Kas eestlastel oli valikuid Teises maailmasõjas? (0)

Kas eestlastel oli valikuid Teises maailmasõjas?
Teine maailmasõda algas 01. 09. 1939–ndal aastal, kui saksa väed ründasid Poolat. USA ja NSVL tõmmati sõtta 1941–l aastal. Tähtsamad lahingpiirkonnad olid Euroopa Kaug – Ida koos Vaikse ookeaniga ja Põhja – Aafrika. II maailmasõda lõppes 02. 09. 1945-ndal aastal, kui alistus Jaapan. 20. sajand oli Eestile raske, kuna riik kaotas oma iseseisvuse ning inimesed kannatasid saksa ning nõukogude okupatsiooni all. Sellel perioodil tüli Eesti rahval teha valikuid, mis olid väga rasked.
23.08.1939-ndal aastal sõlmiti Saksamaa ja Venemaa vahel Molotovi-Ribbentropi pakt (lühend MRP), millega kaks riiki jagasid Ida - Euroopa. Mittekallaletungi lepingule kirjutasid Moskvas alla Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomisaar Vjatšeslav Molotov ning Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop. Salajase lisaprotokolliga läks Eesti NSVL -le. 24.09.1939-ndal aastal estias V. Molotov Eesti välisministrile Karl Selterile nõude allkirjastada vastastikuse abistamise pakti, millega Nõukogude Liit sai õiguse luua Eesti alale sõjalaevastiku baasid. Lepingust keeldumisel lubas NSVL kasutada sõjalist jõudu. Eesti oleks võinud sellet loobuda ning hakata Nõukogude Liidule vastu, aga Eestil puudus sõjalise koostöö Balti riikidega. 28. 09. 1939-ndal aastal kirjutati baaside lepingule alla ning NSVL lõi Eesti alale mereväebaasid ning tõi oma väed Eestisse. Eestis algas nn Baaside Ajastu.
Peale baaside lepingut okupeeris 17.06.1940-ndal aastal NSVL Eesti ning haaras Eesti üle võimu. 21.06.1940-ndal aastal kehtestati Eestis nõukogude võim ning juunipöördega toimunud sunnitud meeleavaldus ja võimuvahetus, mille järel tuli võimule uus valitsus, kuhu kuulusid vasaksotsialistid ja vasakmeelsed haritlased, peaministriks määrati Johannes Vares- Barbarus . Sama aasta juulis saadeti laiali Riigikogu ning kuulutati välja Riigivolikogu valimised, moodustati Eesti Töötava Rahva Liit, mis käivitas propaganda Moskva -meelsete kandidaatide toetuseks. 21. Juulil kuulutas kommunistlik Riigivolikogu välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (lühend ENSV). Eestlastel polnud võimalust valida okupatsiooni ja iseseisvuse vahel kuna Esti alistus Nõukogude liidule hääletult, ilma vastu hakkamata.
Eestlastel oli valida kolm armee vahel, kuhu sõdima minna. Nõukogude Liidu poolt mobiliseeriti Eesti mehed Punaarmeese, mis toimus sunniviisiliselt, kuna eestlased ei tahtnud sõdida kommunistliku ideoloogia eest. Oli ka venemeelseid inimesi, kes astusid ise hävituspataljonidesse. Punaarmees sõdis üle 20 000-de eestlase. Eesti Vabariigi sõjaväe baasil moodustati Punaarmee 22. Territoriaalne laskurkorpus . Osade eestlase saatuse määras peamiselt elukoht ja vanud , kuna peamiselt mobiliseeriti mehi Põhja – Eestist.
Saksa armeesse mindi algul vabatahtlikult, sest taheti kättemaksta ning sõdida Nõukogude Liidu vastu. Hiljem läks Saksamaa väejuhatus üle sundmobilisatsioonile. Saksa vägedes sõdi üle 10 000-de eestlase. Meestele pakuti valikut Saksa rindeväeosade ja tööteenistuse vahel rindevööndis või Saksamaal. Eestlastest moodustati 20. Eesti SS-diviis, kuna tõusis leegionäride arv ning leegioni esimene allüksus saadeti pataljon Narva rindele. Osade eestlastel polnud valikuid, kuna neid värbati sunniviisiliselt armeesse.
Eestlased kes ei tahtnud sõdida Puna- ega Saksa armees läksid vabatahtlikult Soome armeese. Soome armeega liitunuid eestlasi nimetati soomepoisteks, kelle juhiks sai kapten Karl Talpak. Soome vägedes teenis üle 3000-de eestlase, eestlastest moodustati Jalaväerügement 200, mis osales ka tõrjelahingutes Karjalas. 1944-ndal aastal naasesid pooled soomepoisid Eestisse, et kaitsta Eestit Punaarmee uue sissetungi eest. Soome armeesse minek oli kõige parem, kuna see oli vabatahtlik ning sõdida sai suure Nõukogude Liidu ja Saksamaa vastu.
Sõja ajal põgenes üle 70 000-de eestlase paatidega Rootsi ja läände, kuigi paljud eetlased ka surid põgenedes. 14.06. 1941-l aastal toimus Balti riikide massiküüditamine, mille käigus küüditati Eestist umbes 10 000 eestlast, meeste saatus oli viibida vangilaagris ning naised, lapsed ja vanurid saadeti Siberi kolhoosikpladesse, enamik eestlastest suri küüditamise käigus. Pärast küüditamist muutus massiliseks kodumaal varju otsimine. Metsa põgenenuid kutsuti metsavendadeks, kes varjasid end NKVD eest. Mehed hakkasid koonduma, otsides võimalusi enesekaitseks ja kättemaksuks. Nende vastu võitles Punaarmee ja hävituspataljonid. Põgenemine ja varju otsimine oli eestlastele suur valik, kes ei tahtnud alluda nõukogogude ega saksa okupatsioonile.
Eestlaste saatuse määras ära MRP, millega Eesti läks Nõukogude Liidu võimu alla. Eestlastel oli valikuid, kuigi neid oli raske teha, sest tänu võõrale võimule lahutati perekonnad ning inimesed hukkusid okupatsioonide käigus. Kõige suurem puudus oli see, et puudus valik võidelda Eesti riigi eest. Osadel eestlastel puudusid valikud , sest sead tegi nende eest võõrvõimud, kes oli Eesti okupeerinud. Võimalus oma riiki kaitsta saabus alles poole sajandi möödumist, kui Eesti Vabariik taasiseseisvus eestlased ei lasknud seda võimalust käest.