Eestlaste valikud II maailmasõjas (0)

MILLISED OLID EESTLASTE VALIKUD
TEISES MAAILMASÕJAS?

• Mingisugustki valikut raskendas 1939 a sõlmitud MRP ja sellele järgnenud nn baaside aeg. Piirile koondatud lahinguvalmis vägede toel surus N. Liit Eestile peale nn vastastikuse abistamise lepingu, mis andis N. Liidule õiguse tuua Eestisse loodavatesse sõjaväebaasidesse 25 000 nõukogude sõdurit. Eestil oli tollal teenistuses pisut üle 15 000 mehe. 1940. aasta juunis, mil algas N. Liidu otsene agressioon, oli riik Punaarmee poolt ümber piiratud. Kujunenud olukorras alistus valitsus sõjalise vastupanuta ning riik hõivati piiri tagant ja baasidest tulnud enam kui 100 000 punaarmeelase poolt. Need numbrid ainuüksi näitavad N.Liidu selget ülekaalu ja igasugune vastuhakk oleks lõppenud veriselt ja kiirelt.
  

Eesti tugevateks külgedeks olid kaitsetahe , hea väljaõppega regulaararmee ja käsirelvadega hästi varustatud Kaitseliit ning sissisõjaks sobiv maastik . Partisanisõda oleks saanud pidada aastakümneid, mida metsavendade võitlus ka hiljem üheselt tõestas.

• 1941. aastal algas Vene-Saksa sõda. Sakslased tahtsid okupeerida Venemaa valdused ning nii jõudsidki Saksa väes Eesti pinnale. Palju eestlasi mobiliseeriti sundolukorras Punaarmeesse, et sõdida kommunismi jäämise eest. Ükski eestlane, kes sinna väkke mobiliseeriti ei toetanud tegelikult punavägede võitu. Loodi hävituspataljonid, kes pidid sõdima metsavendade vastu. Samuti mobiliseeriti suur hulk balti riikide kodanikke tööpataljonidesse, kus karmide olude tõttu suri suur osa eestlasi.
  

Eestlased võtsid saksa vägesid vastu suure rõõmuga, arvates, et nad tulid selleks et Eesti NSV liidust päästa. Seetõttu asusidki eestlastest metsavennad saksa vägede poolele Punaarmee vastu sõdima, lootes päästa riiki sellisest olukorrast ning taastada iseseisvus. Alguses olid paljud eestlastest sõjaväelased seal vabatahtlikena, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile.

• Oli ka eestlasi, kes ei tahtnud sõdida ei natsliku Saksamaa eest ega ka kommunistide eest. Nemad otsustasid ühineda Soome vägedega. Saksa vägedesse mobiliseeritud eestlased hakkasid põgenema Soome. Seal moodustasid vabatahtliku eestlased ja soomlased 2500 pease salga. Sellest polnud aga kuigi kasu, sest neid oli liiga vähe.
  

Punaarmee aga ei andnud peale Saksa okupeerimist alla. Vene väed soovisid balti riigid tagasi enda valdustesse saada ning nii algasidki uued lahingud. Suure hirmu käes põgenes umbes 80 000 eestlast läände, peamiselt Saksamaale ja Rootsi.

• Eestlased olid II maailmasõja ajal raskes olukorras. Riigil polnud kusagilt tuge saada ning seetõttu polnud võimalik rünnaku korral vastupanu osutada. Inimesed langetasid otsused, kelle poolele appi minna ja keda toetada.
  
• Arvan, et eestlastel ei olnud erilist võimalust valikuid teha, sest kommunistide võimu all olles sunniti neid Punaarmeega ühinema ning Saksa võimu all saksa vägedega ühinema. Eesti oli veel liialt väike ja nõrk riik, et luua oma tugev sõjaväe armee , et vaenlaste üle võitu saada ning iseseisvust säilitada.
  
• Kokkuvõtteks eelnevale toon välja erinevad valikud kaitsmaks oma kodumaad :
  

1)Metsavendlus. Kui algas sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa, kus koondusid endiste Eesti sõjaväelaste ja Kaitseliidu liikmete juhitud partisanisalkadesse. See oli loomulik vastureaktsioon bolševike terrorile. Erinevatele andmetele tuginedes võis neid olla kokku 12000. Just kaitsetahe kui selline olidki Saksa ja N.Liidu armeele pinnuks, sellepärast nad ei tahtnudki ,et „liiga palju eestlasi“ hakkaks ühes väeosa moodustama. Usun, et kui meil oleks rohkem relvi olnud ,siis oleksime ikka kõvasti kauema partisanisõda pidades vastu pidanud.
2) Punaarmees.Põhja-Eestis õnnestus Nõukogude okupatsioonirežiimil läbi viia sundmobilisatsioon ning viia Venemaale ligi 33 000 meest. Eesti Vabariigi sõjaväe baasil moodustatud Punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus , kuhu kuulus umbes 7000 eestlast, sealt ligi 5000 meest läkstaandumislahingutes sakslaste poole üle. Seega nad tegid valikuid juba siis. Aga mis oleks saanud ,kui need mobiliseeritud oleksid võõrsil ikkagi relvad kätte võtnud ja iseseisvusee eest võitlema hakanud, ei saame iial teada.
3)Saksa armees.Tuhanded mehed astusid esimese hooga politseisse või Saksa väejuhatuse loodud ida- ja politseipataljonidesse . Paljud läksid võitlusse, et hoida ära Venemaa kallaletung Eestile. Pole välistatud, et mõningatele tundus ligitõmbav ka natsiideoloogia. Aga Saksa munder pandi selga ka teistel, kättemaksuhimust või ideoloogilstest kaalutlustest erinevatel põhjustel. Aga tänu sakslaste „nõiajahile“ kommunistide ja juutide vastu, selline „sakslased kui vabastajad“ õhin kadus kärmelt.
4)Soome armee koosseisus . Juba alates nn baaside ajastust oli alanud noorte eesti meeste salaja Soome minek. Augustist 1940, mil Eesti N. Liitu „liideti“, hakkas eestlaste arv Soomes kasvama. Sõja puhkemise järel Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel ning Soome sõttaastumisega Saksamaa poolel kujunes olukord, mil oli võimalik ka neil, kes ei tahtnud kanda Saksa mundrit, võidelda aktiivselt sovettide vastu.
Läks sinna umbes 3400meest, tagasi tuli 1800. Nad said sealt väga hea väljaõppe. Poleks sakslased neid tagasitulles eraldanud, kes teab. Soomepoiste tagasitulek Eestisse demonstreeris eestlaste tahet end ka lootusetus olukorras kaitsta. Teistes tingimustes oleksid nad võinud Eestile poliitiliselt väga vajalikuks osutuda.
Kui eestlased Sinimägede lahingutes oma rahvusliku juhtkonna kutset järgides oma rahvast ja kodumaad kaitsnud poleks, saaks Venemaa kasutada propagandarelva, väites õigusega, et rahval , kes end ei kaitse, polegi õigust omariiklusele. Ning kui teha valik Punaarmee ja Saksa mundri vahel eesti meeste isiklikust vaatepunktist, jättes nende kohuse oma maa ja rahva ees kõrvale, ka siis langeb valik Saksa mundri kasuks – paradoksaalselt olid eestlaste kaotused võitja st Nõukogude väes suuremad kui kaotaja poolel.
Selge on vaid see, et üksinda me vasu poles pidanud liitlaseta, olgu see vabadusetahe kui suur tahes. Oleks sakslased ehk kauem vastu pidanud ja sõda pikemaks veninud ,siis ehk oleks valikud hoopis teised. Lõppkokkuvõttes ega sõda ju meie pärast peetud. Vastamisi oli ikka Saksamaa ja Venemaa. Kahju, et tol ajal NATO-t veel ei eksisteerinud, et siis artikkel 5 käiku lasta.
„Inimkond peab lõpetama sõjad või sõjad lõpetavad inimkonna“
John Fitzgerald Kennedy ,1917-1963