1944. aasta sügisel lõppes Eestis Saksa okupatsioon ning Eesti sattus jälle NSVL-i okupatsiooni alla. Teine maailmasõda ei olnud eestlastele kerge- tuli teha palju valikuid. Eesti pidi valima kas, nõustuda NSVL-i baaside lepinguga ja astuda vastu Punaarmee okupatsioonile või mitte nõustuda. Samuti pidi Eesti valima, kas alluda riigikorra muutumisele või mitte. Suvest aastal 1940 polnud Eesti enam vaba riik ja eestlased pidid tegema valikuid ise. Valikuvõimalusteks oli metsavendlus, sõdimine Punaarmee, Saksa ja Soome armeedes ning põgenemine Nõukogude Okupatsiooni eest ära Läände. Inimesed sattusid Punaarmeesse väga erinevatel põhjustel. Kommunistid hakkasid pärast sakslaste sissetungi looma nii-nimetatud hävituspataljone, kes pidid hävitama kõik väärtusliku. Hävituspataljonidesse kuulus umbes 3000 - 5000 Eesti mees. Neist osad olid ideelised kommunistid. Eesti Vabariigi sõjaväes loodi Punaarmee XXII laskurkorpus, ning sinna kuulus umbes 7000 eestlast
Ajaloo arutlus Eesti meeste valikud II maailmasõjas II Maailmasõda toimus aastatel 1939 – 1945. See oli eelmise sajandi ohvriterikkam sõda ning selle sõja käigus kaotasid eestlased oma iseseisvuse. 1939 aasta sügisel jäid Baltimaad Moskva mõjusfääri ja välispoliitilisse isolatsiooni. Oli selge, et eestlastel polnud enam häid valikuid. Eestlased tahtsi oma riiki kaitsta, parim valik selleks oli eestlaste oma armee. Eesti armeed oli aga võimatu luua, sest sõjaväejuhtkonna liikmed olid hukatud, vangistatud või saadetud sunnitööle. Sõjatehnika – ja varustus aga ülevõetud punaarmee poolt. Üheks valikuks oli metsavendlus, teiseks valikuks oli astuda punaarmeesse, kolmandaks asutda Saksa armeesse ja neljandaks astuda Soome armeesse. I valik Kui algas sõda NSVLi ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa, kus
metsa, kus varjati ennast kuni Natsi-Saksamaa ja NSVL-i vahelise sõja puhkemiseni. Need olid mehed, kes ei olnud nõus tunnistama Nõukogude võimu või kartsid kommunistlikke repressioone. Metsavendlus oli spontaanne rahvaliikumine, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Pärast sõda varjusid paljud eestlased uuesti metsadesse. Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmees olid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi mobiliseerimine okupatsiooniriikidest oli sel ajal keelatud. Sundmobiliseeriti seetõttu, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima.. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd, kus suri juba esimese talvega umbes 8000 eestlast.
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teine maailmasõda oli eestlaste jaoks väga raske. Eriti raskeks tegi selle olukorra see, et Eesti oli okupeeritud NSV-Liidu poolt. Kuna Eesti oli liidetud NSV-Liiduga, olid eestlased sunnitud sõdima Punaarmees. Osad eestlased said põgeneda metsa. 1941. aastal moodustati hävituspataljon, mille ülesandeks oli metsavendade vastu sõdimine. 20.juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. 1942. aasta sügiseks moodustati 8. eesti laskurkorpus, sinna kuulus umbes 27 000 meest, peaaegu kõik olid nendest eestlased . Teiseks sõdisid eestlased vabatahtlikult Saksa armees, järk-järgult mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesed vabatahtlikud olid metsavennad, nemad soovisid kõigi kannatuste eest venelastele kätte maksta. Kuna vabatahtlikke oli liiga vähe, siis kuulutati 1944. aastal 31
Referaat Eesti mehed II maailmasõjas Vaiko Vaher Lähte Ühisgümnaasium 11H Sisukord LK 1 Metsavendlus LK 2 Saksa sõjavägi LK 3 Punarmee LK 4 Soome armee LK 5 Kokkuvõte LK 6 Kasutatud kirjandus Metsavendlus Termin ,,metsavennad" tuli Balti regioonis esmalt kasutusele 19. sajandil, mil selle all mõeldi Vene sõjaväest kõrvale hoidjaid, kes ennast metsas varjasid. 1905. aasta revolutsioonis viitavad erinevad allikad metsavendadele kui ,,mässavatele talupoegadele" või kui ,,metsast varju otsivatele kooliõpetajatele
vähe. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale lisaks okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestele, veel sunniviisiliselt mobiliseeritud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Eesti sõjaväe baasil moodustati Eesti ohvitseritest, allohvitseritest ja ajateenijatest 22. territoriaalne laskurkorpus. Punaarmees võitlemist ei saa nimetada eestlaste valikuks ning Eesti Vabariigi heaks ei olnud NSVL-i sõjaväest midagi loota. Nõukogudeliidu armee, enamasti hävituspataljonide vastasteks olid metsavennad. Juba 1940. aasta sügisel hakkasid eestlased end arreteerimise kartuses varjama, massiline metsadesse koondumine algas aga pärast juunikuist suurküüditamist. Metsavennad otsisid võimalusi relvastumiseks ja kättemaksuks. Metsavendluse kaugemaks plaaniks oli Vabariigi taastamine. Aset leidsid ulatuslikud kokkupõrked metsavendade ja hävituspataljonide vahel. Eestlastel õnnestus üle võtta kümneid
vähe. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale lisaks okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestele, veel sunniviisiliselt mobiliseeritud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Eesti sõjaväe baasil moodustati Eesti ohvitseritest, allohvitseritest ja ajateenijatest 22. territoriaalne laskurkorpus. Punaarmees võitlemist ei saa nimetada eestlaste valikuks ning Eesti Vabariigi heaks ei olnud NSVL-i sõjaväest midagi loota. Nõukogudeliidu armee, enamasti hävituspataljonide vastasteks olid metsavennad. Juba 1940. aasta sügisel hakkasid eestlased end arreteerimise kartuses varjama, massiline metsadesse koondumine algas aga pärast juunikuist suurküüditamist. Metsavennad otsisid võimalusi relvastumiseks ja kättemaksuks. Metsavendluse kaugemaks plaaniks oli Vabariigi taastamine. Aset leidsid ulatuslikud kokkupõrked metsavendade ja hävituspataljonide vahel. Eestlastel õnnestus üle võtta kümneid
,,Millised oli eestlaste valikud II Maailmasõjas?" II Maailmasõda toimus aastatel 1939 1945. See oli eelmise sajandi ohvriterikkam sõda ning milles meie, eestlased, kaotasime oma iseseisvuse. Eestlaste soov kaitsta oma riiki oli tugev. Parim valik selleks oli eestlaste oma armee. Eesti armeed oli aga võimatu luua, sest sõjaväejuhtkonna liikmed olid hukatud, vangistatud või saadetud sunnitööle. Sõjatehnika ja varustus aga ülevõetud punaarmee poolt. Sõja- aastad olid laastavad Eesti meestele, kuna tuli teenida erinevates armeedes. Tihti ei jäetud valikud ning tuli astuda vaenlase leeri sundmobilisatsiooni tagajärjel. Punaarmeesse läks väga vähe vabatahtlikke, seetõttu saadeti sundkorras Venemaale
Eestlased punaarmees Referaat 2015 1 Sisukord Sissejuhatus............................................................................................................. 3 Nõukogude armee saabumine Eesti territooriumile..................................................4 Eestlaste valikud teises maailmasõjas......................................................................5 Eesti laskurkorpused................................................................................................. 6 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus.....................................................................6 8. Eesti Laskurkorpus....................................................
Tartus kaitsesid tuhatkond eesti meest Tartu Linna Partisanide Pataljonist üheksa või kümne kilomeetri pikkust rindejoont mitme Nõukogude diviisi vastu. Suvesõja (mis kestis läänesaartel sügiseni) lõpul oli vastupanu koordineerimiseks loodud üle-eestilise relvaorganisatsiooniga Omakaitse liitunud eri hinnangutel 25 000 kuni 40 000 meest. Tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Kahtlemata oli see võitlus Eesti eest, kuigi soveti terrorile reageerides juhindus suur osa mehi ka isiklikust kättemaksust. Sellega, aga ilmselt ka 1939/40. aasta alandavast alistumisest jäänud kompleksiga on ehk põhjendatud ka arveteõiendamised 1941. aasta sügisel. Tuletagem teatava analoogina meelde tsehhide korraldatud "põrgut" 1945. aasta mais, kes võisid SS-mundris mehi näha samuti kui eestlased 1941. aastal hävituspataljonlasi ja Nõukogude aktiviste.
aasta sügisel ja peale seda sattus Eesti NSVL-i okupatsiooni alla. Teine maailmasõda oli täis hirmu, teadmatust ja raskeid valikuid. II Maailmasõjas pidid eestlased tegema valikuid nii riigi kui ka rahva endi seas. Riigina pidi Eesti valima, kas nõustuda NSVL-i baaside lepingu või astuda Punaarmee okupatsioonile ning riigikorra muutumisele või mitte. 1940. aasta suvest ei olnud enam vaba riiki ning valikuid tegid ainult eestlased ise. Olulisteks valikuvõimalusteks olid metsavendlus, sõdimine Punaarmee, Saksa ja Soome armeedes ning põgenemine Nõukogude okupatsiooni eest Läände. Punaarmees olid eestlased sunniviisiliselt mobiliseerituna kuigi tol ajal oli see keelatud. Neid sundmobiliseeriti kuna oli vähe neid inimesi, kes oleks valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. Hiljem läksid ka sakslased üle sundmobilisatsioonile, mis vähendas ka eesti meeste vaba valiku võimalusi palju rohkem. Metsavendlusesse läksid need, kes olid enamasti
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas? Teine maailmasõda sundis eestlasi tegema valikuid. Riigina pidi Eesti valima, kas nõustuda NSVL-i baaside lepinguga, astuda vastu Punaarmee okupatsioonile ja riigikorra muutmisele või mitte. Alates 1940. aasta suvest polnud enam vaba riiki ja nüüd tegid valikuid vaid eestlased ise. Olulisemad valikuvõimalused olid metsavendlus, sõdimine Punaarmee, Saksa ja Soome armeedes ning põgenemine Nõukogude okupatsiooni eest Läände. Nõukogude okupatsiooni alguses läksid väga paljud eestlased metsa. Nad varjasid ennast kuni Natsi-Saksamaa ja NSVL-i vahelise sõja puhkemiseni. Pärast sõda varjusid paljud eestlased uuesti metsadesse. Metsavendlus oli spontaanne rahvaliikumine, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Kõik, kes ei olnud nõus tunnistama Nõukogude võimu või kartsid
Kas eestlastel oli valikuid Teises maailmasõjas? Teine maailmasõda algas 01. 09. 1939ndal aastal, kui saksa väed ründasid Poolat. USA ja NSVL tõmmati sõtta 1941l aastal. Tähtsamad lahingpiirkonnad olid Euroopa Kaug Ida koos Vaikse ookeaniga ja Põhja Aafrika. II maailmasõda lõppes 02. 09. 1945-ndal aastal, kui alistus Jaapan. 20. sajand oli Eestile raske, kuna riik kaotas oma iseseisvuse ning inimesed kannatasid saksa ning nõukogude okupatsiooni all. Sellel perioodil tüli Eesti rahval teha valikuid, mis olid väga rasked. 23.08.1939-ndal aastal sõlmiti Saksamaa ja Venemaa vahel Molotovi-Ribbentropi pakt
rahvakomissar ja Saksamaa välisminister alla kahe riigi vahelisele mittekallaletungilepingule, selle salajase lisaprotokolliga jagati Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel Poola; Soome; Eesti; Läti ja Bessaraabia, hilisema täienduslepinguga ka Leedu. Eesti okupeeriti Nõukogude Liidu poolt 17. juunil 1940. a. Eestlaste valikud Teises maailmasõjas olid halvad ja veel halvemad, omariiklus oli kadunud ja ainuke võimalus oli sõjas teenida mõne võõrriigi armees. Punaarmees sõdisid eestlased sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuna oli vähe neid kes oleks vabatahtlikult Nõukogude Liidu poolt sõdinud. Nõukogude võimude poolt välja kuulutatud sundmobilisatsiooni käigus võeti Punaarmeesse umbes 33 000 eestlast, kes rinde asemel viidi töölaagritesse Uuralites. Mobiliseerituid ei saadetud mitte tegevarmeesse, vaid ehituspataljonidesse. Sisuliselt oli tegemist vangilaagritega, kus ülirasketesse
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas. Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased peamiselt kolme riigi relvajõududes: Soome, Saksa ja Punarmee rindades. Kuna Eesti iseseisvus ja otsustusvabadus oli väga väike, siis eestlastel polnud Teises maailmasõjas eriti valikuid. Neid sunniti sõdima Saksa ja Punaarmees. Soome armees oli eestlased vabatahtlikult ja paljud põgenesid. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Seal olid eestlastel väga rasked elutingimused ning paljud mobiliseeritutest surid. 1941. Aastal moodustati hävituspataljonid, mille eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest, kuid üksusi täiendati
poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikuna kommunistliku ideoloogia eest võitlema ( erandiks olid nähtavasti Juunikommunistid). NSVLiidu kommunistid moodustasid eestlastest tööpataljonid, kuhu koondati ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed. Kokku koondati tööpataljoni 32 000 eesti meest. Esialgu leidus eestlaseid, kes soovisid teenida Saksa armees, sest sakslastes nähti 1941 aastal vabastajaid. Hiljem, kui mõisteti, et üks okupatsioon asendus teisega ei nähtud koostöövõimalust sakslastega, ka Saksa väejuhatus oli sunnitud kasutama sundmobilisatsiooni. Loodi nt. Piirikaitse rügementte. Eelneva põhjal julgen väitta, et teenimine okupatsiooni armees oli eestlastele peale sunnitud valikuks. Kokkuvütvalt väib väitta, et eestlastel oli Teises
iseseisvast Eesti riigist. Eesti taheti liita Suur-Saksamaa koostisosaks ja kõik ressursid rakendati Saksamaa huvides. Kõik jäi sarnaseks Nõukogude Okupatsioonile. Endiselt küüditati inimesi ja eraomand puudus. Saksa okupatsiooniga hakati ka Eesti alasid puhastama juutidest ja vähemusrahvastest. Korraldati vangilaagreid ja hävitamisi. Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse koguti inimesi peamiselt sunniviisiliselt. sellega liitusid enamasti kommunistid. Kõiki punaarmee vastaseid ootas ees küüditamine, mille pärast väga paljud inimesed metsa põgenesid ja sinna ka elama jäid. Vastuhakuks oli neid esialgu aga liiga vähe. Inimesed kartsid ja see oligi üheks põhjuseks, miks liituti punaarmeega. Saksa armee kasutas sõja alguses enamasti Eesti vabatahtlikke, kuid järk-järgult liiguti sundmobilisatsioonile üle, nagu ka punaarmee puhul
vähe oli neid kes tahtsid kommunistliku ideoloogia eest sõdida. Rahvusvaheline õigus ei lubanud küll okupeeritud riikide kodanikke okupatsiooniarmeesse võtta, kuid Vene väejuhatus tegi seda sellest hoolimata. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni ning umbes 32 000 Eesti meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Kaks aastat hiljem moodustati 8. eesti laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 27 000 meest, kellest ligi 90% olid eestlased. Saksa armees sõdivad eestlased olid seal eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid kindlasti oli ka teisi põhjuseid. Algul kasutas Saksa väejuhatus vabatahtlikke kuid järk järgult mindi üle sundmobilisatsioonile. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni. Kartes Punaarmee naasmist toetasid mobilisatsiooni ka eesti rahvuslikud ringkonnad ning kodumaa kaitseks mindi sõjaväeteenistusse meelsamini
hiljem edukalt Punaarmee vastu. Peale siis hakanud Saksa okupatsiooni läksid Nõukogude võimu pooldajad metsavendadeks. Punaarmeesse sattusid eestlased sundmobilisatsiooni käigus, hoolimata selle keelustatusest, sest kui inimesed aru said, mille eest kommunism seisab, ei soovitud selle nimel sõdida. Eestlased jagunesid Punaarmees ühes osas hävituspataljonidesse, keda kommunismi pooldajad Eestis aitasid metsavendi hävitada, aga otseselt armees olid eestlased 22. Territoriaalses laskurkorpuses ja 8. Eesti laskurkorpuses, mille moodustasid eestlased kes oli tööpataljonides ellu jäänud. Saksa armeesse läksid paljud soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni eest, algul vabatahtlikult, kuid hiljem võttis ka Saksamaa kasutusele sundmobilisatsiooni. Kõigepealt astusid Saksa poolele vabatahtlikult metsavennad, kes aitasid Saksa armeed Punaarmee väljatõrjumisega, mille õnnestumisel nad laiali ajati
Soome minekk. Augustist 1940, mil Eesti N. Liitu inkorporeeriti, hakkas eestlaste arv Soomes kasvama.Uuesti hakkas eesti noormeeste siirdumine Soome hoogu võtma 1942. aastal. Põhjuseid oli mitmeid. Üks neist oli see, et lihtsalt põgeneda Saksa ja NSV-liidu eest. Oli ka neid, kes tahtsid end Soomes ette valmistada Eesti kaitsemiseks kommunistliku venemaa ja natsistliku Saksa eest.Pärast Saksa sundmobilisatsiooni väljakuulutamist Eestis sagenes Soome minek. Eestlastest loodi Soome armees omaette väeosa, Jalaväerügement 200. Kokku teenis Soome vägedes ligi 3400 eestlast. t. 2. augustil 1944 otsustas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee rügemendi Eestisse kutsuda. Suur osa eestlastest, kokku 1800 meest tuligi 1944. aasta augustis kodumaale tagasi. Sõjalises mõttes oli soomepoiste panus siiski napp. Kuid mitte rahvuspsühholoogilises mõttes. Soomepoiste tagasitulek Eestisse demonstreeris eestlaste tahet end ka lootusetus olukorras kaitsta
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee need olid peamised eestlaste valikud,kus nad sõdida said. Teine maailmasõda oli eestlaste jaoks raske,keeruline ja väga laostav. Paljud eestlased kaotasid oma lähedased, sõbrad, kaaskodanikud ja rahu. Väga raske oli elada diktatuurse võimu all ja sõja keskmes. Eestlaseid sundmobiliseeriti, väga vähe oli neid inimesi, kes olid valmis elama kommunistliku võimu all ja seda ideoloogiat teenima.Nõukogude liidu okupatsiooni ajal 1940-1941 vangistati
raskeid valikuid. Eesti oli kaotanud oma iseseisvuse ning võimalusi oli vähe liitumine okupeeriva võimu armeega, liitumine Soome sõjaväega, metsavendlus või põgenemine Lääneriikidesse, olid ainsad lihtrahva valikud. Eesti poliitikutel lasus samuti võimalus teha otsuseid, mis puudutasid riigi edasist saatust, sealhulgas ka erinevate lepingute allkirjastamine nt. MRP ja Baaside leping. Teises maailmasõjas sõdisid eestlased enamasti kolmes armees, kuid oli ka üksikuid inviide või inimgruppe, kes sõdisid ka teiste riikide armeedes. Põhilised kolm sõjaväge olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse sattunud olid üldiselt need, kes olid mobiliseeritud Vene armeesse, ehkki oli keelatud värvata armeesse okupeeritud riikide mehi. Vabatahtlikke Vene armeesse astudes põhimõtteliselt polnudki, kui välja jätta hävituspataljonid ja 22. territoriaalne laskurkorpus
1932 sündinud mehed ja hiljem ka 1926-1928 sündinud poisid. Mobilisatsiooni asusid toetama ka eesti rahvuslikud ringkonnas ja sõjaväeteenistusse mindi nüüd meelsamini, sest nad kartsid Punaarmees ning kodumaad oli vaja kaitsta. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga Eesti leegioni täiendamiseks. 1943. aastal algas ulatuslikum põgenemine Soome, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. 1944. aasta jaanuaris moodustatigi 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehes, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. Mingil määral sai eestlased valida küll, kelle pool sõdida, kuid enamus olid armeedesse
vahi alla võtma ka keeldudest- käskudest üleastunuid ja lihstalt rahvameelselt häälestatud inimesi. Nagu teada, ei meeldinud natsidele juudid ega mustlased, seega mõrvati ka siin, Eestis, ilma igasuguse süüta, kõik mustlased ja juudid. Saksa okupatsiooni ajal hukati ligi 5000 Eesti kodanikku. Eesti majandus oli peale Nõukogude okupatsiooni alla käinud ja Saksa okupatsioon ei muutnud olukorda karvavõrdki paremaks. Enamik Eesti majandus- ja põllumajatoodangust läks Saksa armee varustamiseks. Kuid peamiselt oli tegemist ikkagi sõjast tingitud raskustega, mitte röövmajandusega. Saksa võimud üritasid ka majandust edendada ja sõjapurustusi likvideerida. Saksa okupatsioonivõimude poliitika tekitas eestlaste seas pahameelt ning aitas kaasa põrandaaluste gruppide moodustumisele. Eesti Vabariigi Rahvuskomitee alustas 1944. aasta kevadel ettevalmistusi iseseisvuse taastamiseks. Valitsus
relvajõududes. Üksikuid mehi leidus ka pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Soome armeesse läksid eestlased, kes ei tahtnud sõdida Venemaa ega ka Saksamaa eest. Need mehed, kes olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel. Sellepärast ühinetigi Soomega. 1943. aastal algas ulatuslik põgenemine Soome, põgenemine Saksa mobilisatsiooni eest. Soome jõudis üle 4000 eestlase. Mehed, kes olid valmis minema kaitsma oma kodumaad. Saksa armeesse läksid sõja algperioodil Eesti vabathtlikud. Vabatahtlikud olid eelkõige need, kes soovisid kätte maksta Nõukogude okupatsioooni ajal kogetu eest. Hiljem läksid aga Eesti mehed Saksa armeesse sundmobiliseerituna. Punaarmees sõdisid Eesti mehed sunniviisiliselt mobiliseerituna. Eestlasi mobliseeriti punaarmeesse sellepärast, et Eesti mehed ei tahtnud vabatahtlikult kommunistliku ideloogia eest sõdida. Osa eestlasi põgenesid Läände, lootes leida pääsu sõjategevuse ja kommunistide eest. Kümneid tuhandeid eestlasi lahkus välismaale
vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vene -Saksa sõda puhkes 22. juuni 1941. Kahe nädala pärast olid ka Saksa eelväed Eestis. Punaarmee loovutas vastupanuta kogu Lõuna- Eesti, kuid Kagu-Eestis sakslaste edasiliikumine takerdus. Põhja- Eesti vabanes nõukogude okupatsioonist alles augusti teisel poolel, Lääne- Eesti saartel kestsid aga lahingud oktoobrini. Saksa sõjaväe kõrval võitlesid 1941. aastal suvel punaarmee vastu ka metsavennad. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuigi oli ka teisi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid lahigutes Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseipataljone, mis
kiiresti olukorra normaliseerudes naasta, kuid enamasti jäädigi välismaale ning põgenenud eestlased hajusid laiali üle kogu maailma Teise Maailmasõja ajal puudus eestlastel peaaegu täielikult valikuvõimalus, kas sõdida Suur-Saksamaa või Nõukogude Venemaa eest, sest sinna värvati mehi sunniviisiliselt. Kui Eestis oli NSV Liidu okupatsioon, siis pidid eestlased sõdima punaarmee koosseisus, Saksamaa okupatsiooni ajal oli kohustuslik aga saksa armees teenimine. Seetõttu olidki eestlaste ainsateks reaalseteks valikuvõimalusteks Läände pageda või Soome armeesse astuda ja Eesti iseseisvust kaitsta üritada.
kiiresti olukorra normaliseerudes naasta, kuid enamasti jäädigi välismaale ning põgenenud eestlased hajusid laiali üle kogu maailma Teise Maailmasõja ajal puudus eestlastel peaaegu täielikult valikuvõimalus, kas sõdida Suur-Saksamaa või Nõukogude Venemaa eest, sest sinna värvati mehi sunniviisiliselt. Kui Eestis oli NSV Liidu okupatsioon, siis pidid eestlased sõdima punaarmee koosseisus, Saksamaa okupatsiooni ajal oli kohustuslik aga saksa armees teenimine. Seetõttu olidki eestlaste ainsateks reaalseteks valikuvõimalusteks Läände pageda või Soome armeesse astuda ja Eesti iseseisvust kaitsta üritada.
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Kuid oli ka inimesi kes võitlesid ainult oma isamaa eest ja liitusid metsavendadega. Punaarmees võitlesid eestlased enamasti sunniviisiliselt mobiliseerituna. Kuigi rahvusvaheline õigus keelas seda. On ka mõistetav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni
reparatsioonide tasumise kord, teine rinne Teherani konverentsil otsustatud plaan, mis tähendas Saksamaa ründamist Normandia (lääne) kaudu, lepituspoliitika lääneriikide eesmärk vältimaks sõda, tehes järelandmise diktaatoritele, kummaline sõda sügisest 1939 kuni kevadeni 1940 Prantsuse, Inglismaa ning Saksamaa vahel kujunenud rinne, kus mõlemad osapooled ei näidanud ülesse erilist aktiivsust, MRP mittekallaletungileping Saksamaa ja NSVL vahel, millele kirjutasid Moskvas 23. augustil 1939 alla NSVL välisminister Vjatseslav Molotov ja Saksa välisministerJoachim von Ribbentrop, lubati 10 aasta jooksul teineteist mitte rünnata ega osaleda teisele poolele vaenulikus sõjalises liidus, salajane lisaprotokoll, millega jagati ära Ida-Euroopa, NSVL sai loa Soome, Eesti, Läti ning Bessaraabia anastamiseks ning Poole jagati pooleks, uue lisaprotokolliga müüs Saksamaa Leedu, saades ülejäänud Poolalt NSV Liidult endale.
Eestlased olid II maailmasõja ajal raskes olukorras. Riigil polnud kusagilt tuge saada ning seetõttu polnud võimalik rünnaku korral vastupanu osutada. Inimesed langetasid otsused, kelle poolele appi minna ja keda toetada. Arvan, et eestlastel ei olnud erilist võimalust valikuid teha, sest kommunistide võimu all olles sunniti neid Punaarmeega ühinema ning Saksa võimu all saksa vägedega ühinema. Eesti oli veel liialt väike ja nõrk riik, et luua oma tugev sõjaväe armee, et vaenlaste üle võitu saada ning iseseisvust säilitada. Kokkuvõtteks eelnevale toon välja erinevad valikud kaitsmaks oma kodumaad: 1)Metsavendlus. Kui algas sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa, kus koondusid endiste Eesti sõjaväelaste ja Kaitseliidu liikmete juhitud partisanisalkadesse. See oli loomulik vastureaktsioon bolsevike terrorile. Erinevatele andmetele tuginedes võis neid olla kokku 12000. Just kaitsetahe kui selline olidki Saksa ja N
Eesti rahva valikud Teises maailmasõjas Teine maailmasõda algas Euroopas 1939. aastal. Eestisse jõudis see 1939. a oktoobris, mil siia toodi Nõukogude sõjaväebaasid. Kas eestlased said ise oma valikuid langetada? Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. 1939. aasta septebmris sundis NSV Liit Eestit sõlmima baasidelepingu, mille alusel loodi Eestisse Punaarmee baasid. Punaarmees olid eestlased peamiselt sunniviisiliselt. Eesti mehed allusid Punaarmee mobilisatsioonile kartusest repressioonide ees, mis võinuks kõrvalehoidjate peresid tabada. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuigi oli ka teisi põhjusi
Teine maailmasõda oli kõigile riikidele raske ja keeruline aeg, sealhulgas ka Eestile. Eesti pidi hakkama saama kord Saksa, siis jälle Vene okupatsiooniga. Eestlased sõdisid Vene, Saksa ja Soome relvajõududes. Suur osa eestlasi võitles Punaarmees, kuhu nad sattusid Vene okupatsiooni pärast. Okupatsiooni ajal kehtestati sundmobilisatsioon. Osad eestlased said põgeneda metsa. 1941.aastal moodustati hävituspataljon, kelle ülesandeks oli metsavendade vastu sõdimine. Sõja algperioodil eelistas saksa väejuhatus kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid järk- järgult mindi üle ka sundmobilisatsioonile. Esimesed vabatahtlikud olid metsavennad sooviga venelasele kätte maksta kõigi kannatuste eest. Kuna vabatahtlikke oli liiga vähe, siis 31. jaanurail 1944 kuulutati välja üldmobilisatsioon, kuna Punaarmee hakkas taas lähenema Eesti piirile. Soome armee oli ea neile, kes ei tahtnud olla ei Saksamaa ega Venemaa poolel
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
