Popper “Teadmised ilma autoriteedita“ ja Locke “Essee Inimarust“ (1)

Popper “Teadmised ilma autoriteedita“ Locke “Essee Inimarust“
Popper kirjutab oma essees "Teadmised ilma autorideedita" teadmiste allikatest, esitades vastuväiteid empiristide arusaamale, et teadmiste allikaks on vaatlus . Essee põhiidee on,et teadmiste ülimaid, kõige algseimaid allikaid pole olemas. Teadmiste otsingul ei tasu pärida teadmiste allikate järele vaid tuleb uurida, kas esitatud väide on
tõene ja kooskõlas faktidega. Inimestel tasuks algseima teadmisteallika ideest loobuda ning aru saada, et et kõik inimeste teadmised on inimlikud. Me võime küll tõde otsida, kuid me ei küündi temani kunagi.
Empiristide arvavad ,et teadmine tuleneb vaatlusest, sest raamatud on suurelt jaolt mingitest teistest raamatutest kokku kirjutatud, ning need teised raamatud põhinevad kellegi vaatlustel. Empiristid esitavad palju küsimusi, et allikani jõuda, kuid Popper'i arust on selline lähenemisviis vale. Keegi ei jõua iial kõigi vaatlusteni, mis on teinud tunnistajad, keda empirist arvab olemas olevat. Kui teadmiste allikaks peetakse puhast vaatlust, siis lähtutakse tunnistajate vaatlustest. Pealtvaatajate tunnistused eksivad, sest nende nähtu moondub tõlgendusest sõltuvalt. Popper'i arust on vaatluse teostamiseks vaja omada palju teadmisi. Igasugune teadmine seisneb faktide tõlgendamises ja kontrollimises, mis tähendab et inimesed tõlgendavad fakte ning kontrollivad nende õigsust, mitte ei otsi taga nende lähteallikaid.
Teadmiste allikate lähtekoht ning tõesus langevad sageli ühte. Kuid me ei saa teabe kehtivust kontrollida lähtekohta tagasi minnes, vaid tuleb kriitiliselt uurida väiteid.
Popper'i arvates pole teadmistel ühte kindlat autoriteerset allikat, allikaid on mitu.
Inimesed kasutavad intuitsiooni ja kujutlust , et teha kindlaks eksimus, kui neil puudub tõe kriteerium .
Kuna iga inimene on erinev, siis pöörab ta ka saadavale aistingule erinevalt tähelepanu ning reflekteerib oma vaimu tegevuse üle erinevalt, seetõttu oleneb inimese teadmiste hulk tema allikate iseloomust. Et saada selgust, millega meie vaim on tegevuses, peame me suunama oma mõtted vaimu tegevusele ning seda tähelepanelikult uurima . Objektide üksikasjalikul uurimisel , märkame me selle juures järjest enam detaile ning saame juurde järjest enam tajumusi ning seega ka ideid ning teadmisi selle kohta.
Kui inimene sünnib siis on tema ülesandeks tutvuda maailmaga , et saada ideid ning teadmisi. Maailmast tuleb nii palju informatsioooni, mis tekitavad nii palju ideid, et noores eas pole aega teadvustada oma sisemist maailma. Meeltega aistitavast on raske ennast lahti rebida, sest ideede tekkimiseks on maailmas nii palju materjali, millel ei näi lõppu tulevat ning sageli tahetakse aga muudkui täiendada oma teadmisi, et maailmaga kursis olla ning oma arvamust avaldada. Inimene saab aga küpseks, kui ta on võimeline iseennast teadvustama.
Locke kirjutab oma essees ideede tekkimisest ja päritolust, mõtlemisest ning selle teadlikusest ning inimarust. Esse põhiideed on,et ideed ei ole kaasasündinud, mõtlemine on paratamatu ja inimene ei saa vältida teadmiste omandamist. Tänu kehale on hing võimeline tajuma ning saatma aistinguid oma vaimu, et neist saaksid tekkida ideed ning et hing saaks reflekteerida vaimu tegevust. Mõtetest ei saa rääkida ilma mõtlemiseta, aga mõtelda saab ilma mõteteta. Välis- ja sisemaailma on meie ainsad teadmiste allikad.
Hing ehk individuaalne vaim hakkab omama ideid siis, kui ta on võimeline tajuma. Siit saab alguse ka inimese mõtlemine. Et asjadest aru saada, peavad hing ja ideed olema üheaegsed, sest hing reflekteerib vaimu tegevust kui vaim tegeleb ideedega.
Inimese ideed ei ole kaasasündinud, kuna nende tekkeks on vaja mingied eelnevaid teadmisi millele ideed baseeruksid. Kui inimene ei tea millegist mitte midagi, ei saa tal selle kohta ka ideid tekkida.
Tajumine on hingele sama, mis liikumine kehale, seega on mõtlemine paratamatu. Väide, et hing mõtleb alati, puudutab kogu inimkonda ning seetõttu saab selle tõesuse üle otsutada, vaid kogu inimkond . Inimesed on teadlikud sellest, et nad mõtlevad. Inimene mõtleb tänu oma hingele. Kui ta hakkab mingil hetkel mõtlema, tekivad temas ka tajumused. Kui inimene mäletab mõelduid mõtteid, tunnistab see seda, et ta mõtleb. Kuna inimene saab erinevatelt objektidelt erinevaid aistinguid ning seega ka erinevaid tajumusi ja ideid, tähendab see seda, et inimene mõtleb erinevaid mõtteid. Vaimu tegevuse reflekteerimine ning mõtlemine on erinev. Inimene ei oska arvata midagi oma mõtlemisest kui ta ei tea, mis teised mõtlevad, sest selleks peab ta omama kedagi kellega võrrelda.
Mõtlemine on seos erinevate mõtete vahel. Et mingit kasu mõtlemisest oleks, peavad inimesed nii kaua mõtlema, kuni sellest kasu on. Need, kes mäletavad teevad oma hinge paremaks, need kes ei mäleta, mõtlevad kasutult. Inimesed reflekteerivad minevikku ning kasutavad varasemaid kogemusi arutlusi, et muuta midagi paremaks ning et mitte korrata vigu, mis nad võisid minevikus korda saata. inimene, kes rakendab mõtlemisvõimet, oskab analüüsida oma tegevust ning vastavalt sellele ka parandada oma tegevust. Ratsionaalselt mõtlemine tähendab mõelda realistlikult, osata võtta arvesse kõiki asjasse puutuvaid aspekte ning teha kasulikke otsuseid.
Locke:
13. Kui äratada tukastav inimene järsku üles, ei oska ta öelda, mida ta mõtles ning see tõestab, et mõtlemine on pelk inimtegevus. Tema mõtlemine katkes. Inimesel on raske ette kujutada,et ta ei mäleta seda,et ta une ajal mõtleb. Selles, et inimene mõtles, veenavad teda unenäod. Kui inimene on ärkvel, siis mõtleb ta korrastatult, kui ta magab ning näeb unenägusid, siis on need seosetud ning mitte seotud tema mõtlemisega.
6. Äsjasündinud laps ei anna põhjust mõtelda, et inimesel on kaasasündinud teadmised, sest ta ei mäleta oma esimesi ideid, mis temas tekivad, puutudes esimest korda kokku välismaailmaga. Ta peaks mäletama endaga kaasasündinud ideid. See, et inimene ei mäleta oma esimesi ideid, ei sea ohtu teadmiste kogemuslikku päritolu. Maailma sündides saab inimene esmakordselt maailmaga tuttavaks ja ta ei saa vältida teadmisi, mis ta saab kui siia sünnib. Ta ei saa eirata esimesi lõhnu, värve jne. Tema arus tekivad aistingud ning seetõttu ka ideed ning teadmised, mis ajajooksul arenevad.
Popper:
2. Empiristid arvavad, et vaatlusest lähtuv teadmine tugineb teabeallikale. Inimene vajab vaatluste korral tervet hulka teadmisi, sest igasugune vaatlus sisaldab vaatleja teoreetilistel teadmistel põhinevat tõlgendust. Nende teadmiste saamisel ei saa inimene usaldada üksnes oma silmi ja kõrvu. Ühe inimese teadmine on seotud teiste inimeste teadmistega, sest suhteliselt palju teadmisi omandab ta suheldes teiste inimestega. Teadmiste tähtsaimaks allikaks on traditsioon, ning suure osa sellest oleme omandanud teiste inimeste eeskujust.
4. Ajalooliste teadmiste puhul ei ole allikate poole pöördumist võimalik vältida, kuna siin ei ole tunnistajaid kuskilt võtta. Ajaloolise tõe kindlaks tegemisel ei ole oluline sündmuse vahetult pealtnägemine, sest sellel pole mingit kandejõudu. Teadmiste muutumine on ise teadmine, sest inimeste teadmised täienevad nende muutumisega, teisenemisega. Mida rohkem teadmisi inimene saab, seda rohkem saab ta teadmisi oma teadmatuse kohta. Teadmised on inimestel piiratud, sest teadmatus on piiritu.