Teine Maailmasõda (1. september 1939 – 2. september 1945) oli Eestile väga raske ja keeruline aeg. Raske aeg algas Molotovi-Ribbentropi paktiga, mis sõlmiti 23.08.1938 Natsi-Saksamaa ja NSVL-i vahel, tänu sellele kaotas Eesti iseseisvuse. 1939 sundis NSVL Eestile peale baasilepingu allakirjutamist, siis okupeeris Punaarmee 17. juuni 1940 Eesti. Kuulutati välja Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mis võeti 6. augustil NSV koosseisu. Teine maailmasõda sundis eestlasi tegema valikuid ning neid valikuid oli vähe. Olulisemad valikuvõimalused olid sõdimine Punaarmee, Saksa ja Soome armeedes ning põgenemine Nõukogude okupatsiooni eest Läände. Neljas, kuigi mitte nii ühepoolne ja kindlate ideoloogiatega variant oli ka metsavendlus. Punaarmees olid eestlaselt peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941
,,Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas.'' Teises maailmasõjas oli eestlastel mitmeid valikuid. Eestlased võisid astuda Nõukogude armeesse,Saksa või Soome armeesse. Võimalusteks oli veel põgeneda läände, hakata metsavennaks või teha võimudega koostööd. Punaarmees sõdisid eestlasted pealmiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941. aastal moodustatud
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased peamiselt kolme riigi relvajõududes: Soome, Saksa ja Punaarmee ridades. Punaarmeesse sattusid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, sest vabatahtlikult keegi kommunistliku ideoloogia eest nõus sõdima polnud. 1941.-l aastal loodud hävituspataljonide eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul okupatsiooni võimudega koostööd teinud inimestest, üksust täiendati tihti sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Kokkupõrgetes Saksa regulaarvägedega hävituspataljonid purustati. 22. territoriaalses laskekorpuses osalesid 1941. aasta lahingutes samuti eestlased. 20. juulil 1941 toimunud üldmobilisatsiooni käigus mobiliseeriti mehi Põhja-Eestist. Umber 32000 mobiliseeritud eestlast viidi Venemaale tööpataljonidesse (ehitusväeosadesse, kuhu koondati endiste Balti riikide kodanikke). Seal sa
Soome armeega liituti vabatahtlikult . Juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi , kes tollal siiski rindele ei jõudnud , sest neil puudus vajalik väljaõppe . Küll aga moodustati 1941. aastal nende osalusel Erna luuregrupp , mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal . Jaanuaris 1944 moodustati 200. jalaväerügement , kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku . Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale , et osaleda Eesti kaitsmisel . Suur osa eestlasi põgenes 1944. aastal Läände, seda nimetatakse ka suureks põgenemiseks Põgeneti Läände , kartes , et Vene okupatsioon tuleb tagasi . Enamus neist olid valmis tulema tagasi , kui Teine maailmasõda on läbi ja Eesti on iseseisev . Suurelt osalt põgeneti Saksamaale ja Rootsi . Enamus eestlastel ei olnud eriti valida
Eesti meeste valikud teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Kuid oli ka inimesi kes võitlesid ainult oma isamaa eest ning liitusid metsavendadega. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi mobiliseerimine oli ebaseaduslik. Selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas. Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased peamiselt kolme riigi relvajõududes: Soome, Saksa ja Punarmee rindades. Kuna Eesti iseseisvus ja otsustusvabadus oli väga väike, siis eestlastel polnud Teises maailmasõjas eriti valikuid. Neid sunniti sõdima Saksa ja Punaarmees. Soome armees oli eestlased vabatahtlikult ja paljud põgenesid. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Seal olid eestlastel väga rasked elutingimused ning paljud mobiliseeritutest surid. 1941. Aastal moodustati hävituspataljonid, mille eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest, kuid üksusi täiendati
mobilisatsioonist. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. 1944. aasta jaanuaris moodustati 200. jalaväerügement, mille ülemaks määrati Soome kolonel Eino Kuusela, kuid allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. Pärast Soome kapituleerimist tuli enamik eestlasi Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel tagasi kodumaale, et osaled Eesti kaitsmisel. Osa eestlasi põgenes Läände, lootes sealt pärast sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist tagasi pöörduda. Eestlastel ei olnud võimalik valida, kelle poolel sõdida, sest mõlemad, nii Saksa kui ka Vene võimud ei allutanud vabatahtlikke, vaid mobiliseerisid. Saksamaa küll algul lootis vabatahtlikele, kuid nähes, et neid pole, kehtestasid ka nemad sundmobilisatsiooni.
mobilisatsioonist. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. 1944. aasta jaanuaris moodustati 200. jalaväerügement, mille ülemaks määrati Soome kolonel Eino Kuusela, kuid allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. Pärast Soome kapituleerimist tuli enamik eestlasi Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel tagasi kodumaale, et osaled Eesti kaitsmisel. Osa eestlasi põgenes Läände, lootes sealt pärast sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist tagasi pöörduda. Eestlastel ei olnud võimalik valida, kelle poolel sõdida, sest mõlemad, nii Saksa kui ka Vene võimud ei allutanud vabatahtlikke, vaid mobiliseerisid. Saksamaa küll algul lootis vabatahtlikele, kuid nähes, et neid pole, kehtestasid ka nemad sundmobilisatsiooni.
vabatahtlikke vähe. Siis alustati osaliste sundmobilisatsioonidega. Kui punaarmee lähenes Eestile, kuulutati välja üldmobilisatsioon. Nüüd mindi sõjaväeteenistusse meelsamalt, sest ei tahetud, et taastataks Punaarmee okupatsioon. Suur osa Eesti väeosadest hävitati 1944 aastal suurpealetungi käigus. Need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel, ühinesid soomlastega Soome armees. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal. Soome põgeneti 1943. aastal, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Umbes 4000 inimest põgenes sinna. Seal moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Pärast Soome kapituleerumist tulid soomepoisid Eestisse, et kaitsta meie riiki. Otsides pääsu sõjategevuse ja kommunistide eest, põgenes osa eestlasi läände. Kümned
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teine maailmasõda toimus aastatel 1939-1945. Oli ülemaailmne sõjaline kokkupõrge, millesse oli kistud suurem osa maailma rahvastest. Sõja käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase, mis teeb selle kogu ajaloo kõige laialdasemaks sõjaks. Eestlaste jaoks oli see raske aeg. Eesti oli kaotanud oma iseseisvuse, enamus eestlastest mehi pidi teenima okupeeriva võimu sõjaväes, kui just ei põgenetud Lääneriikidesse või Soome sõjaväkke. Eesti oma armee likvideeriti pärast 1940. aastat ning need väeosad mis alles jäid saadeti punaarmeesse. Sinna sattusid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, sest vabatahtlikult keegi kommunistliku ideoloogia eest nõus sõdima polnud. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli, üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid mets
Kuna Balti riikide kodanikud ei olnud rindel usaldusväärsed, siis koondati nad tööpataljonidesse. Neid sunniti ehitama raudteid, lennuvälju, tehaseid, langetama metsa ja tegema muid töid. Moskva otsustas luua rahvus- väeosad ja seetõttu moodustati 8. eesti laskurkorpus, mille koosseisust 90% olid eestlased. SAKSA väejuhatus kasutas oma vägedel alguses Eesti vabatahtlikke, kes tahtsid kätte maksta Venemaale okupatsiooni eest. Esimesteks vabatahtlikeks olid metsavennad. Hiljem hakati uusi vabatahtlikke värbama ja moodustati idapataljone, mida kasutati julgestuseks Saksa tagalas ja ka lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mis osalesid vahiteenistuses ja rindel. 1942. a hakati kutsuma vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse, kuid Saksa natslik poliitika oli eestlastele vastu hakanud ja vaba- tahtlikke leidus vähe. Seepärast hakati kasutama osalist sundmobilisatsiooni. Leegioni saadeti
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Kuid oli ka inimesi kes võitlesid ainult oma isamaa eest ja liitusid metsavendadega. Punaarmees võitlesid eestlased enamasti sunniviisiliselt mobiliseerituna. Kuigi rahvusvaheline õigus keelas seda. On ka mõistetav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 20
Rahareformi ja järsu hinnatõusu tulemusena langes elatustase, tekkis toidu-ja tarbeainete puudus. 22. juuni 1941 puhkes Vene-Saksa sõda ning peagi olid sakslased Eestis. Punaarmee loovutas Saksamaale Lõuna-Eesti, aga Kesk-Eestis sakslaste väikeste eelsalkade edasiliikumine takerdus. Siis tuli koondada vägesid ja rünnata koos. Nõukogude okupatsioon kaotati Põhja-Eestis augusti lõpul ja saartel oktoobris. Saksa sõjaväe kõrval võitlesid Punaarmee vastu metsavennad. Metsavennad tahtsid kätte maksta okupatsiooni eest ja taastada endine riigikord. Metsavendade võitlus on 3 tuntuks saanud Suvesõjana. Metsavendade võitlus toimus Eesti Vabariigi nimel ja sinimustvalgete lippude all. Peagi sai selgeks, et Saksamaa ei mõtlegi taastada Eesti iseseisvust, vaid asendab Nõukogude okuptasiooni natsliku okupatsiooniga. Eestist moodustati
koostööd teinud inimestele, veel sunniviisiliselt mobiliseeritud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Eesti sõjaväe baasil moodustati Eesti ohvitseritest, allohvitseritest ja ajateenijatest 22. territoriaalne laskurkorpus. Punaarmees võitlemist ei saa nimetada eestlaste valikuks ning Eesti Vabariigi heaks ei olnud NSVL-i sõjaväest midagi loota. Nõukogudeliidu armee, enamasti hävituspataljonide vastasteks olid metsavennad. Juba 1940. aasta sügisel hakkasid eestlased end arreteerimise kartuses varjama, massiline metsadesse koondumine algas aga pärast juunikuist suurküüditamist. Metsavennad otsisid võimalusi relvastumiseks ja kättemaksuks. Metsavendluse kaugemaks plaaniks oli Vabariigi taastamine. Aset leidsid ulatuslikud kokkupõrked metsavendade ja hävituspataljonide vahel. Eestlastel õnnestus üle võtta kümneid vallamaju ning seada ametisse iseseisvusaegseid omavalitsusi
koostööd teinud inimestele, veel sunniviisiliselt mobiliseeritud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Eesti sõjaväe baasil moodustati Eesti ohvitseritest, allohvitseritest ja ajateenijatest 22. territoriaalne laskurkorpus. Punaarmees võitlemist ei saa nimetada eestlaste valikuks ning Eesti Vabariigi heaks ei olnud NSVL-i sõjaväest midagi loota. Nõukogudeliidu armee, enamasti hävituspataljonide vastasteks olid metsavennad. Juba 1940. aasta sügisel hakkasid eestlased end arreteerimise kartuses varjama, massiline metsadesse koondumine algas aga pärast juunikuist suurküüditamist. Metsavennad otsisid võimalusi relvastumiseks ja kättemaksuks. Metsavendluse kaugemaks plaaniks oli Vabariigi taastamine. Aset leidsid ulatuslikud kokkupõrked metsavendade ja hävituspataljonide vahel. Eestlastel õnnestus üle võtta kümneid vallamaju ning seada ametisse iseseisvusaegseid omavalitsusi
LK 3 Punarmee LK 4 Soome armee LK 5 Kokkuvõte LK 6 Kasutatud kirjandus Metsavendlus Termin ,,metsavennad" tuli Balti regioonis esmalt kasutusele 19. sajandil, mil selle all mõeldi Vene sõjaväest kõrvale hoidjaid, kes ennast metsas varjasid. 1905. aasta revolutsioonis viitavad erinevad allikad metsavendadele kui ,,mässavatele talupoegadele" või kui ,,metsast varju otsivatele kooliõpetajatele Tänapäeva mõistes olid aga metsavennad mehed ja naised, kes aastatel 1940-1941 ja alates 1944. aasta septembrist, mil Eesti oli okupeeritud venelaste poolt, sõdisid relvastatult okupatsioonivõimu vastu. Metsavendade võitluse eesmärk oli kaitsta oma perekondi ja iseennast võõrvõimu vägivalla vastu. Nad lootsid taastada Eesti iseseisvuse. Nõukogude armee okupeeris endiselt iseseisva Eesti, Läti ja Leedu 1944-1945. Järgnevatel aastatel, kui repressioonid tugevnesid, peitus rohkem kui 70 000 nende riikide asukat
Suurem osa eestlasi oli Punaarmees. Punaarmeesse sattusid eestlased tänu Vene okupatsioonile. Vene okupatsiooni ajal kehtestati sundmobilisatsioon. Siis võeti eestlased Punaarmeesse, aga mõned said meksa põgeneda. Eestis kehtestati ka üldmobilisatsioon peale seda, kui suurem osa Eestist oli langenud Saksa vägede kätte. Saksa armeesse satuti sooviga venelastele kätte maksta kaannatuste eest, mida nad olid põhjustanud. Esmalt liitusid Saksa armeega metsavennad. Aga vabatahtlikke oli liiga vähe ja nii kehtestati osaline sundmobilisatsioon. 31. jaanurail 1944 kuulutati välja üldmobilisatsioon, kuna Punaarmee hakkas taas lähenema Eesti piirile. Suurem osa neist läks piirikaitsesse aga osa sattus ka Eesti leegionisse. Soome armees võitlesid eestlased vabtahtlikult. Nad olid sinna läinud, et aidata Soomet Talvesõjas. Algul eestlased seal küll lahinguväljale ei pääsenud, kuna neil puudus vastav väljaõpe
vähe oli neid kes tahtsid kommunistliku ideoloogia eest sõdida. Rahvusvaheline õigus ei lubanud küll okupeeritud riikide kodanikke okupatsiooniarmeesse võtta, kuid Vene väejuhatus tegi seda sellest hoolimata. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni ning umbes 32 000 Eesti meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Kaks aastat hiljem moodustati 8. eesti laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 27 000 meest, kellest ligi 90% olid eestlased. Saksa armees sõdivad eestlased olid seal eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid kindlasti oli ka teisi põhjuseid. Algul kasutas Saksa väejuhatus vabatahtlikke kuid järk järgult mindi üle sundmobilisatsioonile. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni. Kartes Punaarmee naasmist toetasid mobilisatsiooni ka eesti rahvuslikud ringkonnad ning kodumaa kaitseks mindi sõjaväeteenistusse meelsamini
Eesti üritas teises Maailmasõjas jääda võimalikult neutraalseks. Taheti sõlmida mõlema suure poolega (Venemaa ja Saksamaaga) mittekallaletungi lepingud , mis pidid kaitsma väikest Eestit suurte ja võimsate riikide eest. Kahjuks eriti need lepingud eestlasi ei aidanud, sest mõlemad riigid siiski soovisid allutada Balti riigid oma tahte alla. Teise maailmasõja aegsel perioodil oli kolm armeed, kus eestlastel oli võimalik sõdida: Venemaa e. Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse mobiliseeriti eestlased peamiselt sunniviisiliselt, sest selliseid inimesi oli vähe, kes oleksid olnud nõus vabatahtlikult sõdima kommunistliku ideoloogia eest. 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid olid erandid. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse lahingukorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See korpus oli moodustatud EV
Saue Gümnaasium Eestlaste valikud II maailmasõjas Nimi:Rene Ott 2008 Eesti vabariik oli Teises maailmasõjas erapooletu, kuid sellegipoolest peeti Eesti pinnal lahinguid ning Eesti poisid võitlesid võõras armees. Eestlastel oli Teises maailmasõjas võimalik võidelda kolme armee eest. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse sundmobiliseerit sellel ajal põhiliselt inimesi, sest väga vähesed tahtsid vabatahtlikult liituda Punaarmeega. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste või kutsealustega. Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See
Millised olid Eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased kolmes armees. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse sattusid enamasti need, kes olid sunniviisiliselt mobiliseeritud Vene armeesse. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli. Üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu. Nad said tuntuks sellega, kui nad mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid
Kui Saksamaa kapituleerus, langes enamik ellujääjaid Tšehhimaal Punaarmee kätte vangi, väiksem osa jõudis Inglise ja Ameerika okupatsioonitsoonidesse. Kõige enam said oma saatust määrata need, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Saksamaa eest, vaid olid valmis võitlema kodumaa eest ja põgenesid Soome. Jaanuaris 1944 moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Pärast Soome kapituleerumist tulid enamus soomepoisse kodumaale tagasi, et osaleda kodumaa kaitsmises. Eestlaste põgenemine Rootsi algas juba 1943. aasta kevadel, kuid eriti massiliseks muutus see septembris 1944, mil Saksa rinne Eestis Nõukogude vägede all kokku varises. Sai selgeks tõeline olukord, et vägivallale rajatud hirmuvalitsus oli lähenemas ning osa Eestit oligi juba selle haardes.Teadagi tekitas see meeleheitlikku põgenemist. Kes vähegi läbi sõjatandri ava leidis,
Millised olid eestlaste valikud Teises Maailmasõjas II Maailmasõda toimus aastatel 1939-1945. See oli 20. sajandi ohvriterikkaim sõda ja selle käigus Eesti kaotas iseseisvuse pooleks sajandiks. Eestlastel tuli võidelda erinevates sõjavägedes .Valikuid ei olnud palju Eestlaste armee, Saksa armee, Punaarmee. Punaarmeesse läks üldiselt väga vähe vabatahtlikke, sellepärast saadeti sundolukorras Venemaale üle 33000 mobiliseeritu, kes saadeti üle kogu NSV Liidu . Kõige rohkem oli neid Uuralis, Lääne-Siberis ja Volga jõe ääres. Mobiliseeritud saadeti vangilaagritesse ning ehituspataljonidesse , kus olid väga rasked elu- ja töötingimused. Kurnatuse tagajärjel suri juba esimesel talvel kaks-kolmandikku mobiliseerituist. Suurima panuse II maailmasõja võitlustes Eesti riigi ja rahva eest andsid eesti mehed Saksa vormis. Saksa armeesse läksid eestlased 1941. aastal vabatahtlikult, lootusega kätte maksta Punaarmeele. Metsavendadest moodusta
,,Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas." Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus aga peaaegu kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Kuigi mobiliseerimine oli ebaseaduslik, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941. aastal moodustati ka hävituspataljonid, mille ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu, nad kasutasid põletatud maa taktikat ning said väga kuulsaks oma metsikustega. Tavaliselt kuulusid sinna okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimesed, kuid isegi neid üksusi täiendati sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaa
taastada. Vene- Saksa sõda puhkes 22. juunil 1941. aastal. Punaarmee loovutas vastupanuta kogu Lõuna- Eesti, kuid alates Kesk- Eestist sakslaste pealetung takerdus. Uute jõude koondamine nõudis aega, seega vabanes Põhja- Eesti nõukogude okupatsioonist alles augusti teisel poolel, saared aga alles oktoobris. Saksa sõjavägi polnud ainus, kes 1941. aasta suvel Punaarmee vastu võitles. Nende vastu võitlesid ka metsavennad. Metsavennad olid represioonide eest metsa varjunud mehed, kes haarasid sõja puhkedes relvad ning asusid võitlusse, et maksta kätte okupatsioonivõimusele ning aidata kaasa omariikluse taastamisele. Relvastatud metsavendade võitlus on ajaloos saanud tuntuks kui Suvesõda. Grupp Valgamaa metsavendi Saksa okupatsioon Eestlased taipasid üsna pea, et algselt heatahtlik tundunud Saksamaa ei mõtlegi taastada Eesti iseseisvust, vaid tahab lihtsalt Nõukogude okupatsiooni asendada
eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel, valisid ühinemise soomlastega. Nende osalusel moodustati 1941. aastal Erna luulegrupp, mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal. Tänu põgenikega tegeleva Eesti Büroo sihikindlale tegevusele moodustati 1944. aasta jaanuaris 200. jalaväerügement, kuhu kuulus ligikaudu 2500 vabatahtlikku (ülem- Soome kolonel Eino Kuusela). Peale Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse kodumaale, et Eestit kaitsta ning tulid sellega väga hästi toime. Paljud eestlased põgenesid välismaale lootusega peale sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastumist tagasi pöörduda. Nad ei võinud enam mitte milleski kindlad olla. Rahvas kartis. Eestlastel ei olnud võimalust valida, kelle pool sõdida. Nad olid nii tugevalt venelastest ja sakslastest sõltuvad, et lihtsalt pidid nende vägedesse astuma. Mõned hakkasid ka vastu, kuid hiljem tuli see neile kahjuks.
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli eestlastel kolm armeed, milles tuli sõdida: Punaarmee (NSV Liit), Saksamaa ja Soome armee. Peale Eesti annekteerimist 1940. a NSV Liidu poolt, toimus sunniviisiline eestlaste mobiliseerimine Punaarmeesse (50 000 meest), kuigi rahvusvahelise õigusega oli see keelatud. Vähe oli neid inimesi, kes olid valmis võitlema kommunistliku ideoloogia eest. Üheks erandiks oli 1941.a moodustatud hävituspataljon, kes võitles metsavendade vastu. Punaarmee poolel osalesid ka 22
Teine maailmasõda algas 01. 09. 1939ndal aastal, kui saksa väed ründasid Poolat. USA ja NSVL tõmmati sõtta 1941l aastal. Tähtsamad lahingpiirkonnad olid Euroopa Kaug Ida koos Vaikse ookeaniga ja Põhja Aafrika. II maailmasõda lõppes 02. 09. 1945-ndal aastal, kui alistus Jaapan. 20. sajand oli Eestile raske, kuna riik kaotas oma iseseisvuse ning inimesed kannatasid saksa ning nõukogude okupatsiooni all. Sellel perioodil tüli Eesti rahval teha valikuid, mis olid väga rasked. 23.08.1939-ndal aastal sõlmiti Saksamaa ja Venemaa vahel Molotovi-Ribbentropi pakt (lühend MRP), millega kaks riiki jagasid Ida - Euroopa. Mittekallaletungi lepingule kirjutasid Moskvas alla Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomisaar Vjatseslav Molotov ning Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop. Salajase lisaprotokolliga läks Eesti NSVL- le. 24.09.1939-ndal aastal estias V. Molotov Eesti välisministrile Karl Selterile nõude
01.02.2015 Heleri Rebane Ajaloo arutlus Eesti meeste valikud II maailmasõjas II Maailmasõda toimus aastatel 1939 – 1945. See oli eelmise sajandi ohvriterikkam sõda ning selle sõja käigus kaotasid eestlased oma iseseisvuse. 1939 aasta sügisel jäid Baltimaad Moskva mõjusfääri ja välispoliitilisse isolatsiooni. Oli selge, et eestlastel polnud enam häid valikuid. Eestlased tahtsi oma riiki kaitsta, parim valik selleks oli eestlaste oma armee. Eesti armeed oli aga võimatu luua, sest sõjaväejuhtkonna
Andra Lepper 11B Eesti rahva valikud ja võimalused Teises maailmasõjas Teine maailmasõda oli üks laialdasemaid sõdu. Sõda algas 1. septembril 1939. Teise maailmasõja algatajateks olid Nõukogude Liit ja Saksamaa, kes sõlmisid omavahel Molotovi-Robbentropi pakti. Olenemata sellest, et Eesti oli Teises maailmasõjas erapooletu, peeti siinsetel aladel siiski mitmeid lahinguid. Kuid, kuivõrd oli Eesti rahval antud olukorras mingeid valikuid teha? Aastatel 1940 1941 valitses Eestis Nõukogude Okupatsioon. Eestisse loodi Nõukogude Liidu sõjaväe baasid, sest ennast Eesti vetes peitnud Poola allveelaev põgenes ja leiti, et Eesti ei suuda jääda neutraalseks. Nõukogude Liit esitas Eestile ultimaatumi, et oma väed sisse tuua. 21.juunil astus Päts oma kohalt tagasi ja juhiks sai Johannes Vares-Barbarus ja 21.juulil kuulutati välja Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Abi oodati Saksamaalt. 1941
Eesti rahva valikud Teises maailmasõjas Teine maailmasõda algas Euroopas 1. septembril 1939. aastal Saksamaa sisse- tungiga Poolasse. Eestisse jõudis see 18. oktoobril 1939. aastal, mil siia toodi Nõukogude sõjaväebaasid. Kas eestlastel oli valikuid või ei olnud? Paljud mehed mobiliseeriti sõja ajal NSVL või Saksa vägedesse. Kuulumine Saksa või NSVL armeesse sõltus paljudest asjaoludest: asukoht, paiknemine, vanus jne. Need mehed, kellel oli võimalus läksid üle Saksa armeesse. Saksa sõjaväes oli koguni 50 000 Eesti meest. Saksa armee koosseisu kuulus eestlastest moodustatud Eesti Leegion. Taheti Eestit vabastada kommunistliku võimu alt ja arvati, et Saksamaa lubab taastada Eesti Vabariigi
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas? Eestlased sõdisid Venemaa, Saksamaa ning Soome relvajõududes. Kõige enam avaldasid muljet soomepoisid, kes näitasid, et on olemas ka kolmas võimalus, kuidas rääkida kaasa oma saatuse määramisel. Nad näitasid oma armastust kodumaa vastu ning tahtsid kangekaelselt saavutada selle iseseisvust. Sõidimine Venemaal ja Saksamaal ei toonud mingisugust kasu aitamaks muuta Eestit iseseisvaks. See tõi ainult kahju, nendega koheldi julmalt ja osad surid ka lahingutes või said haavata. Eesti oli Punaarmee võimu all sunniviisiliselt. Nad teadsid, et pole mõtet vastu hakata. Punaarmee oli julm ja kõigutamatu. 1941. a. moodustatud hävituspataljon võitles metsavendade vastu. Nad olid väga julmad, põletasid talusid ja tapsid inimesi ning kariloomi. Mitte keegi ei julgenud neile vastu hakata.Saksa regulaarväed tegid hävituspataljonid maatasa. Punaarmee 22. territoriaalne laskekorpus, kuhu kuulus 7000 eestlast saadeti lahingusse
Eestil ei jäänud muud üle kui valida see variant, mis NSV Liit pakkus ja lubada baasid sisse. Sest Eestil polnud võimalik üksinda neile vastu hakata ja selleks, et säästa inimelusid, oldi NSVL-i nõudmisega nõus. Igaks juhuks seati ka valmis Eesti sõjavägi ja tehti ettevalmistusi üldmobilisatsiooniks. Stalin nõustus ka vähendama sõjaväebaasidesse toodavate meeste arvu 35 000-lt 25 000-le ja Eesti kirjutasidki baaside lepingule alla. Sõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased sõdisid: Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Pärast Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt mobiliseeriti mehed Punaarmeesse. See toimus peamiselt sunniviisiliselt, sest eestlased ei tahtnud kommunistliku ideoloogia eest sõdida. Oli ka neid, kes olid venemeelsed, need astusid hävituspataljonidesse võitlema metsavendade vastu, rüüstasid külasid ja tapsid rahulikke elanikke. Saksa okupatsiooni ajal oli
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
