Elundkonnad. Kokkuvõte (0)

Katteelundkond kaitseb organismi keskkonnamõjude eest. Ülesanne on välisärrituste vastuvõtmine ja organismikaitsmine väliskeskkonna ebasoodsate mõjude eest. Väliskatteks on nahk. Koosneb epiteel- ja sidekoest. (juuksed, nahk, küüned)
Tugielundkond võimaldab liikuda . Lihased koos tugistruktuuriga tagavad meile liikumisvõime ja kindla kehaasendi säilitamise. Inimese skelett koosneb luukoest, mille külge kinnituvad kõõluste abil vöötlihased.(lihased, kõõlused, luud , liigesed)
Seedeelundkond lagundab toitu. Seedeelundkonna moodustavad seedekanal ja sellesse nüresid eritavad seedenäärmed. (suuava, sõõgitoru, maks, magu , peensool, jämesool, pärak, kõhunääre)
Hingamiselundkond varustab organismi hapnikuga. Gaasivahetus -kudede pidev varustamine hapnikuga ja ühtlasi oksdeerumisel tekkiva süsihappegaasi kehast eemaldamine. Kuuluvad hingamiseteed, mida mööda ähk liigub, ja kopsud, kus toimub gaasivahetus õhu ja vere vahel.
Erituselundkond eemaldab kehast mittevajalikke aineid. Kehast eemaldatakse ainevahetuse käigus tekkinud jääkproduktid, soolad ja liigne vesi ning organismi sattunud kehavöörad ained. Neerud, kusejuhad , kusepõis, kusiti. (kopsud, nahk)
Närvisüsteem koos meeleelunditega vahendab ja töötleb informatsiooni. Vahendab inform. väliskeskkonnast, töötleb ja salvestab saadud infot, seaob ja kooskõlastab kõigi teiste elundkondade tööd ning reguleerib organismi talitslust. Jaguneb 2: keksknärvisüst.(pea- ja seljaaju ) ja piirdnärvisüst. (närvirakkude kimpudesse ühinenud dendriidid ja neuriidid)
Sisenõresüsteem reguleerib organismi eluavaldusi. Hormoonid kontrollivad paljusid elutalitslusi. Hormoonid on ained, mida toodavad sisenürenäärmed ja millel on kindel toime teistele rakkudele ja organitele. Reguleerivad paljusid funktsioone.
Suguelundkond on vajalik järglaste saamiseks.Inimese sigimine toimub suguliselt. Sugurakkude ühinemisel. (Munasari, emakas , tupp , peenis, seemnesari , rinna- ja eesnääre)
Epiteelkude katab kõiki organismis väliskeskkonna või kehaõõntega ühenduses olevaid pindu ning piiritleb organeid. Epiteelkude kaitseb vigastuste, nakkuste jt. väliskeskkonna kahjulike mõjude eest. Epiteelkoe kaudu toimub kogu ainevahetus organismi ja väliskeskkonna vahel. Epiteelkoe rakud asuvad tihedalt üksteise kõrval, moodustades rakkudevahelise aineta õhukesed kiled. Need kiled võivad koosneda ühest või mitmest rakukihist.Eriline epiteelkoe liik on ripsepiteel , kus rakkude välispinnal asuvad ripsmed. Ripsepiteel esineb peaaegu kõigis loomarühmades ja etendab tähtsat osa liikumises, toitumises, hingamises ja eritamises. Mõned epiteelkoe rakud võivad olla spetsialiseerunud ka mitmesuguste teiste ülesannete täitmisele: nad võivad vastu võtta välisäritusi, toodavad piima, (imetajatel), eritavad higi, vaha, rasu ja muid aineid.
Sidekude esineb kogu kehas, ühendab teisi kudesid omavahel ning toetab elastseid kehaosi. Sidekoe rakud paiknevad hajusalt ja nende vahel on palju rakuvaheeinet, mis kujutab endast tavaliselt elastsetest kiududest koosnevat võrku. Kohev sidekude täidab eelkõige siduvat ja koondavat rolli, hoides teisi kudesid paigal. Rasvkoe rasvaga täidetud rakud on eelkõige varuainete kogumiseks, kuid pehmendavad lööke ja püsisoojastel loomadel kehale soojusisolatsiooni kihi. Rasvkoesse talletatakse ka kehavõõrad ained, mida erituselundid ei suuda eritada. Fibrillarses sidekoes on rakuvaheaine tihedate paralleelsete kollageeni kimpudega. Sellised kimbud moodustavad kõõluseid, mis kinnitavad lihased skeleti külge ja sidemeid , mis hoiavad skeletti koos. Kõhrkude moodustab tugevaid, kuid painduvaid tugistruktuure, kus kollageeni kiud on pakitud elastse võrgustikuna. Luukude on jäik sidekude, kus kollageeni kiud on ümbritsetud kaltsiumisooladega, mis muudab luud jäigaks ja tugevaks. Veri on vedel sidekude, kus rakuvaheaineks on vedel vereplasma . Vere peamised ülesanded on ainete transport ühest keha osast teise ja immuunsuse tagamine.
Närvikoe rakud suudavad vastu võtta ärritusi, neid töödelda, tekkinud erutusi edasi anda ja salvestada. Selle teeb võimalikuks närvirakkude ehk neuronite iseloomulik pikkade jätketega kuju. Närvikude koosneb närvirakkudest ehk neuronitest. Iga neuron koosneb rakukehast ja kahesugustest jätketest. Lühemaid, mitmeharulisi jätkeid nimetatakse dentriitideks. Dentriidid võtavad närviimpulsi vastu retseptoritel või teistelt närvirakkudelt. Pikemad jätked – neuriidid – juhivad närviimpulsid edasi teistesse rakkudesse. Erutusi juhitakse närviimpulssidena – elektriliste signaalidena.
Lihaskoe talitluseks on kokkutõmbumine ehk kontraktsioon . Kokkutõmbe mehhanism on kõikide loomade lihasrakkudes põhimõtteliselt ühesugune. Lihasrakkude kokkutõmme toimub tänu neis paiknevatele müofibrillidele. Lihaskude on kahte liiki: silelihaskude ja vöötlihaskude. Silelihaskude koosneb käävjatest rakkudest, mille kontraktsioon toimub aeglaselt. Silelihaskude on iseloomulik selgrootutele ning osaleb ka nende loomade liikumisel. Selgroogsetel loomadel koosnevad silelihaskoest siseelundkonna lihased (v.a. süda). Vöötlihaskude koosneb lihaskiududest, mis kujutavad endast pikki paljutuumseid rakke. Müofibrillide erilise asetuse tõttu lihaskiududes näivad need ristipidi vöödilised. Vöötlihaskude jaotatakse kaheks: skeletilihased ja südamelihased. Skeletilihased kinnituvad kõõlustega tugistruktuuride külge ja võimaldavad liikuda. Skeletilihaste kontraktsioon toimub kiiremini kui silelihaskoes. Skeletilihased on iseloomulikud selgroogsetele loomadele. Selgrootutest loomadest esineb skeletilihaseid põhiliselt lülijalgsetel, mõnedel rõngasussidel ja osaliselt limustel. Südamelihaste rakud on väiksemad, harunenud ning ühenduvad omavahel võrgustikuks. Südamelihased töötavad rütmiliselt kuni looma surmani. Südamelihased on võimelised tekitama ja juhtima närvisignaale, mis tagavad kõikide rakkude üheaegse kokkutõmbe. Nii pumpab terve süda alati täie jõuga.