Eestimaalaste valikud II maailmasõja eel ja ajal (0)

Eestimaalaste valikud II maailmasõja eel ja ajal
20. sajandil mõjutas Eestit kõige enam Teine Maailmasõda (1939-1945), mille tagajärjel kaotasime oma iseseisvuse pooleks sajandiks ning pidime vastu võtma ja langetama raskeid otsuseid. Maailma ajaloo suurim sõda ei jätnud Eestis puudutamata mitte kedagi ning kuigi sõjast on möödunud üle seitsekümne aasta, on selle mõju tunda tänapäevalgi.
Eesti asukohta loetakse strateegiliselt heaks piirkonnaks , mida mitmedki riigid on ajaloo vältel tahtnud enda kontrolli alla haarata. Suurimateks ohuallikateks II ms eel peeti Venemaad, kelle sooviks oli raiuda aken Euroopasse ning Saksamaad, kes nõudis endale järjest suuremat eluruumi. Seetõttu otsustas EV sõlmida mõlema suurriigiga rahu kindlustavad lepingud . Eesti ja N. Liit sõlmisid esimese mittekallaletungilepingu juba 1932. aastal. Eesti-Saksa mittekallaletungileping ratifitseeriti 22. juunil 1939. II ms alguses otsustas Eesti end kuulutada neutraalseks riigiks, kuid nõustus alla kirjutama Moskva tugeval survel N. Liiduga septembris 1939. a-l veel ühele mittekallaletungilepingule, millega lubas oma territooriumile Punaarmee sõjaväebaasid . Paraku taganesid mõlemad suurriigid Eesti ees võetud kohustustest ja sõlmisid 23. augustil 1939 omavahelise salakokkuleppe (MRP), mis oli võtmeks järgnevatele sündmustele.
Tähtsaim neist oli eestlaste jaoks minu arvates 1940. aastal 17. juunil toimunud Eesti okupeerimine, mille käigus asendati Moskvameelse valitsusega Eesti sõjavägi, politsei ja kohtuasutused. Sellega oli Eesti kaotanud oma iseseisvuse ning eestlastel oli võimalusi vähe. Nõukogude okupatsiooni alguses läksid väga paljud eestlased metsa, kus varjati ennast kuni Natsi-Saksamaa ja NSVL -i vahelise sõja puhkemiseni. Need olid mehed, kes ei olnud nõus tunnistama Nõukogude võimu või kartsid kommunistlikke repressioone. Metsavendlus oli spontaanne rahvaliikumine, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Pärast sõda varjusid paljud eestlased uuesti metsadesse.
Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee . Punaarmees olid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi mobiliseerimine okupatsiooniriikidest oli sel ajal keelatud. Sundmobiliseeriti seetõttu, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima.. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd, kus suri juba esimese talvega umbes 8000 eestlast.
Saksa armeesse oli esialgu võimalik minna vabatahtlikel. Saksa okupatsiooni ajal astusid tuhanded Eesti mehed politsei või Saksa armee teenistusse. Paljud läksid võitlusse , et hoida ära Punaarmee uus kallaletung Eestile, kuid osale meeldis ka natsiideoloogia. Kui idarindel olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, millesse minna aga soovisid vähesed. Tänu sellele asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega. 1942. hakkasid Saksa võimud mobiliseerima mehi Relva-SS Eesti leegioni. Hiljem, Saksamaa kapituleerudes langes suurem osa Eesti meestest Punaarmee kätte. Vähesed suutsid põgeneda läände.
Kolmas variant oli Soome armee, millega liitusid enamasti need, kes ei tahtnud Saksa ega Vene armees sõdida ning otsustasid põhjanaabritele abiks minna. Massiliselt tehti seda 1942. aastal. Soome minemise põhjused olid erinevad: sooviti aidata soomlasi , põgeneti Saksa mobilisatsiooni eest, aga sooviti ka olla valmis võitlema iseseisva Eesti eest. Eestlastest loodi Soome armees 200. jalaväerügement . Kokku teenis Soome vägedes ligi 3400 eestlast. Pärast Soome kapituleerumist tulid soomepoisid Eestisse, et kaitsta meie riiki.
Eestlastel tekkis esimene võimalus koos baltisakslastega Eestist lahkuda 1939. aasta sügisel, kuid see kehtis enamjaolt vaid kadakasakslastele, keda lahkus annekteeritud Poola aladele umbes tuhatkond. Teise maailmasõja lõpuaastatel kogus populaarsust põgenemine läände, mis toimus peamiselt 1944. aastal. Kokku lahkus siis Eestist umbes 80000 inimest, kelle peamiseks hirmuks oli uus NSV Liidu okupatsioon . Põgenevatele eestlastele tehti etteheiteid, et nad ei hoolinud oma kodumaast .
II ms-ga kaotas Eesti oma iseseisvuse rohkem kui 50 aastaks. II ms eel ei olnud Eestit juhtivatel poliitikutel kahjuks erilisi valikuvariante – tugeval Moskva survel kirjutati alla lepingule, mis oli võtmesündmuseks meie iseseisvuse kaotamisel. Muid võimalusi paraku ei olnud. Eestlaste valikud teise maailmasõja ajal määras suuresti NSVL-i ja Natsi-Saksamaa okupatsioonirežiimide poliitika. Ent teise maailmasõja ajal oli eestlastel ka erinevaid võimalusi. Näiteks said Eesti mehed valida armee, kelle all sõdida. Sundmobilatsioonide tulemusel kasvas ka välismaale, eelkõige Lääneriikidesse põgenejate arv ja metsavendlus. Võiks öelda, et iga eestlase elu oli nende enda kätes.