Eesti rahva valikud Teises maailmasõjas (0)

 Eesti rahva valikud Teises maailmasõjas
Teine maailmasõda algas Euroopas 1939. aastal. Eestisse jõudis see 1939. a oktoobris , mil siia toodi Nõukogude sõjaväebaasid. Kas eestlased said ise oma valikuid langetada?
Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed , kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee .
1939. aasta septebmris sundis NSV Liit Eestit sõlmima baasidelepingu, mille alusel loodi Eestisse Punaarmee baasid. Punaarmees olid eestlased peamiselt sunniviisiliselt. Eesti mehed allusid Punaarmee mobilisatsioonile kartusest repressioonide ees, mis võinuks kõrvalehoidjate peresid tabada.
Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuigi oli ka teisi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused, kes varjusid end metsadesse, sest olid läinud lepitamatutesse vastuoludesse mõisa või kirikuga , sealhulgas ka sõjaväkkevõtmisest kõrvalehoidjaid. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Saksamaa hakkas värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, millesse minna aga soovisid vähesed. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele.
Kõige enam rääkisid ise oma saatuse määramisel kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsistliku Suur- Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine soomlastega. Talvesõja ajal Soomes eesti noormehed rindele ei jõudnud, kuid 1941. Aastal moodustati nende osalusel Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal.
Eestlastele sai selgeks, et vägivallale rajatud hirmuvalitsus oli lähenemas ning see tekitas meeleheitlikku põgenemist. Kes vähegi läbi sõja põgenemisava leidis, põgenes, et päästa vaid ainsat, mis järele jäänud - oma elu koos kaasakantava varaga. Seegi oli suur riskimine, sest ees ootas ohtlik meretee , mida kõik üle ei elanud. Põgenikud suundusid peamiselt Saksamaale ja Rootsi, lootes sealt pärast sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist peagi tagasi pöörduda.
Esimene suur kaotus oli Nõukogude võimu aastail , mil küüditati, tapeti ning mobiliseeriti ligikaudu 60000 eestlast. Enamik Eesti riigitegelasi langes nõukogude võimuorganite kätte.
Saksa okupatsiooni ajal algas taas väljaränd, algul üksikute isikutena üle lahe Soome, hiljem massiliselt Rootsi. Umbes 30000 eesti meest kandis võõrast mundrit. 1944. aastal väljusid laevad koos põgenikega Tallinna sadamast Saksamaale. Pärast nõukogude võimu kehtestamist ei pöördunud kodumaale tagasi enamus välismaal viibinutest meremeestest, diplomaatidest ja õpetlastest.
Mingil määral said eestlased kindlasti valida, kelle poolel sõdida, kuid enamus olid armeedesse paigutatud sunniviisiliselt, millele järgnes aga välismaale põgenemine ning paljude eestlaste hukkumine.