Arutlus: Eestlaste valikud Teise Maailmasõja ajal (0)

Eestlaste valikud Teise maailmasõja ajal
Teine maailmasõda toimus aastatel 1939 – 1945. See oli ajaloo kõige laialdasem sõjaline kokkupõrge, mille käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase. Tähtsaim sündmus eestlaste jaoks oli 1940 aastal 17.juunil toimunud Eesti okupeerimine, mille kõigus likvideeriti Eesti sõjavägi, politsei ja kohtuasutused. Ametisse määrati Moskvameelne valitsus ja käivitati ulatuslikud repressioonid . Eestlaste olukord Teise maailmasõja ajal oli täis hirmu, teadmatust ja raskeid valikuid . Eesti oli kaotanud oma iseseisvuse ning võimalusi oli vähe – liitumine okupeeriva võimu armeega, liitumine Soome sõjaväega, metsavendlus või põgenemine Lääneriikidesse, olid ainsad lihtrahva valikud. Eesti poliitikutel lasus samuti võimalus teha otsuseid, mis puudutasid riigi edasist saatust, sealhulgas ka erinevate lepingute allkirjastamine nt. MRP ja Baaside leping.
Teises maailmasõjas sõdisid eestlased enamasti kolmes armees , kuid oli ka üksikuid inviide või inimgruppe, kes sõdisid ka teiste riikide armeedes. Põhilised kolm sõjaväge olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse sattunud olid üldiselt need, kes olid mobiliseeritud Vene armeesse, ehkki oli keelatud värvata armeesse okupeeritud riikide mehi. Vabatahtlikke Vene armeesse astudes põhimõtteliselt polnudki , kui välja jätta hävituspataljonid ja 22. territoriaalne laskurkorpus . Üldmobilatsiooni käigus mobiliseeriti umbes 32000 eestlast Venemaale, kellest esimese talvega suri juba umbes 8000 meest. Saksa väejuhid kasutasid sõja alguses vaid vabatahtlikke, need olid minu arvates enamasti mehed, kes tahtsid venelastele kätte maksta. Hiljem läksid ka sakslased üle sundmobilatsioonile, mis vähendas Eesti meeste vaba valiku võimalusi veelgi rohkem. Kolmas variant oli Soome armee, millega liitusid enamasti need, kes ei tahtnud Saksa ega Vene armees sõdida ning otsustasid põhjanaabritele abiks minna. Neljas, kuigi mitte nii ühepoolne ja kindlate ideoloogiatega valik oli ka metsavendlus, kes olid enamasti Nõukogude vastased ning aitasid sakslasi ka Suvesõjas.
Lihtrahval tekkis esimene võimalus koos baltisakslastega Eestist lahkuda 1939 aasta sügisel, kuid see kehtis enamjaolt vaid kadakasakslastele, keda lahkus annekteeritud Poola aladele umbes tuhatkond. Tänu sellele, kasvas Eesti inimeste seas ohustatus ja hakkasid levima kuuldused, et Baltimaad on Venemaale maha müüdud. Teise maailmasõja lõpuaastatel kogus populaarsust põgenemine läände, mis toimus peamiselt 1944 aastal. Kokku lahkus siis Eestist umbes 80000 inimest, kelle peamiseks hirmuks oli uus NSV Liidu okupatsioon . Põgenevatele eestlastele tehti etteheiteid, et nad ei hoolinud oma kodumaast . Mina seda ei arva ega usu, et paljud lahkujad olid nt. tipppoliitikud, kes oleks langenud repressioonide ohvriks.
Ka poliitikutele lahendada antud ja tekkinud võimalused olid piiratletud. Maailmasõja puhkedes, säilitas Eesti valitsus range neutraliteedi, et vältida riigi sattumist relvakonflikti, sealjuures hoiduti isegi mobilatsioonist. Taoline poliitika näis esialgu olukorda arvestades kasulik, kuid siiski levisid kuuldused, et 1939. aasta augustis sõlmitud MRP, võib sisaldada Baltikumile halvaendelist sisu. Eestlaste teine valik, poliitikute seisukohalt oli liitlaste otsimine, mida siiski ei teostatud. Peale Baaside lepingu sõlmimist, muutusid eestlaste võimalused Teise maailmasõja ajal veelgi ühetaolisemaks. 1940nda aasta suvel, toimus Eestis riigipööre ning juba augustis astuti Nõukogude Liitu. Järgmine, võimaluseks peetud olukord oli Saksa okupatsioon, kuid nagu selgus, siis vahetas maa tol korral kõigest omanikku . Viimane poliitikute üritus toimus 1944 aastal, mil Rahvuskomitee juht Otto Tief leidis ainuvõimaliku, kuid sobimatu aja taasiseseisvumise väljakuulutamiseks, mis kukkus siiski läbi.
Eestlastel eksisteeris küll Teise maailmasõja ajal võimalusi, kuid nende täitmine toimus üldjuhul sundkorras. Toimunud sundvärbamistel ja üldmobilatsioonidel, oli meestel võimalus valida armee, kelle nime all sõdida. Sundmobilatsioonide tulemusel kasvas aga välismaale, eelkõige Lääneriikidesse põgenejate arv, ja metsadesse varjumine ehk metsavendlus. Poliitikute seisukohalt, alluti enamustele valikutele, ehk nõustuti pakutavate lepingute ja paktidega. Kõige negatiivsem selle juures oli see, et Nõukogude Liitu astudes, langes enamik Eesti riigitegelasi nõukogude võimuorganite kätte, kaasaarvatud need, kes olid teinud otsuseid ja allkirjastanud lepinguid. Kui esitada küsimus, kas Eesti võitis või kaotas Teise maailmasõja, vastaksin mina, et me olime võitjad ning selle veenvaks tõendiks on fakt, et praegusel ajal elame me iseseisvas Eesti Vabariigis.