Olen ma empirist või ratsionalist? (0)

Olen ma empirist või ratsionalist?
Käesolevas essees käsitlen teemast empirism ja ratsionalism ning püüan jõuda järelduseni, kas mina ise olen pigem empirist või ratsionalist oma filosoofilistelt maailmavaadetelt. Nii empirism kui ka ratsionalism on valgustuse kaks suunda, mis vastanduvad üksteisele. Mõlemal on omad kombed ja uskumused, mis kattuvad väga vähe. Kuid mõlemad pühenduvad nii öelda iseendale, inimese mõttemaailmale ja olemusele, mitte niivõrd maailma asjadele. Ratsionalism tähendab mõistuspärasust, mõistlikkust. See on filosoofias suund, mis peab inimmõistust ainsaks õige teadmise allikaks ning ühtlasi teadmise õigsuse mõõdupuuks. Selle suuna järgi sünnib inimene kogu oma teadmiste ja tarkustega. Tal on kõik ideed kohe olemas, kuid ükshaaval hakkab neid välja tooma ja ellu viima. Ka kõik tema kogemused ning kombed on juba imikueas olemas. Ratsionalismi vastand empirism on aga mõttesuund, mis peab ainutähtsaks meelte kaudu saadud andmeid - kogemust. Tõelised on vaid üksikud objektid ja fenomenid. Empirism väidab, et inimene sünnib nii öelda puhta lehena ehk tabula rasa ning kõik oma teadmised ja kombed saab ümbritsevast ühiskonnast ja elu jooksul kogunenud kogemustest.
Üks tuntuimaid ratsionaliste Rene Descartes on öelnud väite “Mõtlen, järelikult olen” (“Cogito ergo sum”), mis viitab sellele, et ainus, mida kahtluse alla panna ei saa on eneseteadvus ehk iseenda olemasolu. Decartes ’i arvates tuleb kõiges muus kahelda. Mina usun, et selles väites on tõetera sees, sest loomulikult ma võin kahelda ümbritsevate esemete, kaasinimeste ja enda keha olemas­olu üle. Ent kui ma kahtlen, siis olen ma igatahes enda kahtlu­sest ja enda kahtlevast minast teadlik, seega kahtluse suhtes ei saa ma enam kahelda. Kui ma kahtlen, et ma kahtlen, siis see kahtlus ju tühistaks iseennast . Kahtlus on mõtlemine ja kui ma mõtlen, siis olen ma oma mõtlemisest vahetult teadlik.
Ratsionalistide arvates on olemas kaasasündinud ideed, mida ei saada kogemusest. Need ideed on olemas sõltumatult mis tahes kogemusest. Nad kas tulenevad kuidagi inimese vaimu ehitusest või nad on olemas inimese vaimust sõltumatult. Viimasel juhul eeldatakse tavaliselt, et indiviidi vaim mõistab neid, kui ta on jõudnud teatavale küpsusastmele. Sellise ratsionalistide tõekspidamisega mina täielikult nõustuda ei saa. Usun küll, et on olemas selliseid ideid, mis on kaasasündinud, kuid mida on vaja elu jooksul meelde tuletada, aga arvan siiski, et enamus teadmised tulenevad kogemustest. Näiteks saame teadmiseid raamatuid lugedes , filme vaadates või kasvõi teistega suheldes. Siin ei ole ka mõeldud ainult isiklikke kogemusi, vaid sageli ei olegi tarvis isiklikku kogemust, et midagi teada saada - sageli me tugineme hoopis ühiskondlikule kogemusele. Miks ma aga täielikult ei saa nõustuda ka sellega, et kõik meie teadmised ja ideed tulenevad kogemustest, peitub näiteks selle teema seosest matemaatikaga. Ratsionalistid on välja toonud sellise näite: võib joonistada tuhandeid kolmnurki ning mõõta nende külgi ja nurki, kuid saadud andmed ei tõesta siinusteoreemi kehtivust. See tähendab, et kogemuste abil ei saa matemaatilisi teoreeme tõestada. Ratsionalismi seisukohalt tulenevad näiteks matemaatika aksioomid ja definitsioonid mõistusest enesest. Selline ratsionalistide arusaam tundub tõepoolest loogiline.
Järelikult võiks eelnevast tuletada, et minu arvamused ühtivad rohkem ratsionalistide omadega, kuid osalt nõustun ka empiristide väidetega. Usun, et minu filosoofiline mõttemaailm on veel väljakujunemas, seega ei saa öelda, et olen täielikult empirist või ratsionalist, kuid kindlasti on minu mõtlemist kujundanud nii ühe kui ka teise mõttesuuna ideed.