Eestlaste valikud Teises maailmasõjas (2)

Eestlaste valikud Teises maailmasõjas
Teine maailmasõda oli Eesti jaoks raskete tagajärgedega. Eesti riik kaotas oma iseseisvuse ja eesti rahvas sai tunda kannatusi, mida tõi kaasa 50 aastat kestnud nõukogude okupatsioon . Eesti nagu ka paljude teiste väikeste riikide saatuse otsustasid Saksamaa ja NSV Liit omavahelise kokkuleppega (Molotovi-Ribbentropi pakt), millega kahe suurriigi diktaatorid Ida-Euroopa ära jagasid. Kokkuleppe järgi sai NSVL Saksamaalt loa Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Bessaraabia anastamiseks.
Eesti soovis sõja puhkedes jääda neutraalseks, seepärast ei kuulutatud riigis välja ka üldmobilisatsiooni. Kuid NSVL esitas Eestile oma nõudmise, et Eesti lubaks sisse nende sõjaväebaasid, ähvardades keeldumise korral jõudu kasutada. Eesti oleks võinud sellest nõudmisest keelduda ja NSVL-ile vastu hakata. Eesti, Läti ja Leedu sõjalised jõud oleksid teoreetiliselt suutnud neist võitu saada, sest sõjaline potentsiaal oli neil suurem kui Soomel , kes hakkas NSV Liidule vastu ja säilitas iseseisvuse. Kuid kahjuks puudus kolme balti riigi vahel praktiline sõjaline koostöö.
Eestil ei jäänud muud üle kui valida see variant, mis NSV Liit pakkus ja lubada baasid sisse. Sest Eestil polnud võimalik üksinda neile vastu hakata ja selleks, et säästa inimelusid, oldi NSVL-i nõudmisega nõus. Igaks juhuks seati ka valmis Eesti sõjavägi ja tehti ettevalmistusi üldmobilisatsiooniks. Stalin nõustus ka vähendama sõjaväebaasidesse toodavate meeste arvu 35 000-lt 25 000-le ja Eesti kirjutasidki baaside lepingule alla.
Sõja ajal oli kolm armeed , kus eestlased sõdisid: Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee . Pärast Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt mobiliseeriti mehed Punaarmeesse. See toimus peamiselt sunniviisiliselt, sest eestlased ei tahtnud kommunistliku ideoloogia eest sõdida. Oli ka neid, kes olid venemeelsed, need astusid hävituspataljonidesse võitlema metsavendade vastu, rüüstasid külasid ja tapsid rahulikke elanikke. Saksa okupatsiooni ajal oli eestlastel võimalus asuda vabatahtlikult Saksa armeesse, et kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Hiljem läks ka Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonile ja need, kes ei soovinud sõdida Punaarmees ega Saksa armees, ühinesid Soome armeega. Mindi appi soomlastele võitlema Punaarmee vastu. Neid nimetati soomepoisteks. Paljud mehed ja naised hakkasid ka metsavendadeks, et partisanidena sõidelda Nõukogude või Saksa okupatsiooni vastu.
Kõik need valikud olid eestlastele justkui pealesunnitud, need olid valikud kas halva või veel halvema vahel. Eestlastel puudus tookord valik ja võimalus sõida oma riigi eest. See võimalus saabus alles 50 aastat hiljem ja seekord ei jätnud eestlased seda võimalust kasutamata.