Eetiline relativism (1)

5 VÄGA HEA

EETILINE RELATIVISM
Hea ja vale ei ole midagi kindlat, vaid nad on suhtelised.
KULTUURILINE RELATIVISM
Erinevatel kultuuridel on olemas põhimõtteliselt erinev eetika . Eetika sõltub eelkõige inimese vajadustest. Eetika ja moraal ei ole ratsionaalsed saavutused, vaid need on evolutsiooni tulemused. Ütleb, et universaalset „peaks“ ei saa olemas olla.

Mitmekesisuse tees – moraalsed kombed ja veendumused on erinevad kultuuride ja ajalooetappide raames; pole olemas ühtegi universaalset moraalset standardit.
Kas on olemas universaalne tume? Peaaegu igas kultuuris on alad, mis on väärtustatud (elu, tervis, perekond, abielu).

Sõltuvuse tees – moraal on sõltuv kultuurilisest kontekstist ja ei saa olla sõltumatu ratsionaalne otsus; teistpidi ei saa mõelda.
Etno tsentrism  sallimatus
„Meie kultuurireeglid on parimad.“
EMOTIVISM
Väidab, et kõlbelised tegevused pole midagi muud, kui vaid emotsionaalsed reageeringud meie füüsilisele ja sotsiaalsele keskkonnale. Väidab, et põhimõtteliselt polegi olemas „õige-vale“’t, on personaalsed tunded.
Kogu eetika ongi üks hulk positiivsetest ja negatiivsetest tunnetest.
EETILINE EGOISM
Väidab, et hea on see, mis maksimaliseerib üksikindiviidi huve.
„See, mis mulle on hea, see ongi hea.“
Hedonism  Epikuros
„Hea on see, mis põhjustab naudingut.“
Eetiline egoism + hedonism = nartsissism ( eneseimetlus ) (linnakultuurile omane)
PSÜHHOLOOGILINE EGOISM
Friedrich Wilhelm Nietzsche ( 1844 -1900) – rajaja; sakslane; põlgas natsionaliste. Tema õde eksitas inimesi, et N pooldab natsionaliste.
Sündis pastori perekonnas. Sai Preisi kuninga järgi nime. Viie aastaselt suri tema isa, diagnoos oli ajude pehmenemine. N sai ise sama diagnoosi. Õppis dialoogiat, filoloogiat jms. 1867. astus sõjaväkke, sai vigastada. Üsna noorelt hakkas tal tervis halvenema. Hakkas keemiat õppima. Läks ülikooli professoriks. Sai ka doktorikraadi . Muutus kriitiliseks religiooni ja kultuuri suhtes. Pühendub filosoofiale. Suurimaks tõukeks on kahe tähtsa inimese poolt mõjutamine (kohtumised) – Schopenhauer (1865. a., kirjanduses) ja Richard Wagner (1868. a., päriselus).
1879 . a. N’i kõrgperiood. Arstid olid tal keelanud raamatute kirjutamise ja lugemise. Tal diagnoositi vaimuhaigus, kirjutas aasta peale ühe raamatu. Kuni 1888. a. ei leidnud ta raamatud vastukaja. 1889. a. kokkuvarisemine , õde hoolitses.
Schopenhauer lähtus Kanti filosoofiast. Kant väitis, et teaduslikult tunnetatav maailm on üksnes meeleline maailm. Schopenhauer juhatas ta edasi arusaamani, et „maailm on minu kujutlus .“ S’i arvates tahe väljendab meie motiive ; tahe ei ole ainult inimese mina, vaid kogu maailma juhtiv alge, maailma determineeriv ettemääratud alge, selle tõeline olemus. S ütleb, et tahtevabadus on illusioon . Ütleb, et meie maailm on halvim kõikidest olemasolevatest, maailma valitsev tahe põhjustab inimestele kannatusi. S ütleb, et eetika saab põhineda vaid kaastundmisel ja kaaskannatamisel. Ütleb, et inimvaimu kõrgeim saavutus on kunst ; see võimaldab tahtest vabaneda ja selleks, et kannatusest vabaneda, tuleb vabaneda elutahtest, askeesi abil on seda võimalik saavutada.
Nietzsche taastas oma tervise. Tegi oma elutahteist filosoofia. N’i teooria järgi on inimese tunnuseks võimutahe, eetika lihtsalt väljendab seda erinevates vormides . N’i arvates pole eetika muud, kui „nõrkade“ soov kehtestada võrdõiguslikkust. „Nõrgad“ on need, kes üksikisikuna ei suuda ennast kehtestada ja püüavad seda teha kollektiivselt. Tekib „karja“- või „orjamoraal“. Surutakse peale vooruseid: alandlikkus jne. Pealesurumine käib tugevamate arvelt. N ütleb, et see on ebaloomulik . „Karja“ solvab üksikindiviidi üleolek. Voorused on nõrkused. Ligimese armastus on lihtsalt teatud võimetus vastu seista teise inimese (välisärrituse) aitamisele. N leiab, et ainult dekadent e. allakäija loeb kaastunnet vooruseks. Oluline on hoida inimestega distantsi . „Kaastunne haiseb pööbli/lihtrahva järele.“ Kannatamine võib jõua teotundmiseni. N ütleb, et kui keegi suudab kaastundlikkuse üle elada, on ta tugev.
Zarathustra – prohvet Pärsias. Oli N’i usutegelane . Z jääb iseendaks, ei murdu kaastundmise ees. Kaastundlik moraal on iseloomulik kristlusele. N on kristluse vastu. „ Kristlus on vaenulik füüsilisele elule, sest kristlus alavääristab ilu ja ütleb ei instinktidele.“ N suhtus kristlusesse austusega, sest Kristus oli talle piisav vastane. N ei sallinud ideed „Kristuse järel käimisest/jälgedes käimisest“, siis ei taha inimene olla originaal, vaid imiteerija.
N vihkas neid inimesi, kes toetasid kristlikku moraali, aga ei uskunud Jumalasse. N kasutab Kristuse väljendeid.
N ütleb, et universaalset moraali pole olemas. „Tugev leiab ise enda moraali.“ N ütleb, et tõeline moraal hakkab enesejaotusest. Moraal ei saa olla universaalne, sest inimesed on erinevad.
N ühes teoses „Tragöödia sünd“ toob ta välja, et on olemas kaks ellusuhtumist : dionüüsiline ja apolloline ellusuhtumine .
DIONÜÜSILINE
APOLLOLINE
Ühtsus loodusega
Eneseohjeldamine
Instinktide jaatamine
Kultuur
Vitaalsus
Aktiivsus
ISANDAMORAAL
ORJAMORAAL
Teine teos „ Koidupuna “ – alustab sõjakäiku moraali vastu; selleks tuleb kõik väärtused ümber väärtustada. Kõike, mis on keelatud, tuleb jaatama hakata. Ütles, et ta ei ründa moraali, vaid ta ei arvesta moraaliga. N annab moraalile huvitava definitsiooni: moraal = dekadentlik idiosünkraasia (haiglane ülitundlikkus). N ütleb, et „moraali peamiseks eesmärgiks on dekadentlik idiosünkraasia, mille peamine eesmärk on elule kätte maksta. Seni edukalt!“ N leiab, et tema ülesanne on inimkond valmistada ette Suureks Keskpäevaks – ajajärk, kui inimesed mõistavad, kust moraal tegelikult pärineb ja heidavad selle kõrvale. Moraal pärineb religioonist. „Valemõistete“ abil püütakse inimkonda piirata – hing, vaim, teispoolsus , vaba tahe, jumal. N ütleb, et kristlik enesealandamise idee ei ole muud, kui ainult võimuvahend euroopaliku võimukandja tööriist oma vägivalla kindlustamisel.
N armastas end ise nimetada psühholoogiks. N’i üks psühholoogiline tõde: tunnetuslik apriorism – veendumus , et inimene tunneb teises inimeses ära ainult iseennast . Inimene provotseerib oma loomingus iseennast.
N pidas end rõõmusõnumitoojaks e. evangelisteks. Leiab, et temas eneses on see kõik lihaks saanud (tema õpetus). Tema on rõõmusõnum ise.
N kasutab julgeid väljendeid. N peab ennast esimeseks immoralistiks – ta ei ole hea inimene; kristliku moraali kandja. Need ei sobi kokku jaatava ellusuhtumisega. Et jõuda kuhugi , tuleb eelnev hävitada. N leiab, et ainult tõeliselt saab püsima jääda üliinimene – inimese ideaal, kes seisab moraalist kõrgemal ja kehtestab ise eetika.

.DOC Laadi alla originaalfail 4 lk · .doc · 34 allalaadimist