Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eestlaste valikud Teises Maailmasõjas". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
armee, reziimi, reziimile, karmid, valikud, vabatahtlikud, leebem, koguda, mindi, minnes, natsismi, liituma, lühikeseks, armu, sõjaväesMillised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli eestlastel kolm armeed, milles tuli sõdida: Punaarmee (NSV Liit), Saksamaa ja Soome armee. Peale Eesti annekteerimist 1940. a NSV Liidu poolt, toimus sunniviisiline eestlaste mobiliseerimine Punaarmeesse (50 000 meest), kuigi rahvusvahelise õigusega oli see keelatud. Vähe oli neid inimesi, kes olid valmis võitlema kommunistliku ideoloogia eest. Üheks erandiks oli 1941.a moodustatud hävituspataljon, kes võitles metsavendade vastu. Punaarmee poolel osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased.
septembril 1939. aastal Saksamaa sisse- tungiga Poolasse. Eestisse jõudis see 18. oktoobril 1939. aastal, mil siia toodi Nõukogude sõjaväebaasid. Kas eestlastel oli valikuid või ei olnud? Paljud mehed mobiliseeriti sõja ajal NSVL või Saksa vägedesse. Kuulumine Saksa või NSVL armeesse sõltus paljudest asjaoludest: asukoht, paiknemine, vanus jne. Need mehed, kellel oli võimalus läksid üle Saksa armeesse. Saksa sõjaväes oli koguni 50 000 Eesti meest. Saksa armee koosseisu kuulus eestlastest moodustatud Eesti Leegion. Taheti Eestit vabastada kommunistliku võimu alt ja arvati, et Saksamaa lubab taastada Eesti Vabariigi. Saksa väejuhid kasutasid sõja alguses vaid vabatahtlikke, need olid minu arvates enamasti mehed, kes tahtsid venelastele kätte maksta. Hiljem läksid ka sakslased üle sundmobilatsioonile, mis vähendas Eesti meeste vaba valiku võimalusi veelgi rohkem. Punaarmeesse sattunud olid üldiselt need, kes olid mobiliseeritud Vene armeesse,
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee need olid peamised eestlaste valikud,kus nad sõdida said. Teine maailmasõda oli eestlaste jaoks raske,keeruline ja väga laostav. Paljud eestlased kaotasid oma lähedased, sõbrad, kaaskodanikud ja rahu. Väga raske oli elada diktatuurse võimu all ja sõja keskmes. Eestlaseid sundmobiliseeriti, väga vähe oli neid inimesi, kes olid valmis elama kommunistliku võimu all ja seda ideoloogiat teenima.Nõukogude liidu okupatsiooni ajal 1940-1941 vangistati ligi 7000 inimest, kes viidi Venemaale vangilaagritesse või hukati
Samuti mobiliseeriti suur hulk balti riikide kodanikke tööpataljonidesse, kus karmide olude tõttu suri suur osa eestlasi. Eestlased võtsid saksa vägesid vastu suure rõõmuga, arvates, et nad tulid selleks et Eesti NSV liidust päästa. Seetõttu asusidki eestlastest metsavennad saksa vägede poolele Punaarmee vastu sõdima, lootes päästa riiki sellisest olukorrast ning taastada iseseisvus. Alguses olid paljud eestlastest sõjaväelased seal vabatahtlikena, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Ka saksa armee koosseisus sõdinud eestlastest hukkusid paljud. Oli ka eestlasi, kes ei tahtnud sõdida ei natsliku Saksamaa eest ega ka kommunistide eest. Nemad otsustasid ühineda Soome vägedega. Saksa vägedesse mobiliseeritud eestlased hakkasid põgenema Soome. Seal moodustasid vabatahtliku eestlased ja soomlased 2500 pease salga. Sellest polnud aga kuigi kasu, sest neid oli liiga vähe. Punaarmee aga ei andnud peale Saksa okupeerimist alla
Eesti meeste valikud teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Kuid oli ka inimesi kes võitlesid ainult oma isamaa eest ning liitusid metsavendadega. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi mobiliseerimine oli ebaseaduslik. Selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse
Teine maailmasõda toimus aastatel 1939-1945. Oli ülemaailmne sõjaline kokkupõrge, millesse oli kistud suurem osa maailma rahvastest. Sõja käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase, mis teeb selle kogu ajaloo kõige laialdasemaks sõjaks. Eestlaste jaoks oli see raske aeg. Eesti oli kaotanud oma iseseisvuse, enamus eestlastest mehi pidi teenima okupeeriva võimu sõjaväes, kui just ei põgenetud Lääneriikidesse või Soome sõjaväkke. Eesti oma armee likvideeriti pärast 1940. aastat ning need väeosad mis alles jäid saadeti punaarmeesse. Sinna sattusid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, sest vabatahtlikult keegi kommunistliku ideoloogia eest nõus sõdima polnud. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli, üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu
üldmobilisatsioon , sest suurem osa Eestist oli langenud Saksa vägede kätte , aga venelastele see ei meeldinud . Mobiliseeritavate enese tahtest olenes vähe , ehkki leidus neidki , kes trotsisid korraldusi ja liitusid metsavendadega ja põgenesid metsa . Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse . Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke , minnes järkjärgult üle sundmobilisatsioonile . Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi . Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused , mis tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahinguid Eesti pinnal . Kuna vabatahtlike värbamisel polnud soovitud tulemusi , siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega . Kui
Samuti mobiliseeriti suur hulk balti riikide kodanikke tööpataljonidesse, kus karmide olude tõttu suri suur osa eestlasi. Eestlased võtsid saksa vägesid vastu suure rõõmuga, arvates, et nad tulid selleks et Eesti NSV liidust päästa. Seetõttu asusidki eestlastest metsavennad saksa vägede poolele Punaarmee vastu sõdima, lootes päästa riiki sellisest olukorrast ning taastada iseseisvus. Alguses olid paljud eestlastest sõjaväelased seal vabatahtlikena, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Oli ka eestlasi, kes ei tahtnud sõdida ei natsliku Saksamaa eest ega ka kommunistide eest. Nemad otsustasid ühineda Soome vägedega. Saksa vägedesse mobiliseeritud eestlased hakkasid põgenema Soome. Seal moodustasid vabatahtliku eestlased ja soomlased 2500 pease salga. Sellest polnud aga kuigi kasu, sest neid oli liiga vähe. Punaarmee aga ei andnud peale Saksa okupeerimist alla. Vene väed soovisid balti riigid tagasi enda
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas. Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased peamiselt kolme riigi relvajõududes: Soome, Saksa ja Punarmee rindades. Kuna Eesti iseseisvus ja otsustusvabadus oli väga väike, siis eestlastel polnud Teises maailmasõjas eriti valikuid. Neid sunniti sõdima Saksa ja Punaarmees. Soome armees oli eestlased vabatahtlikult ja paljud põgenesid. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Seal olid eestlastel väga rasked elutingimused ning paljud mobiliseeritutest surid. 1941. Aastal moodustati hävituspataljonid, mille eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest, kuid üksusi täiendati sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Kokkupõrgetes Saksa reg
1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Hävituspataljonide tegevus oli Eesti riigi ja rahva vastane. Eestlased ise, kes võitlesid Punaarmees, nii ei arvanud. Nemad pidasid kodumaaks Eestit ja see oli NSVL-i poolt okupeeritud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Saksa okupatsiooni ajal astusid tuhanded Eesti mehed politsei või Saksa armee teenistusse. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid osale meeldis ka natsiideoloogia. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Kolmas võimalus sõdimiseks oli võitlemine Soome armees. Juba NSVL-i ja Soome vahel puhkenud talvesõja ajal (1939–1940) hakkasid eesti noormehed salaja Soome minema.
Barbarus. Sama aasta juulis saadeti laiali Riigikogu ning kuulutati välja Riigivolikogu valimised, moodustati Eesti Töötava Rahva Liit, mis käivitas propaganda Moskva-meelsete kandidaatide toetuseks. 21. Juulil kuulutas kommunistlik Riigivolikogu välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (lühend ENSV). Eestlastel polnud võimalust valida okupatsiooni ja iseseisvuse vahel kuna Esti alistus Nõukogude liidule hääletult, ilma vastu hakkamata. Eestlastel oli valida kolm armee vahel, kuhu sõdima minna. Nõukogude Liidu poolt mobiliseeriti Eesti mehed Punaarmeese, mis toimus sunniviisiliselt, kuna eestlased ei tahtnud sõdida kommunistliku ideoloogia eest. Oli ka venemeelseid inimesi, kes astusid ise hävituspataljonidesse. Punaarmees sõdis üle 20 000-de eestlase. Eesti Vabariigi sõjaväe baasil moodustati Punaarmee 22. Territoriaalne laskurkorpus. Osade eestlase saatuse määras peamiselt elukoht ja vanud, kuna peamiselt mobiliseeriti mehi Põhja Eestist.
Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenjatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldus- väärsed mobiliseeritud inimesed. Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vene -Saksa sõda puhkes 22. juuni 1941. Kahe nädala pärast olid ka Saksa eelväed Eestis. Punaarmee loovutas vastupanuta kogu Lõuna- Eesti, kuid Kagu-Eestis sakslaste edasiliikumine takerdus. Põhja- Eesti vabanes nõukogude okupatsioonist alles augusti teisel poolel, Lääne- Eesti saartel kestsid aga lahingud oktoobrini. Saksa sõjaväe kõrval võitlesid 1941. aastal suvel punaarmee vastu ka metsavennad
iseseisvast Eesti riigist. Eesti taheti liita Suur-Saksamaa koostisosaks ja kõik ressursid rakendati Saksamaa huvides. Kõik jäi sarnaseks Nõukogude Okupatsioonile. Endiselt küüditati inimesi ja eraomand puudus. Saksa okupatsiooniga hakati ka Eesti alasid puhastama juutidest ja vähemusrahvastest. Korraldati vangilaagreid ja hävitamisi. Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse koguti inimesi peamiselt sunniviisiliselt. sellega liitusid enamasti kommunistid. Kõiki punaarmee vastaseid ootas ees küüditamine, mille pärast väga paljud inimesed metsa põgenesid ja sinna ka elama jäid. Vastuhakuks oli neid esialgu aga liiga vähe. Inimesed kartsid ja see oligi üheks põhjuseks, miks liituti punaarmeega. Saksa armee kasutas sõja alguses enamasti Eesti vabatahtlikke, kuid järk-järgult liiguti sundmobilisatsioonile üle, nagu ka punaarmee puhul
uusmaasaajate ja kutsealustega. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed. Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes järk-järgult üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kui selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde
Eesti üritas teises Maailmasõjas jääda võimalikult neutraalseks. Taheti sõlmida mõlema suure poolega (Venemaa ja Saksamaaga) mittekallaletungi lepingud , mis pidid kaitsma väikest Eestit suurte ja võimsate riikide eest. Kahjuks eriti need lepingud eestlasi ei aidanud, sest mõlemad riigid siiski soovisid allutada Balti riigid oma tahte alla. Teise maailmasõja aegsel perioodil oli kolm armeed, kus eestlastel oli võimalik sõdida: Venemaa e. Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse mobiliseeriti eestlased peamiselt sunniviisiliselt, sest selliseid inimesi oli vähe, kes oleksid olnud nõus vabatahtlikult sõdima kommunistliku ideoloogia eest. 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid olid erandid. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse lahingukorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See korpus oli moodustatud EV sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ning ajateenijatest.
Põhja-Eestist. Umber 32000 mobiliseeritud eestlast viidi Venemaale tööpataljonidesse (ehitusväeosadesse, kuhu koondati endiste Balti riikide kodanikke). Seal sarnanes olukord sunnitöölaagritega ning iga neljas eestlane suri 1941/42 aasta talvel ülekurnatuse või haiguste tagajärjel. Peale Moskva otsust luua uued eesti rahvusväeosad moodustati 1942. aasta sügiseks 27000-meheline, peamiselt eestlastest koosnev 8. eesti laskurkorpus. Saksa armeesse mindi sõja algperioodil vabatahtlikult, eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid järk-järgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonidele. Esimeste vabatahtlikena tegid Saksa vägede koosseisus kaasa metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväe võimude alluvuses olid nn idapataljonid, politseivõimudel politseipataljonid. Kuna 1942.-l aastal ei andnud vabatahtlike
Enamik Saksa poolel sõdinu Eesti väeosadest hävis septembris 1944 Punaarme suurpealetungi käigus. Kui Saksamaa kapituleerus, langes enamik ellujäänud sõdureid Punaarmee kätte vangi. Need mehed, kes olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel said selleks kolmanda võimaluse ühinedes Soomlasetega. Ulatuslikum põhenemine algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, milles kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. Jaanuaris 1944 moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulus 2500 vabathtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehkki soomepoisse oli vähe, näitas nende tegevus, et väikrahvaski võib kahe suurvõimu heitluses leida oma huvidele vastava kolmanda tee ning rääkida kaasa oma saatuse
,,Eestlased Saksa armees" Referaat Sisukord Sissejuhatus.................................................................. ....................3 Miks mindi Saksa armeesse vabatahtlikult?.....................................3 Miks eelistati Saksamaad üle Venemaa?..........................................4 Sakslased osutusid okupantideks......................................................6 Eesti üksuste loomine........................
vastu võtta, sest sõjalist vastupanu osutada ei suutetud, eestlasi sunniti võitlema peamiselt mobiliseerituna. Saksa armeesse sattusid eestlased seepärast, et Saksamaa okupeeris omakorda Eesti, Vene väed ei suutnud sakslasi tagasi hoida, võib-olla oli see taktika? Samas Stalin koondas ennem suured väed just Tallinna alla ligi 40 000 meest ja 300 kahurit ning käskis tallinnlastel sõjakaevikuid ning tankitõrjeid ehitada. Seega liitusid alguses vabatahtlikud sakslastega, kuna nad arvasid, et sakslased olid vabastajad ning hiljem sunniti neid mobiliseerituna olema Saksa armees. Soome armeega liitusid need kes ei tahtnud sõdida kommunistidega ega natsidega, kuid olid valmis Eesti vabaduse eest võitlema. Selleks oli neil võimalus põgeneda soome ja seda suur osa tegigi. Neil oli hea võimalus võidelda oma huvide pärast ja nad paistsid silma, kui Soomepoisid olid tagasi kodumaale naasnud Tartu eest võideldes ja ka Tallinna
Saue Gümnaasium Eestlaste valikud II maailmasõjas Nimi:Rene Ott 2008 Eesti vabariik oli Teises maailmasõjas erapooletu, kuid sellegipoolest peeti Eesti pinnal lahinguid ning Eesti poisid võitlesid võõras armees. Eestlastel oli Teises maailmasõjas võimalik võidelda kolme armee eest. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse sundmobiliseerit sellel ajal põhiliselt inimesi, sest väga vähesed tahtsid vabatahtlikult liituda Punaarmeega. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste või kutsealustega. Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosenes Eesti ohvitseridest ja ajateenijatest. 1941
mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid. Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus. Algul koosnes see vaid eestlastest, kuid aja möödudes eestlaste hulk vähenes. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd. Seal suri esimese talvega umbes 8000 eestlast. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke. Hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikud olid enamasti need, kes tahtsid maksta kätte venelastele. Metsavendade salgad olid ühed esimesed vabatahtlikud, kes osalesid Suvesõjas. Varsti peale seda hakati looma idapataljone, mille eesmärk oli kindlustada turvalisus Saksa tagalas. Hiljem kasutati neid pataljone Vene armee vastu. 1942. aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS- leegionisse. Kuna sakslaste poliitika oli tekitanud eestlastes suurt pettumust ja pahameelt, oli
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Kuid oli ka inimesi kes võitlesid ainult oma isamaa eest ja liitusid metsavendadega. Punaarmees võitlesid eestlased enamasti sunniviisiliselt mobiliseerituna. Kuigi rahvusvaheline õigus keelas seda. On ka mõistetav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni
Teine Maailmasõda hakkas 1.septembril 1939 aastal sellega kui Saksamaa ründas Poolat. Tegelik sõda oli Venemaa ja Saksamaa vahel,kes tahtsid endale saada Molotovi- Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolliga endale saada kokkulepitud riigid. Sinna hulka kuulus ka Eesti ala ning eestlastel tuli Teises maailmasõjas teha mõningaid valikuid. Teine Maailmasõda toimus ka Eesti alal ning kuna sõdivateks poolteks olid Venemaa ja Saksamaa, siis tuli eestlastel teha valikud nende kahe vahel. Kuna juunis 1940 algas Nõukogude okupatsioon,siis Eesti riigi esimeseks valikuks oligi sõdida Punaarmee poolel ja anda endast maksimum Saksa vastu. Väike Eesti kartis Venemaad ning kuna oli iseseisvus kaotatud tundus lahenduseks Nõukogude Liiduga hästi läbi saada. Ka eestlased läksid Punaarmeesse. Põhjuseid oli mitmeid. Esimeseks põhjuseks oli sundmobilisatsioon, mis toimus juunis ja juulis 1941. Sundmobilisatsioon tähendas seda, et
metsa, kus varjati ennast kuni Natsi-Saksamaa ja NSVL-i vahelise sõja puhkemiseni. Need olid mehed, kes ei olnud nõus tunnistama Nõukogude võimu või kartsid kommunistlikke repressioone. Metsavendlus oli spontaanne rahvaliikumine, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Pärast sõda varjusid paljud eestlased uuesti metsadesse. Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmees olid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi mobiliseerimine okupatsiooniriikidest oli sel ajal keelatud. Sundmobiliseeriti seetõttu, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima.. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd, kus suri juba esimese talvega umbes 8000 eestlast.
24.septembril 1939 toimunud Karl Selteri (Eesti välisministri) ja Molotovi kohtumisel esitas Molotov Selterile nõudmise sõlmida vastastikuse abistamise leping. Ähvardades sai Molotov oma tahtmise. Peale Punaarmee üksuste ja sõjalaevastiku paigutamist Eestisse polnud Eesti enam täiesti sõltumatu riik. Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmee poolel sõdisid enamasti eestlased sunniviisiliselt, sest leidus vaid mõni, kes oli nõus kommunismi eest sõdima. Üldiselt sundmobiliseeriti eestlasi Punaarmeesse. Saksaslaste poolel olid alguses ainult vabatahtlikud, kuid hiljem hakati ka sinna sundmobiliseerima. Vabatahtlikud, kes sakslaste poolel sõdisid, tegid seda sellepärast, et kättemaksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Soome armees sõditi NSVL vastu Talvesõja ajal. Paljud vabatahtlikud põgenesid Soome, et
välja üldmobilisatsiooni. Kuna enamus osa Eestist oli langenud Saksa vägede kätte, siis mobiliseeriti mehi ainult Põhja-Eestist. Venemaa tööpataljonidesse viidi ligi 32 000 Eestist mobiliseeritud meest. Sõja algperioodil eelistas Saksa väejuhatus kasutada Eesti Vabatahtlikke, minnes sundmobilisatsioonile üle järk-järgult. Soov maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogenu eest, oli peamine põhjus miks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke mindi. Esimesed vabatahtlikud olid Suvesõjas osalenud metsavennad, kes tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahingud Eesti pinnal. Oma saatuse määramisel rääkisid kõige enam kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid kes olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Soomlastega ühinemine pakkus seda võimalust. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa Mobilisatsioonist.
sisse. Sest Eestil polnud võimalik üksinda neile vastu hakata ja selleks, et säästa inimelusid, oldi NSVL-i nõudmisega nõus. Igaks juhuks seati ka valmis Eesti sõjavägi ja tehti ettevalmistusi üldmobilisatsiooniks. Stalin nõustus ka vähendama sõjaväebaasidesse toodavate meeste arvu 35 000-lt 25 000-le ja Eesti kirjutasidki baaside lepingule alla. Sõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased sõdisid: Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Pärast Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt mobiliseeriti mehed Punaarmeesse. See toimus peamiselt sunniviisiliselt, sest eestlased ei tahtnud kommunistliku ideoloogia eest sõdida. Oli ka neid, kes olid venemeelsed, need astusid hävituspataljonidesse võitlema metsavendade vastu, rüüstasid külasid ja tapsid rahulikke elanikke. Saksa okupatsiooni ajal oli eestlastel võimalus asuda vabatahtlikult Saksa armeesse, et kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest
Millised olid eestlaste valikud Teises Maailmasõjas II Maailmasõda toimus aastatel 1939-1945. See oli 20. sajandi ohvriterikkaim sõda ja selle käigus Eesti kaotas iseseisvuse pooleks sajandiks. Eestlastel tuli võidelda erinevates sõjavägedes .Valikuid ei olnud palju Eestlaste armee, Saksa armee, Punaarmee. Punaarmeesse läks üldiselt väga vähe vabatahtlikke, sellepärast saadeti sundolukorras Venemaale üle 33000 mobiliseeritu, kes saadeti üle kogu NSV Liidu . Kõige rohkem oli neid Uuralis, Lääne-Siberis ja Volga jõe ääres. Mobiliseeritud saadeti vangilaagritesse ning ehituspataljonidesse , kus olid väga rasked elu- ja töötingimused. Kurnatuse tagajärjel suri juba esimesel talvel kaks-kolmandikku mobiliseerituist.
ega valikuid, siis andis valitsus alla ja Nõukogude Liidu väed tulid üle Eesti piiri 17.juunil 1940 aastal. 80 000 meest, paiknesid laiali üle kogu Eesti. 17. juuni õhtuks oli Eesti praktiliselt Nõukogude liidu poolt täielikult okupeeritud niisiis moodustatigi Eestis uus valitsus. Enamus Baltimaade mehi pidid teenima okupeeriva võimu sõjaväes, kui just ei põgenetud teistesse Lääneriikidesse või Soome sõjaväkke. 1940ndal aastal likvideeriti Eesti oma armee täielikult ning korraldati sundmobilisatsioon Punaarmeesse. Üldiselt oli keelatud inimesi võtta armeesse okupeeritud riikidest, kuid olenemata sellest kasutati seekord seda võimalust ära. Kuna teati, et on vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Siiski leidus tuhandeid eestlasi, lätlasi ja leedulasi, kes olid kommunistide kuritegudest nii kibestunud, et tahtsid vabatahtlikult 1941. aastal Saksa armeega liituda. Samas leidus neid,
Nii moodustati 1941. aastal Erna luuregrupp, kes tegutses mõnda aega koos metsavendadega. Kui aga algas Saksa mobilisatsioon, siis hakkas järjest rohkem eesti mehi põgenema Soome. Nii moodustati rahvuslik väeosa 200. jalaväerügement, mis võitles Soome poolel venelastega ning hiljem ka Eestis. Soome poolel võitlemine oli eestlastele siiski kõige meeldivam, sest nii ei pidanud nad olema kummagi okupeerija poolel, vaid said olla isamaale abiks. Eestlaste valikud Teises maailmasõjas olid vägagi mitmekesised. Olgugi, et paljudel ei õnnestunud Saksamaa ja Venemaa mobilisatsioonide käest pääseda, olid neil ka omad valikud kas alluda mobilisatsioonidele või põgeneda metsavendade või soomlaste juurde. Samas, kes tahtis, sai olla ühe või teise okupeerija poolt. Olgu siis sellise valiku põhjuseks maailmavaated, kättemaks või midagi muud.
Kuna Eesti oli liidetud NSV-Liiduga, olid eestlased sunnitud sõdima Punaarmees. Osad eestlased said põgeneda metsa. 1941. aastal moodustati hävituspataljon, mille ülesandeks oli metsavendade vastu sõdimine. 20.juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. 1942. aasta sügiseks moodustati 8. eesti laskurkorpus, sinna kuulus umbes 27 000 meest, peaaegu kõik olid nendest eestlased . Teiseks sõdisid eestlased vabatahtlikult Saksa armees, järk-järgult mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesed vabatahtlikud olid metsavennad, nemad soovisid kõigi kannatuste eest venelastele kätte maksta. Kuna vabatahtlikke oli liiga vähe, siis kuulutati 1944. aastal 31. jaanuaril välja üldmobilisatsioon, kuna Punaarmee hakkas taas lähenema Eesti piirile. Eestlased kuulusid idapataljoni ja Eesti SS Leegioni. Enamik Saksa poolel sõdinud eesti väeosadest hävis 1944. aasta septembris Punaarmee suurpealetungi käigus.
Eestlaste valikud teises maailmasõjas Teine maailmasõda algas 1.septembril 1939. aastal, see oli raske aeg kogu maailmale. Eriti raske oli see ka veel Eestile, kuna Eesti oli noor ja väike riik kelle idanaabriks oli suur ja võimas Venamaa. Teise maailmasõja ajal tehtud otsused mängisid suurt rolli Eesti iseseisvumise ja eestluse püsima jäämisesse. Kuidas mõjutasid eestlaste valikud ja otsused riiki teises maailmasõjas? Esimeseks suureks valikuks oli 28. septembril 1939. aatal nõustumine vastastikuse abistamise paktiga , mis lubas rajada Nõukogude sõjaväel Eestisse sõjaväebaase. Eestlastel polnud valikuvõimalust, kuna keeldumisel ähvardas Nõukogude Liit sõjaga. Lepingus rõhutati, et see ei muuda Eesti riiklikku korraldust, kuid tegelikult nii ei olnud. 16. juunil 1940 esitas Nõukogude Liit Eestile ultimaatumi kus nõuti 100 000
vähe. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale lisaks okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestele, veel sunniviisiliselt mobiliseeritud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Eesti sõjaväe baasil moodustati Eesti ohvitseritest, allohvitseritest ja ajateenijatest 22. territoriaalne laskurkorpus. Punaarmees võitlemist ei saa nimetada eestlaste valikuks ning Eesti Vabariigi heaks ei olnud NSVL-i sõjaväest midagi loota. Nõukogudeliidu armee, enamasti hävituspataljonide vastasteks olid metsavennad. Juba 1940. aasta sügisel hakkasid eestlased end arreteerimise kartuses varjama, massiline metsadesse koondumine algas aga pärast juunikuist suurküüditamist. Metsavennad otsisid võimalusi relvastumiseks ja kättemaksuks. Metsavendluse kaugemaks plaaniks oli Vabariigi taastamine. Aset leidsid ulatuslikud kokkupõrked metsavendade ja hävituspataljonide vahel. Eestlastel õnnestus üle võtta kümneid
annaabi.ee 
