Elamistoiming SUREMINE (2)

SUREMINE
Suremine on elu viimane toiming. See tähendab maapealse elu lõppu, nagu sünd tähendab selle algust. Surev inimene on nagu vastsündinudki sõltuv teise inimese abist ja hoolitsusest. Inimese vajadused on neil kordumatutel eluperioodidel väga sarnased. Surma, suremise ning kaotusvalu mõistmine on väga tähtis kõigile tervishoiu professionaalidele, eriti aga õdedele, et nad võiksid suremise ning lähedase inimese kaotuse korral osutada kaastundlikku ja oskuslikku hooldust .
Surm ei saabu hetkega, vaid järk-järgult. Kõige kiiremini sureb närvikude, neerud ja perifeersed närvid võivad funktsioneerida tund aega, lihased ja luud mitu tundi. Inimese juuksed, habe ja küüned võiad kasvada veel puusärgiski. Kuigi surmahetke on võimatu eelnevalt ennustada, on mõningaid surma lähenemisele viitavaid märke siiski võimalik täheldada: südamelöögid muutuvad nõrgaks ja korrapäratult kiireks ; nahk muutub niiskeks, kahvatuks, kirjuks; jalad, käed ja ninaots muutuvad külmaks; suu kuivab, lima koguneb hingamisteedesse ja hingetõmbed muutuvad korisevaks; teadvusaste võib langeda; lihaspinge kaob ja surija tundub lõdvana; tunde-ja kuulmishaisting, neelamisvõime kaovad; näolihased lõdvestuvad ja näoilme muutub rahulikuks.
Sureva patsiendi hooldust nimetatakse terminaalseks hoolduseks või terminaalraviks. Sureva patsiendi õendushooldus on kõige nõudlikum, raskem, aga ka heldeim õenduse ala. Et kindlustada surevale inimesele hea hooldus vajab töötaja teadmisi surija olukorrast: teadmisi patsiendi füüsilisest seisundist, teovõimest, psüühilisest seisundist, sotsiaalsetest suhetest, usust, kultuurist ja turvalisuse saavutamisest. Teiseks vajab õendushooldustöötaja teadmisi keskkonnast, kust patsient tuleb. Patsiendi perekonna ja lähedaste inimeste omavaheliste suhete tundmisest on samuti tähtis. Kolmandaks vajatakse informatsiooni patsiendi tervisliku seisundi ja haiguste kohta. Terminaalpatsiendi puhul tähendab see muu hulgas teadmisi inimese kohanemisest haigusest tingitud piirangutega, teadmisi ravist ja medikatsioonist. Ka suremisprotsessiga seotut ja surma tähendust patsiendile ning tema lähedastele peab teadma. Sureva patsiendi hooldamisel jälgitakse õendushoolduse keskseid põhimõtteid: individuaalsus, avatus , turvalisus ja elukvaliteedi tagamine. Sageli aitab, kui olla sureva patsiendi kõrval vaid nagu inimene inimesega: kuulata, puudutada ja olla tõeliselt juures.
Põetuse peamiseks eesmärgiks on sureva patsiendi heaolu. Kõigist rutiinsetest toimingutest tuleb loobuda ja teha ainult seda, mis kindlustab surijale hea oleku. Sureva patsiendi põetamisel on oluline tagada: küllaldane hingamistegevus ja hapniku saamine; piisav toidu ja vee saamine; eritustegevuse eest hoolitsemine; vajadustele vastav nahahooldus , hügieen ja väljanägemise eest hoolitsemine; hea suuhügieen; vajalik asendi ja liikumishooldus; küllaldane valuravi ning ka vaimne ja usuline hooldus.
Sõltuvus/sõltumatus suremise elamistoimingus: Surm on universaalne ja vältimatu. Kui enesetapud välja arvata, pole võimalik määrata oma surmaaega, kuigi on neid, kes kinnitavad, et „inimene võib pöörata näo seina poole ja endale surma soovida.“ Haige ja nõrk inimene on teadlik sellest, et iga päevaga kaotab ta midagi oma elamistoimingute sõltumatusest. Siiski võivad hooldajad kodus, haiglas ja hospitsis julgustada patsienti säilitama iseseisvust seni, kuni see on võimalik ning aidata tal kontrollida valu, et surija võiks säilitada kontrolli oma elamise kvaliteedi ja lähikeskkonna üle. Isegi üha suureneva füüsilise sõltuvuse puhul on võimalik säilitada lugupidamist iseendast- hing võib ikkagi olla sõltumatu. Et aidata säilitada surijal optimaalset iseseisvust, mis tema olukorras on võimalik ja millele tal on õigus, peavad hoolduse osutajad aitama tal tasakaalustada sõltuvuse ja sõltumatuse astet erinevates elamistoimingutes kuni surmani. Surija perekond võib samuti erineval määral sõltuda teistest oma lähedase surmaeelse haiguse ajal. Sageli pakuvad siis muud pereliikmed , sõbrad, naabrid ja kolleegid abi transpordi korraldamisel, sisseostude tegemisel ja surija külastamisel. Leinaja kurbust aitab leevendada teiste lähedalolek ja hoolitsus , kuna leinaja teab, et see on üleminekufaas, mis kestab seni, kuni füüsiline ja emotsionaalne jõud taastuvad ja ta naaseb oma elamise endisele iseseisvale tasemele.
Suremise elamistoimingut mõjutavad: Bioloogilised tegurid- surmaeelne haigus, surm, leinamine . Psühholoogilised tegurid- tõekspidamised, teadmised, tunded, kaotus. Sotsiokultuurilised tegurid- sotsiaalsed tavad, kaasaegne ühiskond, matused, religioon . Keskkonna tegurid- kodu, haigla , hospits. Poliitilis-majanduslikud tegurid.
Suremisega seotud füüsilised tegurid:
Valu- Suhtlemisprotsessis kardab inimene ilmselt kõige rohkem valu ja kuigi ta kogeb seda oma eluajal ka muudel asjaoludel, on surijal valu eriti raske taluda. On läbi viidus erinevaid uuringuid ja pikka aega oldi veendunud, et surija valu pole võimalik kontrollida, kuid nüüdseks on jõutud selgusele, et surmaeelne valukontroll narkootiliste valuvaigistite abil on võimalik ja seda tuleb rakendada. Valukontrolli põhiprintsiip on piisavalt tugevate valuvaigistite pidev andmine.
Anoreksia , iiveldus ja oksendamine - pikaaegse surmaeelse haiguse üks lähikondlastele kõige rängemalt mõjuv aspekt on haige hääbumine- eriti sageli esineb seda teatud vähkkasvajate puhul. Lisaks märgatavale kaalukaotusele kõhetuvad lihased, kahjustub nahk, haavad ei taha paraneda, väheneb immuunsus ning tekib üldine jõuetus, nõrkus ja halb enesetunne- need kahandavad veelgi söögiisu, mistõttu haige toitumus üha halveneb. Iiveldus ja oksendamine vähendavad samuti huvi söömise vastu ning muudavad haige enesetunde väga halvaks. Pidevat iiveldustunnet võib leevendada oksendamisvastaste vahendite tarvitamise abil.
Raskused neelamisel, veetustumine- düsfaagia muudab söömise ja joomise ebamugavaks. Ebamugavust leevendab enne söömist zelee vormis antav paikne tuimesti või poolvedel toit. Marlisse asetatud jäätükkide imemine aitab vahel vähendada lämbumishirmu, rahustab ja värskendab ning aitab hoida niisketena põskede limaskestad . Lisaks võib veetustumise vältimiseks anda patsiendile väikeste lonksudena jooki .
Raskused eritamisel- Surijat võib piinata kusepidamatus ning äed peavad suhtuma sellesse probleemi kaasatundvalt ja taktitundeliselt. Kateteriseerimine on antud asjaoludel parim lahendus, kui see ei ohusta patsienti. Fekaalne inkontinentsus võib olla sama piinav, kuigi tavaliselt esineb sagedamini kõhukinnisus, eriti kui valude vaigistamiseks kasutatakse oopiumi sisaldavaid narkootilisi aineid. Lisaks narkootilistele ravimitele aitab kõhukinnisuse tekkimisele kaasa füüsilise aktiivsuse puudumine, vähenenud vedeliku-ja toidutarbimine, seetõttu tuleb patsiendile anda profülaktilisel eesmärgil lahtisteid, mis aitavad vältida rooja kivistumise potensiaalset probleemi.
Lamatised - Üldine jõuetus, vähenenud liikumine, vähenenud toidutarbimine, vitamiin C puudus ning meelte tundlikkuse vähenemine võivad tekitada surijal lamatisi. Lamatiste vältimiseks tuleks muuta regulaarsete ajavahemike järel haige asendit. Kuigi lamatiste vältimine on oluline, on veelgi olulisem surijale rahu ja mugavuse võimaldamine elu lõpuperioodil. Surijad on sageli väga tundlikud igasuguse surve suhtes, neid häirib näiteks juba voodiriiete surve kehale ja on vaja suurt kannatlikkust ning osavust, et aisata patsiendil tema elu viimastel päevadel ja tundidel end voodis mugavalt tunda.
Hingamisraskused, köhimine- Bronhide limaskestade põletiku leevendamiseks ja hingamise kergendamiseks pikaajalise surmaeelse haiguse ajal võidakse haigele määrata kemoteraapia . Hapnikumaskist on tihti vähe kasu, see suurendab veelgi lämbumistunnet. „Surmakorinaks“ nimetatavat häälekat hingamist võib vaigistada ravimite abil, mis kuivatavad liigsed eritised hingamisteedest. Hingamisraskusi võib süvendada köha. Köha võib ravida köhasiirupi või õhu niisutamisega, kuid kui see ei aita, siis võib kasutada köha kas perifeerselt või tsentraalselt vaigistavaid ravimeid.
Silmadega seotud ebamugavused- Surmaeelse haiguse lõppfaasis võib indiviid olla täiesti virge, omada pikki unistusperioode või olla vaheldumisi teadvusel ja teadvuseta . Kõigil neil juhtudel on kasulikud silmakompressid, mis aitavad vältida rähmakorpasid ja laupõletikku.
Halb lehk- Hoolimata sellest, et õed sooritavad korralikult mädaste haavadega seotud õendustoimingud, võib siiski tekkida ebameeldiv lehk, mis piinab kõiki asjaosalisi. Võib kasutada hormoone või muid ravimeid, et vähendada fungoossete kahjustuste lehka. Selliseid kahjustusi võib esineda kaugelearenenud rinnavähi puhul. Hea ventileerimine ja deodorantide diskreetne kasutamine aitavad patsienti ning patsient hindab iga jõupingutust, mis on tehtud selleks, et minimaliseerida seda tema ja ta perekonna jaoks ebameeldivat probleemi.
Suremisega seotud psühhologilised probleemid patsiendi jaoks on: hirm ja ängistus; üksindus; eristamine kodust; raskused tõele näkkuvaatamisel. Suremisega seotud probleemid perekonna jaoks: hirm ja ängistus; pikaleleviva surmaga kaasnev masendus; hooldajate koorem; halva uudise poolt põhjustatud šokk; leinamisega seotud probleemid.
Paljud tervishoiu professionaalid tunnevad vastumeelsust surijaga surmast rääkimisel või usuvad, et see halvendab patsiendi enesetunnet . Tegelikult teab enamus surijaid, et nad on suremas ja sellest rääkimine (kui patsient seda soovib) on pigem kasulik kui kahjulik. Sama raske on surmauudise edastamine lähedastele. Õnnetuseks pole olemas lihtsat viisi surmauudise edastamiseks. Kõige kasulikum näib olevat sõnumi edastamine leebelt ja otsekoheselt, misjärel tuleks anda soojal kaastundlikul hääletoonil informatsiooni surmale otseselt kaasaaidanud põhjuste kohta. Kui rääkida arukalt ja muretsevalt, ei jää info saajal muljet külmusest ja distantseeritusest ning tal on kergem juhtunut tõena võtta.
Kasutatud kirjandus:

Iivainen, A jt. (1997). Õenduse käsiraamat. Medicina

Iivainen, A., Jauhiainen, M., Pikkarainen, P. (2003) Õendusoskused. Medicina

Roper, N., Logan , W.W., Tierney, A. (1999). Õenduse alused. Tartu. Elmatar