Eesti Rahvastiku Areng (0)

Eesti Rahvastiku Areng
Eesti maa ja rahva arengus on esimene suur probleemirühm seotud Eesti ja eestluse taastearengu kindlustamisega XXI sajandi geopoliitilises keskkonnas, teine niisuguste rahvastikutrendidega, mis Eestit käesoleval ajal Euroopast eemale kannavad. Mõlema probleemirühma lahendus sõltub sellest, kuivõrd ja kui kiiresti ning kas üldse hakkavad riigikorralduses seas tooni andma riigimehelikult mõtlevad juhid.
Eesti rahvastikutaaste hälbed
Eesti maa ja rahva taastearengu kindlustamisküsimuse kõrval nõuab rahvastikuteaduslik lähenemine veel nende demograafiliste arengutrendide väljatoomist, mis kuidagi ei soodusta Eesti liikumist Euroopa integratsiooni suunas, pigem vastupidi, väljaöeldud soovide ja mõneti ka vastava toimetamise kiuste nihutavad meid koguni Euroopast eemale. Eesti rahvastikuprotsesse on vaadeldud nende rahvaste ja riikide kontekstis, kellega oleme demograafilise arengu ajastuselt võrreldavad. Esiteks Eestis on demograafiline seisund ilmselgelt halvem kui teistes sama demograafilise arenguetapiga riikides. Teiseks, rahvastikutrend näitab samas taustsüsteemis üldisest hälbivat ja seejuures negatiivset suunda. Käesoleval ajal saab välja tuua vähemalt neli Eesti rahvastiku taastearengu aspekti.
1. Rahva tervis ja suremus    
Esimese sõjajärgse rahvaloenduse andmetele ( 1959 ) toetuv elutabel, hiljem ÜRO meetodil ümberarvutatud, fikseerib keskmise eluea meestel ja naistel vastavalt 64,3 ja 71,6 eluaastat . Nimetatud ajani oli suremuse langus ja eluea tõus Eestis igati võrreldav samalaadse trendiga Põhja- ja Lääne-Euroopas. Järgneva ligikaudu 35 aasta jooksul pole suremuse tase Eestis praktiliselt enam vähenenud. Mõnevõrra alanes siiski imikusuremus 1960. aastatel, mis teatavasti avaldab keskmisele elueale küllalt suurt mõju. Seevastu on täisea suremus meestel hoopis kasvanud. Rahva tervise pikaajalise stagnatsiooni tõttu on üks maa teise järel Eestist mööda läinud ja olukord on rahvusvahelises võrdluses hakanud pakkuma järjest kurvemat pilti. Näiteks meeste suremuse osas oli iseseisvuse taastamise ajal mõne omaaegse N. Liidu osa kõrval Euroopasse jäänud vaid Türgi veelgi kehvema olukorraga, tänaseks on temagi Eestist möödunud.
2. Sündimuse äkklangus
Eestis on juba seitsmekümne aasta jooksul olnud madal sündimus. Kuid selle raames soovis 1970-1980. aastatel ja veel ka seitse aastat tagasi oma perekonda kolmandat last selline hulk eesti naisi, mis hoidis napilt sündimustaseme ülevalpool taastenivood.
Järgneva 6-7 aasta vältel on asetleidnud äkk-kiire sündimuse langus ning käesoleval ajal on Eesti rahvastiku sündimustase ligikaudu kaks korda languseelse ajaga võrreldes madalam, ehk keskmiselt jääb perekonda üks laps sündimata. Suundumus sündimuse kahanemisele on üldine kogu Ida- Euroopale , kuid Eestis on see langus olnud rekordkiire. Eestlaste arv hakkas kahanema kohe peale sündimuse langust allapoole taastenivood 1991. aasta suvel ning trend on järgnevate aastate jooksul üha kiirenenud.õ
3. Rahvastiku vananemine
Rahvastiku vananemine on demograafilise ülemineku tulemus, mil valitsevaks saanud aeglane põlvkonnavaheldumine kujundab välja adekvaatse rahvastiku vanuskoostise. Vanurite osatähtsus tõuseb seeläbi ligikaudu 5 protsendilt 25-35-le protsendile kogu rahvastikus. Kui eestlaste arvukaim põlvkond eelmise sajandi lõpust jõudis 1960. aastatel vanuriikka, oligi Eesti jõudnud eaka rahvastikuga riikide kilda, kust tagasiteed ei ole. Ometi oli kogu sõjajärgse perioodi vältel rahvastiku vananemine Eestis pidurdatud, mille peamiseks teguriks tuleb lugeda intensiivset sisserännet. Käesoleval aastakümnel on üks vananemist pidurdanud tegur teise järel mõju kaotanud: sündimus on kiiresti langenud, immigratsioon vähenenud ning eestlaste noorenemine lõppenud. Tänaseks on vaid rahvastiku eluea langus jäänud ainukeseks vananemist leevendavaks teguriks. Niisiis rahvastiku vananemise kiirenemine Eestis paratamatus, kuid protsessile annab erilise hoo suurearvulise sisserännanute põlvkonna jõudmine vanuriikka. Kõigi asjaolude koosmõjuna tähistab aastakümme 1995-2004 kiireimat rahvastiku vananemist Eesti ajaloos, ühtlasi kipub see olema rekordiline kogu Euroopa mastaabis.
4. Rahvastiku haridushõive
Eestis algas üldrahvalik haridustee pikenemine suhteliselt varakult, juba eelmise sajandi keskpaiku. Hariduse väärtustamine lubas tekkinud demograafilis-majanduslikud võimalused hästi ära kasutada ning käesoleva sajandi esimesel poolel oli Eesti rahvastiku haridushõive ja -taseme poolest eesrindlik maa. Rahvastiku hea, ka vanimaid sünnikohorte hõlmav üldharitus ja sellele toetuv kultuurikeskkond on üks peamisi tänaseid Eesti trumpkaarte üleminekumajandusega riikide konkurentsis. Rahvastiku hariduslik homogeensus annab Eestile eelised ka " Aasia tiigritega" (Korea, Taivan jt.) võrreldes.