusest, millisest allikast võiks niisugune teadmine pärineda. Vastavalt sellele, kuidas nimetatud küsimusele vastati, on tavaks eristada kahte suunda tolleaegses filosoofias. Seisukohta, mille kohaselt teadmise allikaks ja tõesuse kriteeriumiks on meelte andmed, on kombeks nimetada empirismiks. Empiristlik suund kaldus taandama mõistus- tunnetust pelgalt võimele kombineerida ja võrrelda meelte andmeid. Empiristide arusaama kohaselt on see võime iseendast passiivne ja ilma objektiivse sisuta ning aktualiseerub üksnes peale seda, kui meeli mõjutatakse. Seisukohta, mille kohaselt mõistus on võimeline ilma meelte andmetele toetumata kujundama objektiivset kehtivust omavat teadmist ning see mõistustunnetus on teadmise esmaallikas ja tõesuse kriteerium, nimetatakse ratsionalismiks. Too lähenemine käsitleb mõistust aktiivse, spontaanse tunnetusvõimena. Mõistagi on ka ratsionalistid seisukohal,
(Traditsioonilise empirismi lükkab ta tagasi käesoleva raamatu kõige esimeses paragrahvis, tekstis, mille äärmine sisutihedus võib pealiskaudsel lugemiselt täiesti märkamata jääda.) Probleem, kuidas me omandame teadmisi maailma kohta, on tema käes teisenenud küsimuseks, kuidas me õpimeosutama asjadele enda ümber. Samas on empiristlik element täiesti alles jäänud. Quine'i järgi on sealjuures olulised kaks koostisosa - need on traditsiooniliste empiristide kogemuse ning vaatluse mõiste naturalistlikud lähendid mõjutused meie närvilõpmetel ehk sensoorne lähistiimul ja vaatluslause. Viimane on stiimuliga kõige lähedasemalt seotud ning teda teistest lausetest eristavaks tunnuseks on see, et vaatluslauseid õpitakse ostensiivselt ning sõltumatult ülejäänud keele omandamisest. Seega ei sõltu nad erinevustest isikute taustteooriates. Ehkki vaatluslauseid ei korrigeerita just sageli, pole Quine'i järgi seegi põhimõtteliselt võimatu
ka teada, et me midagi ei tea. realism – me teame üsna palju endast ja meid ümbritsevast maailmast. Teadmise allikas – kust teadmine pärineb? Mille kaudu me teadmise saame? Taju Mälu Intuitsioon Mõistus Sisekaemus Teiste inimeste teadaanded Selgeltnägemine, telepaatia Kas neist kõigist? Kui ei, siis miks? Klassikaline vaidlus empiristide ja ratsionalistide vahel. Empiristid ( empeiria – kogemus) - ainus teadmise allikas on kogemus. Ratsionalistid – idealistlik r. kogemus ei saa anda tõelist teadmist. Sest kogemuse objektid on muutumises. Ainus teadmise allikas on inimmõistus. Klassikaline r. me saame teadmisi eelkõige läbi puhta mõistuse. Teadmise objektid Milliseid „asju“ saab ( on võimalik ) teada? Mille kohta saab olla teadmist? Väline maailm
on selged ja distinktsed ja neile saab ehitada kaheldamatuid täiskindlaid otsustusi. Järgnevate sajandite empiristlik filosoofia on püüdnud korduvalt rünnata seda sünnipäraste ideede õpetust. Kuid siin näib tegemist olevat arusaamatusega. Kui Descartes sünnipärastest ideedest kõneleb, siis ei mõtle ta nende all m i t t e ideid, mis inimene sündimisest alates omaks; ta ei usu, et vastsündinul oleksid need või teised mõisted valmis olemas. Kui ta nii oleks mõelnud, siis olnuks empiristide rünnak õigustatud. Kuid mitte valmisideid ei mõelnud ta, vaid asjaolu, et hinges tuleb eeldada teatud võimet antud kogemuste puhul teatud mõisteid moodustada. Nii nagu antiikajal Platon kõneles ideede kaemisest, nii arvas ka Descartes, et meie hing toetudes antud üksikjuhtumeile võib endast produtseerida teatud üldisi mõisteid. Me võime esemete erisusi üldmõiste ühtsusse tõsta. On olemas mõisteid, mis ei põlvne meie kogemusest. Nende allikaks tuleb pidada inimese hinge ennast.
pakkuvat igal sammul kinnitusi marksistliku maailmaajaloo-õpetuse toetuseks. Kuid marksism kui teaduslikkusele pretendeeriv teooria ei osutanud sellist sündmuste käiku, mille realiseerumise korral seda võiks lugeda falsifitseerituks. Pigemini pakkus ta seletusi sündmuste kõikidele võimalikele arengutele. Sel juhul tuli seda õpetust pidada aga põhimõtteliselt falsifitseerimatuks ja Popperi järgi niisiis ebateaduslikuks. Teaduslik meetod. Popper lükkab tagasi empiristide käsitluse induktsioonist kui ainukesest teaduslikust meetodist. Induktivistide vaatekoha järgi algab teaduslik tunnetus vaatlusest ja faktide konstateerimisest. Seejärel, kui faktid on kindlaks tehtud, saab asuda nende üldistamise ja teooriate püstitamise juurde. Teooriaid käsitletaksegi faktide üldistustena, ja neid võis lugeda tõsikindlateks üksnes niivõrd, kuivõrd nad põhinesid metoodiliselt kindlakstehtud faktidele.
Seal teine kliima Descartes suri kopsupõletikku. Descartes alustas keha ja hinge suhte üle mõtlemise. Arvas, et hing ja keha on võrdsed ning sõltumatud. Arvatakse, et tema on ka reflekside loojaks. Hinge ülesandeks on mõelda ja maailma tunnetada. Inimese hinge seostati ajuga. Ta arvas, et aju on kaasasündinud, aga osad saadakse välismaailmast. Arvati, et loomadel ei ole hinge, nad on võrdsed masinatega. Ka inimest võrreldi masinatega. J. Locke empiristide koolkonna juht. 17. saj. teisel poolel. Kaldusid Aristotelese poole ja arvasid, et kõik ideed saadakse välismaailmast. Inimese hing ei ole muutumatu vaid arenev. Mida rohkem on kogemusi, seda keerulisem on Ps. Toob sisse refleksiooni mõiste seosed tulevad tänu sellele, mida me näeme, kuuleme välismaailmast(meelte kaudu). Inimese võime ise suunata oma mõtlemist. G. Berkeley Kõrge inglise vaimulik. Tundis huvi filosoofia vastu
(tõesus sõltub meelelisest kogemusest); 2.) aprioorsed (meelelisest kogemusest sõltumatud, need ongi metafüüsika teemaks). Filosoofia on ideede (mitte mõistete) haaramine aprioorsetes sünteetilistes otsustustes. Tunnetusvõime kriitika peab tegema selgeks metafüüsika võimalikkuse. Sõltuvalt sellest sai Kanti jaoks metafüüsika esimeseks ülesandeks puhta mõistuse kriitika (vaatlus). Lisaks mõistuse kriitikale (puhta, praktilise ja otsustusvõime) on oluline, et Kant võttis empiristide kriitika tõttu omaks tunnetusteoreetilise lähtekoha. Kuid Kant ei esitanud kunagi metafüüsilist maailmaseletust. Asi iseeneses: see eeldab usku, me ei saa teda kuidagi tunnetada. 7 13. Marxi materialism, baasi ja pealisehituse erinevus. Nietzsche nihilismi ja üleinimese mõisted. Marx (1818-1883). Pöörab idealismi ümber. Hegeli dialektilise meetodi abil loob ajaloolise materialismi. Eesmärgiks siiski ajaloo objektiivne tunnetamine
sotsiaalpoliitilise partei poolt ei võetud, hiljem võttis üle tema mõtted tööpartei, Gordon keegi? Vabaturumajandust pooldab, seega ka on õige et judge judy saab rohkem palka kui päris kohtunikud. Immanuel Kant Metafüüsika üldine füüsika, üleüldised füüsika küsimused. Kuidas meie kogemus ja tegelik maailm suhestub; reaalsus hakkab hägustuma ja oleme rohkem seotud hüperreaalsuse ja virisemisega Ratsionalistide (mõtlemine) ja empiristide (kogemus) vaheline vastuolu. Kant kaldus ratsionalistide poole, puhta mõistusega on võimalik jõuda asjade olemuseni. Samas nõustus et sõltumatatute nähtuste .... kogemuseta ei saa. Lõi sünteesi kahest Ntks musta augu tõestus ei kogenud aga ratsionaalne mõistus. Samas nägid seega natuke empiristlik ka Kirjutas - Puhta mõistuse kriitika, lugeda pigem kokkuvõtteid. Teadmine võib olla analüütiline toetub teoreetilisele kontseptsioonile; sünteetiline teadmine
"Kriitika" ei tähenda mitte tänapäeva tähenduses "kritiseerimist", hukkamõistu mõttes vaid läbivalgustamist, ülekatsumist, piiride määratlemist. "Puhas" mõistus peab tähendama teadmist, mis ei saabu meelte kaudu, vaid on sõltumatu igasugusest meelelisest kogemusest. See on teadmine, mida omame vaimu sünnipärase loomuse ja struktuuri tõttu. See teadmine on ratsionalistide sünnipärased ideed. Kõik tunnetused algavad kogemusega. Selle empiristide lause paneb Kant algusesse. Kuidas me võiksime midagi mõista, kui objektid ei puudutaks meie meeli ja ei paneks meie mõistust liikuma? Ajaliselt eelneb kogemus igasugusele tunnetusele. Aga sellega pole veel öeldud, et iga tunnetus lähtub kogemusest. Võib ju ka olla, et see, mida meie nimetame kogemuseks, on juba ise midagi kokkupandut, kokkupandud väljastpoolt tulevatest aistingutest ja millestki, mida me ise lisame. Kriitiline analüüs peaks mõlemad faktorid isoleerima
Libertaarimperatiiv (Undo Uus) subjektil on mõistlik käituda nii, nagu ta oleks veendunud, et vaba tahe on. Kui vaba tahe on olemas, siis subjekt ju käitubki oma tahte kohaselt; Kui tahtevabadust pole olemas, on subjekti käitumine determineeritud ja seda ei saa nagunii rikkuda. Vaba tahte eitamine viib teatud tüüpi paradoksideni (nt Newcomb'i paradoks). 30 (L12) POSITIVISM. ANALÜÜTILINE FILOSOOFIA Positivismi rajas Auguste Comte (1798 - 1857). Ta vaated on lähedased empiristide vaadetele. Teaduse ülesandeks pole mitte selle väljaselgitamine, miks üks miski toimub, vaid selle uurimine, kuidas see toimub. Metafüüsik, kes tahab teada asjade olemust, on positivistide arvates lihtsalt poeet või lugulaulik. Filosoofia ülesanne on aidata teadust: analüüsida ja korrastada mõistete süsteemi, mida loodusteadlased oma uurimistöös kasutavad. Tõe monopol on teadlaste käes. Teadus
Vahtre) 79. Fundatsionalism Fundatsionalism ütleb, et uskumus on õigustatud siis, kui taon kas baasuskumus või ta on õigustatud seeläbi, et ta on järeldatu baasuskumustest.Baasuskumusi on kahte liiki: (1) Empiirilised - need, mis on kogemuslikud uskumused või need, mis on otseselt õigustatud seeläbi, et subjektil on vastav kogemus(2) Aprioorsed iseenesest õigustatud tõed, aksioomid. Fundatsionalism on kooskõlas nii ratsionalismi kui empirismiga. Empiristide järgi põhinevad meie teadmised kogemusel, ratsionalistide järgi on vundamendiks mõistuse tõed. 80. Locke ja skeptitsism Kas Locke'il õnnestub vältida skeptitsismi? Kuivõrd kogemuslikud tõendid ei ole tõsikindlad, siis kas leidub juhiseid selle kohta, millistele tõenditele me peaksime toetuma? Locke'i järgi on meie kogemused tahtmatud ning eri meeled on omavahel kooskõlas. See võib kinnitada, et konkreetne kogemus on usaldusväärne, aga
annaabi.ee 
