Eestlaste valikud II maailmasõjas (0)

Andra Lepper 11B
Eesti rahva valikud ja võimalused Teises maailmasõjas
Teine maailmasõda oli üks laialdasemaid sõdu. Sõda algas 1. septembril 1939. Teise maailmasõja algatajateks olid Nõukogude Liit ja Saksamaa, kes sõlmisid omavahel Molotovi-Robbentropi pakti.
Olenemata sellest, et Eesti oli Teises maailmasõjas erapooletu , peeti siinsetel aladel siiski mitmeid lahinguid. Kuid, kuivõrd oli Eesti rahval antud olukorras mingeid valikuid teha?
Aastatel 1940 – 1941 valitses Eestis Nõukogude Okupatsioon. Eestisse loodi Nõukogude Liidu sõjaväe baasid, sest ennast Eesti vetes peitnud Poola allveelaev põgenes ja leiti, et Eesti ei suuda jääda neutraalseks. Nõukogude Liit esitas Eestile ultimaatumi, et oma väed sisse tuua.
21.juunil astus Päts oma kohalt tagasi ja juhiks sai Johannes Vares- Barbarus ja 21.juulil kuulutati välja Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.
Abi oodati Saksamaalt. 1941.aasta suvel võeti rõõmuhõisete ja tervitustega vastu Saksa sõdurid, kes pidid olema nende päästjad. Lootus purunes, kui saadi teada, et Saksamaa ei taha midagi kuulda iseseisvast Eesti riigist. Eesti taheti liita Suur-Saksamaa koostisosaks ja kõik ressursid rakendati Saksamaa huvides. Kõik jäi sarnaseks Nõukogude Okupatsioonile. Endiselt küüditati inimesi ja eraomand puudus.
Saksa okupatsiooniga hakati ka Eesti alasid puhastama juutidest ja vähemusrahvastest. Korraldati vangilaagreid ja hävitamisi.
Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed , kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee.
Punaarmeesse koguti inimesi peamiselt sunniviisiliselt. sellega liitusid enamasti kommunistid . Kõiki punaarmee vastaseid ootas ees küüditamine, mille pärast väga paljud inimesed metsa põgenesid ja sinna ka elama jäid. Vastuhakuks oli neid esialgu aga liiga vähe. Inimesed kartsid ja see oligi üheks põhjuseks, miks liituti punaarmeega.
Saksa armee kasutas sõja alguses enamasti Eesti vabatahtlikke, kuid järk-järgult liiguti sundmobilisatsioonile üle, nagu ka punaarmee puhul. Need, kes olid vabatahtlikult Saksa armeega liitunud, tegid seda peamiselt selleks, et kätte maksta Nõukogude Okupatsiooni ajal toimunu eest. Kuid aina rohke hakkasid eestlased Saksa sõdurites pettuma. Enam ei tahetud vabatahtlikult astuda nende armeesse ja algas sundvärbamine. Algas sama lugu, mis leidis aset Nõukogude Okupatsiooni ajal.
Need, kes ei soovinud sõdida kummaski armees , põgenesid Eestist. Enamasti mindi Soome. Soome armeega liitunud eestlasi kutsuti Soomepoisteks. Kokku teenis Soome armees umbes 3500 eestlast.
Peale Soome põgeneti ka mujale väga palju. Enamasti oli tegemist paadipõgenikega, kes sõudsid väikeste kalapaatidega, mis olid tihti peale ka ülerahvastatud, näiteks Norrasse või Rootsi. Väga paljud jõudsid lõpuks välja Ameerikasse ja Austraaliasse.
Eestlaste seas hakkas sundmobilisatsioonide ajal suurt populaarsust koguma metsavendlus. Metsa põgenesid need mehed, kes ei tahtnud minna punaarmeesse ega Saksa armeesse. Nad põgenesid metsa, sest muidu oleks neid ära küüditatud. Aktiivsemad metsas redutajad hakkasid koonduma ja kättemaksuks ning enesekaitseks võimalusi otsima . Kõikjal tekkis matsavendade salku, kes tegutsesid üldiselt omaette , sest sidepidamiseks vahendid puudusid. Metsavendade relvastus piirdus käsirelvadega, mida polnud ka just palju. Metsavennad olid sunnitud taanduma, sest nad olid igati vähemuses.
Teine maailmasõda oli tingimata üks suur ja verine lahing, millesse Eesti kaasa kisti. Mina leian, et Eestlastel tegelikult ei olnud valikuid Teises maailmasõjas. Kuidas saabki valikuks nimetada midagi, mis on põhimõtteliselt sunniviisiline. Ainukesed valikud, mida tõesti ehk saab valikuteks nimetada olid metsavendlus ja põgenemine, sest see ei ole valik kui on kaks varianti , et kas minna armeesse või sind küüditatakse Siberisse.