Kuivõrd oli eestlastel valikuid II maailmasõjas (2)

„Kuivõrd oli eestlastel valikuid II maailmasõjas“
20.sajandil mõjutas Eestit kõige enam II maailmasõda, mille tagajärjel kaotasime iseseisvuse pikaks ajaks. Eestis ei jäänud sõjast puutumata mitte keegi. II maailmasõja ajal sattus Eesti kord natsistliku, kord kommunistliku võimu alla. MRP’ga saadud õigustega koondas NSVL oma väed Eesti piirile. Kuigi Eesti sai arvatavasti juba 1939.aastal teada MRP salajaste protokollide sisust, ei kuulutanud ta siiski koheselt välja mobilisatsiooni, vaid rõhutas selle asemel oma erapooletust. 24.septembril 1939 toimunud Karl Selteri (Eesti välisministri) ja Molotovi kohtumisel esitas Molotov Selterile nõudmise sõlmida vastastikuse abistamise leping. Ähvardades sai Molotov oma tahtmise. Peale Punaarmee üksuste ja sõjalaevastiku paigutamist Eestisse polnud Eesti enam täiesti sõltumatu riik.
Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee.
Punaarmee poolel sõdisid enamasti eestlased sunniviisiliselt, sest leidus vaid mõni, kes oli nõus kommunismi eest sõdima. Üldiselt sundmobiliseeriti eestlasi Punaarmeesse.
Saksaslaste poolel olid alguses ainult vabatahtlikud, kuid hiljem hakati ka sinna sundmobiliseerima. Vabatahtlikud, kes sakslaste poolel sõdisid, tegid seda sellepärast, et kättemaksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest.
Soome armees sõditi NSVL vastu Talvesõja ajal. Paljud vabatahtlikud põgenesid Soome, et liituda vabatahtlikult Soome armeega. Soomet abistati ka kogudes Soome sõjaväele varustust.
Seoses sellega, et eestlased sõdisid erinevates armeedes üksteise vastu, juhtus ka seda, et näiteks isa ja poeg sõidisid üksteise vastu, sugulased sõdisid üksteise vastu.
Mina arvan, et mingil määral said eestlased ise siiki otsustada ja valida, et millisel poolel sõdida. Sundmobilisatsioonile oleks saanud nad vastu hakata põgenedes välismaale. Loomulikult poleks kõik eestlased saanud kuhugi põgeneda, sest selline massiline põgenemine oleks kohe silma torganud ja selline asi oleks lõpetatud.
Palju eestlasi põgenes Nõukogude okupatsiooni eest metsa. Metsavendlusega prooviti võidelda oma maa eest, kuid oli ka neid, kes olid lihtsalt redus. Minu meelest, ei saa metsavendadele midagi ette heita, kuna see oli nende viis oma riigi eest seista. Neid ei saanud keegi mobiliseerida ja nad said tegutseda iseseisvalt.
14.06.1941 toimus suur eestlaste massiküüditamine. Täisealised mehed saadeti vangilaagritesse, enamik neist suri seal. Nende perekonnad lahutati neist ja saadeti asumisele Siberisse. Küüditamisel oli mehi ja naisi võrdselt. Juuniküüditatutest oli kodumaale tagasijõudjaid vähe. Ma usun, et küüditamise vastu ei saadud midagi eriti teha, sest küüditades kasutati kindlasti vägivalda, kui vabatahtlikult kaasa ei mindud .
II maailmasõja ajal tegutsesid Eestis ka hävituspataljonid, mis olid loodud selleks, et karistada kõiki, kes ei olnud venelaste poolel. Hävituspataljonidesse kuulusid põhiliselt EKP, miilitsa ja komsoli mehed ning kohalikud vabatahtlikud, kes pooldasid Punaarmeed. Hävituspataljonide kaudu mõrvati palju inimesi, ilma, et neid oleks süüdi mõistetud vms. Paljud eestlased tahtsid kuuluda hävituspataljonidesse sel põhjusel, et nad olid sakslaste vastased.
Eestlastele ei antud II maailmasõjas erilisi valikuvõimalusi. Venelased kasutasid julmust eestlaste vastu ja sakslased kasutasid ära eestlaste naiivsust näidates neile, et nad on nende abistajad. Meeleheitlikule vastupanule vaatamata kaotasid eestlased oma iseseisvuse ning sattusid NSVL mõju alla.