Eesti Rahvastiku Areng (0)

Loo Keskkool
EESTI RAHVASTIKU ARENG
Referaat
Autor: Aleks Aasaru
Klass: 11
Eesti rahvastikutaaste hälbed
Eesti maa ja rahva taastearengu kindlustamisküsimuse kõrval nõuab rahvastikuteaduslik lähenemine veel nende demograafiliste arengutrendide väljatoomist, mis kuidagi ei soodusta Eesti liikumist Euroopa integratsiooni suunas, pigem vastupidi, väljaöeldud soovide ja mõneti ka vastava toimetamise kiuste nihutavad meid koguni Euroopast eemale. Kõnealused probleemid peaksid valmistama riigijuhtides muret, kuid tegelikult mitte. Riigikorralduslikud reformid on aga hädavajalikud.
Muidugi saab rahvastikuarengut analüüsida ja välja tuua selle positiivsed ja negatiivsed suundumused erinevate taustsüsteemide suhtes. Eesti rahvastikuprotsesse on vaadeldud nende rahvaste ja riikide kontekstis, kellega oleme demograafilise arengu ajastuselt võrreldavad. Ebasoovitavaks saab siis määratleda niisugust olukorda, mis vastab vähemalt ühele, aga soovitavalt mõlemale alljärgnevale kriteeriumile. Esiteks, teatud demograafiline seisund Eestis on ilmselgelt halvem kui teistes sama demograafilise arenguetapiga riikides. Teiseks, rahvastikutrend näitab samas taustsüsteemis üldisest hälbivat ja seejuures negatiivset suunda.
Rahva tervis ja suremus
Tervist või selle puudumist saab mõõta mitut moodi. Kindlaks mõõdupuuks on suremusolukord ja -trend. Inimese surm on üks väheseid absoluutseid asju meie suhtelises maailmas, ja see sündmus kajastab inimese tervise lõplikku kadumist vaidlusi mittetekitavas vormis.
Eelmise sajandi teisest poolest kasvas keskmine eeldatav sünnieluiga Eestis pea sajandi vältel pidevalt. Seejuures oli tõusutrend kaunis ühtlane ja iseloomustas Eesti rahvastikku 1950. aastate lõpuni. Esimese sõjajärgse rahvaloenduse andmetele (1959) toetuv elutabel, hiljem ÜRO meetodil ümberarvutatud, fikseerib keskmise eluea meestel ja naistel vastavalt 64,3 ja 71,6 eluaastat (1992). Nimetatud ajani oli suremuse langus ja eluea tõus Eestis igati võrreldav samalaadse trendiga Põhja- ja Lääne-Euroopas. Järgneva ligikaudu 35 aasta jooksul pole suremuse tase Eestis praktiliselt enam vähenenud. Mõnevõrra alanes siiski imikusuremus 1960. aastatel, mis teatavasti avaldab keskmisele elueale küllalt suurt mõju. Seevastu on täisea suremus meestel hoopis kasvanud.
Rahva tervise pikaajalise stagnatsiooni tõttu on üks maa teise järel Eestist mööda läinud ja olukord on rahvusvahelises võrdluses hakanud pakkuma järjest kurvemat pilti. Näiteks meeste suremuse osas oli iseseisvuse taastamise ajal mõne omaaegse N. Liidu osa kõrval Euroopasse jäänud vaid Türgi veelgi kehvema olukorraga, tänaseks on temagi Eestist möödunud
Sündimuse äkklangus
Esmaseks sündimuse langusega kaasnenud tulemuseks oli rahvaarvu kasvu asendumine kahanemisega. Eestlaste arv hakkas kahanema kohe peale sündimuse langust allapoole taastenivood 1991. aasta suvel ning trend on järgnevate aastate jooksul üha kiirenenud. Sündimuslanguse taastearenguline mõju väljendub väikesearvulise laste põlvkonna poolt tekitatud demograafilise laine pidevas edasinihkumises. Otseselt mõjutab nimetatud laine Eesti rahvastiku taastearengut järgneva 70-80 aasta vältel, tekitades esimese tõsisema probleemistiku XXI sajandi teise kümnendi algul. Demograafiline laine on sõltumata edasisest sündimustrendist juba asetleidnud paratamatus . Viimane on omaette küsimus, mille tulevikusuuna näitab peajoones ära täna ühte last omavate noorepoolsete perekondade käitumine: nad on loobunud teisest lapsest (ja muidugi kolmandast) oma elu kahekümnendates aastates, kuid saavad selle tasa teha elu kolmekümnendates.
Rahvastiku vananemine
Rahvastiku vananemine nõuab Eestiski ühiskonnaelu märkimisväärset ümberkorraldamist. Kui seda miskil põhjusel, näiteks riigi vaesuse tõttu, ei toimu või ei toimu piisaval määral, võib rahvastiku vananemine asetada ühiskonna ette ootamatult tõsise probleemipuntra. Selle puntra sees on kindlasti ka inimõiguste teema, sest väärikas vanuripõli on üks peamisi õigusi, mida neli-viiskümmend aastat tööd teinud inimene vanuripõlves on õigustatud oma laste ja lastelaste põlvkonnalt saama.
Rahvastiku vananemine on demograafilise ülemineku tulemus, mil valitsevaks saanud aeglane põlvkonnavaheldumine kujundab välja adekvaatse rahvastiku vanuskoostise. Vanurite osatähtsus tõuseb seeläbi ligikaudu 5 protsendilt 25-35-le protsendile kogu rahvastikus. Kui eestlaste arvukaim põlvkond eelmise sajandi lõpust jõudis 1960. aastatel vanuriikka, oligi Eesti jõudnud eaka rahvastikuga riikide kilda, kust tagasiteed ei ole. Ometi oli kogu sõjajärgse perioodi vältel rahvastiku vananemine Eestis pidurdatud, mille peamiseks teguriks tuleb lugeda intensiivset sisserännet.
Käesoleval aastakümnel on üks vananemist pidurdanud tegur teise järel mõju kaotanud: sündimus on kiiresti langenud, immigratsioon vähenenud ning eestlaste noorenemine lõppenud. Tänaseks on vaid rahvastiku eluea langus jäänud ainukeseks vananemist leevendavaks teguriks, aga vaevalt soovime niisuguse trendi säilimist. Niisiis rahvastiku vananemise kiirenemine Eestis paratamatus, kuid protsessile annab erilise hoo suurearvulise sisserännanute põlvkonna jõudmine vanuriikka. Kõigi asjaolude koosmõjuna tähistab aastakümme 1995-2004 kiireimat rahvastiku vananemist Eesti ajaloos, ühtlasi kipub see olema rekordiline kogu Euroopa mastaabis.
Kokkuvõte
Eesti maa ja rahva arengus on esimene suur probleemirühm seotud Eesti ja eestluse taastearengu kindlustamisega XXI sajandi geopoliitilises keskkonnas, teine niisuguste rahvastikutrendidega, mis Eestit käesoleval ajal Euroopast eemale kannavad. Mõlema probleemirühma lahendus sõltub sellest, kuivõrd ja kui kiiresti ning kas üldse hakkavad riigikorralduses seas tooni andma riigimehelikult mõtlevad juhid.
6
Loo 2008