Elame infoajastul - kuhu edasi? (29)

Elame infoajastul . Kuhu edasi?
Praeguses modernses infoajastu pitserit kandvas maailmas toimuvad muutused teabe kättesaadavuse ja mobiilsuse tõttu kiirema tempoga kui ealeski varem. Enam ei pea murrangulist sündmust ootama aastakümneid või -sadu. Nihe , mis maailmapilti oluliselt kõigutab, võib tekkida päevade, tundide või minutitegagi. Teooria järgi peaks kõik muutuma aina paremaks, elu lihtsustuma. Eeldatavasti leiab aset mingisugune areng, aga ei teata, millises suunas see toimub. Tekib küsimus, kuhu maailm edasi läheb, missuguseks elu lähitulevikus kujuneb. Üks võimalus on see, et progress jätkub ning võimatumadki unistused saavad tänu moodsale tehnoloogiale ja teadusele teoks. Ühtlasi ei tasuks välistada juhust, et kõik läheb hoopis teisiti, kui siiani prognoositud on.
Viimastel kümnenditel on hoogustunud ulmefilmide tootmine, mille kaudu nende loojad peegeldavad oma ideid tulevikumaailma kohta. Kuigi iga filmitegija loob omanäolise ja ainulaadse kujutluspildi, võib nende mõtteviisis teatavaid tendentse täheldada. Eeldatakse, et maailm areneb hüppeliselt edasi. Avastatakse palju senitundmatuid imesid, luuakse uusi teooriaid ja suurendatakse koostööd eri riikide teadlaste vahel, juhtimaks paremate lahenduste leidmiseni. Üleüldse tundub, et õpetlaste roll ühiskonnas suureneb ning töölisi hakatakse samas asendama masinate ja seadmetega.
Lähtudes filmides nähtust, on oletatavasti võimalik ka planeetidevaheline ränne. Kui kuskil kosmoses on teisi elusolendeid, siis peaks tulevikuinimesed nendega kontakti saavutama. Kokkupuuted võivad olla rahumeelsed, kuid ei saa välistada ka võimalikke konflikte või sõdu, kui toetuda filmis “Tähesõjad” nähtule.
Uskudes lennuka mõttega kirjanikke ja stsenariste, muutub ka inimese roll ühiskonnas. Suudetakse välja töötada robotid, mis inimeste asemel mehaanilised tööd ära teevad ning olles eriti täiustatud, võivad isegi mõelda või olla kaaslasteks üksikutele. Praegugi levivad uudised sellistest väljatöötamisel olevatest arvutitest, mis on võimalised füsioloogilisi protsesse (silmapupilli ahenemine ) jälgides inimese pisimatki meeleolumuutust registreerima ning vastavalt reageerima , olles näiteks lohutaja rollis.
Sellise tulevikumudeli puhul hinnatakse ümber ka inimelu ja selle kestvus. Vastavalt kõigile eeldustele saab peagi võimalikuks ohutu inimese kloonimine ja külmutamine, mis annaks pääsemislootuse ravimatutele haigetele, kelle hädadele ehk tulevikus rohtu leitaks. Utoopiline pole ka juhus, et mõeldakse välja mingisugune imeeliksiir, mis pikendab oluliselt eluiga, tõstes seda sadade aastateni.
Tehnoloogilistest saavutustest tuleb kõne alla arvatavasti mitmetes linateostes nähtud imetabane lendauto, mis muudab liikumise mugavamaks. Samuti võidakse jõuda kahandamiseni, mis aitaks planeedile hõlpsamalt ära mahtuda. Mõõtmeid saaks vähendada inimestel, aga mõistlikkuse piires, sest muidu tekiks oht saada suuremate loomade poolt tallatuks või ärasööduks. Kaasneda võib ka teist laadi probleeme. Näiteks Kurt Vonneguti teoses “Komejant ehk hüvasti, üksildus!” rakendasid seda meetodit enda peal hiinlased, aga nad muutusid viimaks nii väikseks, et ameeriklased hingasid neid kogemata sisse ning surid tekkinud mürgistusse. Teine võimalus oleks toiduks kasutatavate kultuuride suurendamine , et neid oleks rohkem. Mingil määral praktiseeritakse seda tänapäevalgi, luues transgeenseid organisme.
Olles ümbritsetud nii paljude kirjandusteoste ja filmidega , mis kõik kuulutavad tehnika jätkuvat edasiminekut ja sisendavad, et kunagi võib vabalt ühelt planeedilt teisele rännata, ei tule võib-olla mõttessegi, et tulevik võib kujuneda hoopis teistsuguseks. Film “Pulse” näita, et sõltumine tehnikast võib viia hävinguni. Seal kujutatakse arvutiviirust, mis suudab inimestele levida ja võtab neilt elutahte, viies enesetapuni. Siit võib järeldada, et tehnika ei muudagi elu paremaks, vaid segab seda. Filmis jäädi ellu siis, kui mindi rahulikku tehnikavabasse paika. Ehk on ka tulevikumaailmas soodsam töötada välja looduslähedasem ühiskonnamudel. Võib-olla vajabki Maa sellist suunda, mis annaks võimalus puhata ja taastuda, selmet seda välja kurnata.
Laenates Rousseau ütlust “Tagasi loodusesse !” ning tegutsedes selle järgi, näeks tulevik välja selline, kus tehnoloogilised saavutused oleks taandatud tagaplaanile ning hinnataks looduslähedust. Inimesed elaksid siiski majades edasi, aga võib-olla lihtsamates ja keskkonda säästvamates, mis külmemates piirkondades vajaksid soojustuseks loodussõbralike meetmete rakendamist. Elamutes poleks eriti masinaid, ehk vaid väike plaadimängija, mille abil nautida sajanditega loodud muusikalisi väärtusi. Inimestel olekski võimalus süveneda neisse teostesse ja mõtetesse, mis on aastatega oma tähtsust tõestanud. Tänapäeva infoajastul on teadmisi nõnda palju, et nende hulka on kerge eksida. Seetõttu olekski parim aeg elutempot terves maailmas aeglustada ja keskenduda analüüsile, selmet uusi keerulisi teooriaid luua.
Liigsest kiirustamisest loobumine muudaks arvatavasti inimsuhteidki. Kui peatada need tohutud infovood, mis praegusel ajastul igast küljest peale suruvad, vähendaks see ka inimeste närvilisust ja annaks rohkem aega iseendaga tegelemiseks ning endas selgusele jõudmiseks. Olles saavutanud sisemise harmoonia , astutaks järgmine samm juba teiste paremini mõistmise suunas. Inimestel oleks aega üksteisega tegeleda ja hoolivust leiduks samuti rohkem. Arvan, et armastus muutuks taas ilusaks ja õrnaks, sest ei leia suurt kaunidust praeguses platoonilises Interneti teel levivas lembuses.
Võib arvata, et selline loodusesse naasnud maailm oleks justkui degenereerunud, lähenedes sellisele, milline oli maailm inimkonna hälliaastatel ehk kiviajal. Siinkohal vaidleksin sellele väitele vastu, sest leian, et see poleks regress , kuna inimkonnal on alles sajandite vältel omandatud teadmised. Pean seda järelemõtlemisperioodiks, sobiva info väljasõelumiseks. Sellises situatsioonis võib märgata nii mõndagi, mis varem liigse kiirustamise tõttu kahe silma vahele on jäänud, ning see viiks sootuks teistsuguste kasulike avastusteni.
Kindlasti ei sobiks säärane maailmakord kõigile ning leiduks neid, kes sellele innukalt vastu seisaksid ja sooviksid jätkata infoajastule omast elu. Sedasorti olukorras kujuneks teistest eraldi elavad grupid, kes tegeleks oma infokire rahuldamisega, pannes uuesti püsti Internetivõrgud ja leides viise, tootmaks energiat, et loodud süsteemi käigus hoida. Nii tekibki silme ette mõneti koomiline kujutelm koobastes peituvatest netifriikidest, kelle loodud ühendusliine eriti radikaalsed tehnikavihkajad pidevalt hävitamas käivad.
Maailm muutub iga sekundiga ja mitte milleski ei saa sada protsenti kindel olla. Kätt südamele pannes võib väita vaid seda, et varsti pole kõik enam selline, nagu on praegu. Pole küll teada, mis järgneb praegusele infoajastule: kas tormiline areng jätkub ning täituvadki need unelmad, mida loovinimesed meile teoseid luues pakkunud on, või on järgnev ajastu keskendunud analüüsile ja looduslähedusele, nagu budistid tänapäeval juba teevad. Samuti võidakse leida hoopis kolmas tee, mis on pakutud variantidest kardinaalselt erinev. Jääb üle vaid loota , et tehtud valikus ei tule pettuda ning valest suudetakse loobuda juba eos.