Tutvustuseks Nimetus ,,admiral" tekkis prantsuse keelest väljendist ,,admirable", mis tähendab ,,imetlusväärne". Inglased aga kutsuvad admirale mõnikord ,,aldermaniks" (raehärra). Kauni värvusega admiral on päevaliblikas. Kindlasti on ta üks suurimaid ja värvikamaid põhjapoolkera parasvöötmes elutsevaid liblikaid. Elu iga on umbes 10 kuud. Tiivaulatus 55- 64 mm, punased ristivöödid ja valged tähnid mustal taustal. Eesjalad on lühikesed ning harjataolised. Liblikas kõnnib kahe tagumise paari abil. Paljunevad kevadeti ja nende munade arv on kuni 100 muna. Munad arenevad 2 7 päeva ja sellest järgnev etapp on rööviku areng 2 3 nädalat. Admiral kuulub koerliblikate sugukonda, neid esineb kogu maailmas, alates Assooridest ja Kanaari saartest läbi Aafrika põhjaosa ja Euroopa kuni Väike-Aasia ning Iraanini. Põhja-Ameerikas ulatub levila lõunas kuni Guatemala ja Haitini. Lisaks admiralile
Maismaal- jäsemed, tagajäsemed on pikkemad kuna nendega on hea hoogu anda Vees- ujunahad, aerutaoliste jalgadega saab vees kiiremini edasi 5. Konna kehaosad ja nende ülesanded Tagajäsemed- vajalikud hüppamiseks Niiske nahk- et saaks toimuda gaasivahetus keskkonnaga Silmalaug- kaitseb silma kuivamise ja prügi eest Silmad- nägemiseks Ninaava- õhk liigub selle kaudu hingetorusse ja sealt edasi kopsudesse Trummkile- kuulmiseks Eesjalad- liikumiseks 6. Järjesta kahepaiksete sigimisetapid 1. Emane konn laseb vette munarakud. 2. Isane konn laseb munarakkude peale seemnerakud 3. Viljastumine, mis toimub vees. 4. Kulles 5. Noor konn 6. Täiskasvanud konn 7. Kullese ja täiskasvanu konna erinevused. · Kulles hingab lõpustega · Kullesel on saba · Kullesel on küljejoon · Täiskasvanud konnal on jäsemed · Täiskasvanud konn hingab kopsude ja naha kaudu 8
lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel sisaldab mürki nimega kantaridiin. tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli teeselda. kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid: kannuseid. Mõnikord on eesjalad Lepatriinusid ohustavad sipelgad ja tugevasti redutseerunud. ämblikud, samuti mõned linnud ja kiletiivalistest parasitoidid. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblika tundlad on hästi arenenud ja on lühikesed , lepatriinude tundlad on lihtsalt lühikesed. Järelikult on neil tundlad sarnased pikkuselt kui mitte arengus.
kaelkirjak näiteks juues pea langetab. Kui loom pea uuesti üles töstab, on ta takistuseks, et veri liiga kiiresti südamesse ei valguks. Selleks on kaelaveen varustatud sulgurklappidega, tänu millele voolab veri südamesse aleglaselt. Kaelkirjakud kasutavad üksnes äärmise vajaduse korral kohmakat aeglase galoppi, kuid ainult paariks minutiks. Kaelkirjakute galopp on väga omapärane: loom võib üheaegselt maast tõsta mõlemad eesjalad ainult pead ja kaela kaugemale taha heites ja niimoodi keha raskukeset ümber paigutades. Kaelkirjak võib arendada kiirust kuni 50km/h. (http://et.wikipedia.org/wiki/Kaelkirjak) LÄHISUGULUSES OLEAD LIIGID On teada 9 üksteisele väga sarnast kaelkirjaku alamliiki, kes erinevad vaid karvastiku mustri ja levila poolest.(http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/kaelkirjak_marisulg.htm) TOITUMINE Kaelkirjak on taimetoiduline loom: sööb puude ja põõsaste võrseid, lehti ja oksi
tekkinud tagajäsemed ja saba, ent ta on jätkuvalt nisa külge kinnitunud. Mõni kuu hiljem näeb poeg, austraalia hüüdnime järgi joey, välja nagu väike täiskasvanu, topib oma pead kukrust välja ning teeb ka lühikesi jalutuskäike. Lõpuks lahkub ta kukrust, käies siiski veel mõnda aega emapiima imemas, kuni võõrdub nisast lõplikult. Ohu korral pöördub ta ka siis veel ema kukrusse. Känguru ja joey Kukruliste liikumine Enamik känguruliike ei saa kõndida, sest eesjalad on tagajalgadega võrreldes väga lühikesed. Selle asemel kasutavad nad oma pikki tugevaid tagajalgu ,,hüppevedrudena''. Mõned puude otsas elavad kukrulised saavad lauelda ühelt oksalt teisele, tõmmates selleks pingule oma jalgade vahel paikneva lennuse. Veeopossumi (Chironectes minimus) tagajaladel on ujulestad ning ta ujub hästi, kukkurmutt (Notorycytes typhlops) aga kaevab oma kühvelkäppadega maa alla käike. Austraalia ja Ameerika kukkurloomad
Nahkkilpkonnal on luuline rüü kuni 2 m pikk ja kaalub kuni 600 kg. Kilprüü ja jalad Kilpkonna kilbi kuju näitab tavaliselt milline on tema elukeskkond. Maismaal elavatel kilpkonnadel on tavaliselt kumer ja kõrge kilp, mis pakub neile kaitset kiskjate eest. Neil on tugevad ja jämedad jalad, mis suudavad kanda rasket kilprüüd. Vees elavatel kilpkonnadel on lamedamad ja kergemad ja voolujoonelised kilbid, et kergendada ujumist. Nende eesjalad on pikad ja ujumiseks hästi kohastunud. Hingamine Kuna kilpkonnaliste roided on kilpüüga kokku kasvanud, ei saa kilpkonn rinnakorvi hingamiseks liigutada.. Kopsudesse pumpavad neil õhku jalgade ülaosas ja kõhu alaosas paiknevad lihased. Kilpkonnad on võimelised hingama ka naha, kurgu limaskesta ning läbi päraku piirkonnas asuva avause kaudu. Mõni liik suudab nädalate kaupa vee all viibida, ilma et pinnnale hingama ujuks.
Oma kõrguse tõttu saab kaelkirjak süüa kõrgemalasuvaid puude osi, mille osas puudub konkurents. Paljude puude, nende hulgas akaatsiate oksad on tervenisti söömiseks liiga okkalised. Selle tõttu tuleb süüa lehti ühekaupa või selliseid võrseid, mis okaste vahel kasvavad. Kaelkirjak tõmbab pika keelega toidu suhu, kus seda vajadusel segatakse süljega, et lihtsam neelata oleks. Rohtu sööb ja vett joob kaelkirjak harva, sest selleks peab loom kas pikali laskuma või oma eesjalad ettepoole kummardamiseks laiali ajama. Kaelkirjak võib pikka aega joomata läbi ajada, tema vedelikuvajaduse rahuldab suuresti puulehtedes ja -võsudes sisalduv. Paljunemine Suguküpsuse saavutavad emasloomad 45, isasloomad 4aastaselt. Tiinus kestab umbes 15 kuud (453464 päeva). Sünnituseks läheb emasloom varjulisse kohta, kuhu kogunevad ka teised emasloomad. Kaelkirjakul sünnib korraga üks poeg kõrgusega kuni 1,8 meetrit ja kaaluga kuni 80 kg. Kasvades veedab poeg kogu aja ema
raskeveohobused- suffolk, ponid- alla 148 cm turjakõrgusega hobused 11. a) allüürid jagatakse: Loomulikud- samm, traav, küliskäik, galopp, hüpe. Need on sünnipärased ja neid ei pea õpetama. Loomulik intelligents Kunstlikud- piruett. Peab õpetama b)sammu pikkus c) traavli sammupikkus 5-6m, sagedus 120 korda min d) traavimisel jalad diagonaalselt, 2 jalga korraga e) sõudmisel jalad: jalad asetatakse seestpoolt väljapoole. Sellega võib kaasneda riivlemine mille puhul eesjalad võivad kokku puutuda ja jalad saavad vigastada 12. a) veojõud- hobuse võime teha tööd. See jaguneb normaalne ja maksimaalne b) 75kG ja see mood. 40% kehamassist c) kitsad d) tehtava töö valem´= jõud/ teepikkus e) 1 hobujõud on. 75kGm/s ehk 735 W 13. a)tõudokument- paaritus ja sünni ning põlvnemis ja tõutunnistus b) ema c)esimene grupp: pea, kael, kere teine grupp: jäsemed d) e) hindele hea vastab number 7 14
sümmeetriliste sarvkilbikestega. Sarvkilbikeste ja luuplaadikeste õmblused ei ühti - see annab kilpkonnale erilise tugevuse. Kilbistel on näha aastarõngad, mille järgi saab hinnata kilpkonna vanust. Kilpkonna kilbi kuju oleneb tavaliselt tema elukeskkonnast. Maismaa kilpkonnadel on kõrge ja kumer kilp ja tugevad ning jämedad jalad. Veekilpkonnadel on lamedad, voolujoonelised kergemad kilbid. See on ujumise kergendamiseks. Peale selle on veekilpkonnade eesjalad muutunud loibadeks ja ka tagajalgade varvaste vael on ujulestad. Pehmenahalise kilpkonna luurüüd katab pehme nahk ning neil ei ole sarvkilbiseid. Nende luurüü sisaldab suuri tühikuid, mis teevad kilpkonna kergeks ja kergendab ujumist. Lame kehakuju lubab neil end vaenlase eest edukalt järvede, tiikide ja jõgede põhjamutta peita. Pea paikneb liikuval kaelal ja on tavaliselt kilprüü varju tõmmatav. Enamik kilpkonnalisi võib
hiljem ohaka-, kirikakarde ja muude aiataimede nektarit. Nende maiuspalade hulka kuulub budleia nektar. Peale aiataimede otsivad nad ka vägiheina, luuderohtu ja sarikalisi, mille õites peitub rohkesti nektarit. Hädavajalik toiduallikas on samuti ristik. Admiral armastab samuti puuviljamahla, põhiliselt maha kukkunud ja pisut käärinud puuviljade oma. Seda maiust on ta tavaliselt sunnitud jagama teiste koerlibliklaste ja herilastega. Kõikidel koerlibliklastel on eesjalad lühenenud ning harjataolised ja neil paikneb eriline maitsmiselund. Esialgu hoitakse maapinnast kõrgemal , pea lähedal. Admiralil on see maitsmiselund eriti tundlik: liblikas on võimeline eristama puhast vett nii nõrgast suhkrulahusest, et selle magusast maitsest inimesel aimugi pole. Areng Emased koerlibliklased munevad oma munad paljudele taimeliikidele. Admiral otsib nõgeselehti, mõnikord valib ka ohakad. Iga muna on üksikult lehe ülapoole külge kinni kleebitud. Kui munast
Ameerikas Aleuutidel, Aleskas ja sealt lõuna poole kuni Alam- Californiani Mehhikos. Kirjeldus Kalaan on suur loom: tüvepikkus 136 cm (harva kuni 146 cm), sabapikkus 30-36 cm, mass kuni 40 kg. Kere on massiivne, silinderjas ja vilajas Pea on väike ja ümmargune, pisikeste kõrvadega (nagu hülgel) ning pikkade vibrisside e. kompekarvadega. Kael on lühike ja jäme. Tagajalad on muundunud külgedele suunatud loibadeks. Eesjalad on lühikesed ja varvasteta, peopesaks on ümmargune karvutu ala. Saba on lühike. Kalaanil on kummaline nahk. See oleks nagu lahtiselt seljas, mistõttu selili ujuval loomal on kõhu peal sügavad nahavoldid. Karvastik on mustjaspruun hallika varjundiga, tihe, soe ja vastupidav. arusnahk on väga hinnaline ja vanasti jahiti kalaane selle pärast armutult Arvukus Tänapäeval on nende arvukus märgatavalt tõusnud, kuid jääb ikkagi
Kiilid on väga hea lennuvõimega ja sageli võib neid ka kohata veekogudest eemal. Enamasti lendavad nad tervete parvedega koos ,see võimaldab neil uusi veekogusid asustada. Kiililised jaotatakse kahte rühma: Taolistiivalised ja eristiivalised. Taolistiivalised on sihvakad pika peene tagakehaga väheldased kiilid, nad hoiavad tagakeha kohale tõstetuna tiibu. Taolistiivalistel on taga- ja eesjalad ühelaiused. Nende hulka kuuluvad väiksed kiililised nagu kõrsiklased, liidrikased ja natuke suuremad vesineitsiklased. Enamus taolistiivalisi muneb oma munad surnud või elusatesse taimekudedesse. Eristiivalised on suurekasvulised, neil on suhteliselt jäme tagakeha ja istudes nad tiibu kokku ei pane. Eristiivalistel on tagatiivad eestiibadest laiemad , tiibade alused eriti. Sellesse rühma kuuluvad suurimad kiililised nagu hiilgekiillased, vesikiillased ja ka tondihobulased
Erinevalt lindude ja nahkhiirte tiibadest ei ole putukatiivad tekkinud mitte jäsemetest, vaid kujutavad endast rindmiku kahe tagumise lüli katete lehtjaid väljasopistisi. Putukad on ainsad selgrootud, kellel esinevad tiivad. Liblika jala ehitus Putukate jalgade ehitus on seotud nende elupaiga ja eluviisiga. Ühenda jalgade nimetused joonte abil nende õigete kirjeldustega! Eesjalad tugevamini arenenud, sääred labidakujuliselt laienenud, sageli Röövjalad hambulise servaga. Käpalülid laienenud, omavahel jäigalt ühendatud Tagajalad pikenenud, tugevate reite ja Ujujalad pikkade säärtega Sääred pikenenud, vastanduvad ühele pikale käpalülile (nagu kokkupandav
Ämblike tähtsus seisneb putukate, sealhulgas ka kahjurputukate, eriti kahetiivaliste hulgalises hävitamises. Ilma ämbliketa oleks maailma arvatavasti liiga palju putukaid. Kahjulikke liike on vähe. Nt tarantli hammustus on küll valus, aga mitte ohtlik. *Keha on selgelt kaheosaline: pearindmikust ja suhteliselt pehmest tagakehast. Pearindmikku katab ühtne seljakilp, pikimad jalad on tavaliselt eesjalad. Pearindmiku eesotsas asuvad lõugkobijad ehk lõugtundlad, mida nad kasutavad ka mürgi sisestamiseks saaklooma. Isased hoiavad emast nendega paaritumise ajal kinni. Kopulatsioon ehk paaritumise akt on isastele ämblikele seotud riskiga, sest emased on agressiivsed ja näevad halvem. Hädaohu vähendamiseks kasutatakse trikke. Näiteks
imeda vedelat toitu. Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Mõnikord on eesjalad tugevasti redutseerunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud. Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja pikemad, kuid näiteks sambliklastel on vastupidi. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi
Vastsete morfoloogia ja eluviisid Kigi ehmestiivaliste vastsete pea on väga tugevasti sklerotiseerunud. Tundlad on väga lühikesed, lühemad kui lugkobijad. Viimased on ilmselt osa tundlate funktsioone enda peale vtnud, loom liigutab neid pidevalt. Rindmiku kolm segmenti on üksteisest hästi eristatavad. Eesrindmik on alati tugevasti kitiniseerunud, kesk- ja eriti tagarindmik on tunduvalt rnemate katetega. Jalad on hästi arenenud, eesjalad on sageli teistest pikemad, sest on olulised nii saagi püüdmisel kui koja ehitamisel. Tagakeha on silinderjas, seljapoolel paiknevad mitmes reas rnad trahheelpused. Tagakeha tipus on alati kaks haagikest, millega vastne end koja sees kinni hoiab ja edasi-tagasi liigutab. Haagikeste abil hoiab vastne niivrd kvasti kojast kinni, et kui üritada teda sealt juga välja kiskuda, tmbame vastse pooleks. Kergemini saab vastse kojast kätte
niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism, isaste tundlad on keerukamad. Rindmik liblikatel koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid ehk kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutseerunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud. Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja pikemad, kuid näiteks sambliklastel on vastupidi. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid
kuurortide ja teiste puhkeasutuste, supelrandade ja taoliste asjade olemasolu. 14)A 15)Organisüsteemid: Karvkate ja nahk, hingamisorganid, seedeorganid, meeleorganid, suur- ja väike vereringe Kehapiirkonnad: eesmine ja tagumine osa (5/9 täku massist langeb esijäsemetele. Kereosa ja jäsemete osa. Jalad algavad randmeliigesest, esijäse algab abaluust (abaluu ->õlaliiges -> õlavars -> küünarliiges -> küünarvars -> randmeliiges -> kämmal -> kabi) Hobused Jalgade märgised 1-vasakul eesjalad piire, parem eesjalg poole sõrgatsini valge 2- vasak eesjalg eest randmeni ja tagant poole kämblani valge, parem eesjalg sõrgatsiliigeseni valge 3-vasak tagajalg pöiani, parem tagajalg poole pöiani valge 4- vasak tagajalg säärem, parem tagajälg kannaliigeseni valge, parem kabi kirju. Pea märgised 1-kübe 2-täpp 3-täht 4-laik 5-kriips 6-lauk 7-päits Hobuse mõõtmed 1 ja 2 turjakõrgus, 3 ja 4 seljakõrgus, 5 ja 6 laudjakõrgus, 7 ja 8 kere põikpikkus, 7 ja 8 laudja
keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma (Eudia pavonia) isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutserunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikutel ja tupslastel, paljudel emastel märslastel). Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja enamasti ka pikemad, kuid leidub ka selliseid liblikaid, kelle
Kuu pärast sündimist on tal tekkinud tagajäsemed ja saba, ent ta on jätkuvalt nisa külge kinnitunud. Mõni kuu hiljem näeb poeg, austraalia hüüdnime järgi joey, välja nagu väike täiskasvanu, topib oma pead kukrust välja ning teeb ka lühikesi jalutuskäike. Lõpuks lahkub ta kukrust, käies siiski veel mõnda aega emapiima imemas, kuni võõrdub nisast lõplikult. Ohu korral pöördub ta ka siis veel ema kukrusse. Enamik känguruliike ei saa kõndida, sest eesjalad on tagajalgadega võrreldes väga lühikesed. Selle asemel kasutavad nad oma pikki tugevaid tagajalgu ,,hüppevedrudena''. Mõned puude otsas elavad kukrulised saavad lauelda ühelt oksalt teisele, tõmmates selleks pingule oma jalgade vahel paikneva lennuse. Veeopossumi tagajalgadel on ujulestad ning ta ujub hästi, kukkurmutt aga kaevab oma kühvelkäppadega maa alla käike. Austraalia kukkurloomad ehk kukrulised, on arenenud muust maailmast eraldi, omaette
Tagarindmiku alumisele küljele, teise ning kolmanda jalapaari vahele avanevad suurel osal lutikatest vinanäärme juhad, mille kaudu eritatakse ebameeldiva lõhna ning maitsega vedelikku. Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu. Omapärane eestiibade ehitus on moondunud poolkattetiibadeks, kannaosa kõvanenud, sarvjas või nahkjas ning tipuosa kilejas. Tagatiivad kilejad; kasutatakse lendamiseks. Esineb ka lennuvõimetuid liike. Jooksujalad, kuid olenevalt eluviisist võivad eesjalad olla moondunud rööv-, kaeve- või haardejalgadeks, tagajalad hüppe- või ujujalgadeks. Käpad 2-3 lülilised või lülistumata. Tagakeha koosneb 11 üsna liikuvalt ühendatud lülist, millest vaid 2 viimasti on tugevasti redutseerunud. Liikidel, kes munevad on muneti hästi arenenud. Isaste väline suguorgan paikneb 9. suurenenud lülil. Suurim vaegmoondega putukate selts. Kosmopoliidsed. Eestis elab 400 liiki. Selts: Ripstiivalised (Thysanoptera) Pikkus 0,5-5 mm
Loomade ja lindude arv seisuga 30. Juuni (tuhandetes) Veiste arv: 2009- 243,1, 2010- 242,0; 2010/2009- +/- -1,1; %99 Sh lehmade arv: 2009-99,0, 2010- 96,8; 2010/2009- +/- -2,2; %98 Sigade arv: 2009- 377,2, 2010- 372,5; 2010/2009- +/- -4,7; %99 Lammaste ja kitsede arv: 2009- 100,4, 2010- 108,5; 2010/2009- +/- +8,1; %108 Sh kitsede arv: 2009- 2,4, 2010- 2,4; 2010/2009- +/- 0; %100 Lindude arv: 2009- 1814,4, 2010- 2094,0; 2010/2009- +/- +279,6; %115 Hobused Jalgade märgised 1-vasakul eesjalad piire, parem eesjalg poole sõrgatsini valge, 2- vasak eesjalg eest randmeni ja tagant poole kämblani valge, parem eesjalg sõrgatsiliigeseni valge, 3-vasak tagajalg pöjani, parem tagajalg poole pöjani valge, 4- vasak tagajalg säärem, parem tagajälg kannaliigeseni valge, parem kabi kirju. Pea märgised 1-kübe, 2-täpp, 3-täht, 4-laik, 5-kriips, 6-lauk, 7-päits Hobuse mõõtmed 1 ja 2 turjakõrgus, 3 ja 4 seljakõrgus, 5 ja 6 laudjakõrgus, 7 ja 8 kere põikpikkus, 7 ja 8 laudja
Leiopelma pekeka levila (http://en.wikipedia.org/wiki/File:Leiopelma_pakeka_range.PNG 04.10.2009) 1.1.4.Hocstetteri konn Hocstetteri konn (Liopelma hocstetteri) on võrreldes ülejäänud konnadega oma perekonnas üpriski veelise eluviisiga. Teda on vähemalt 10 erinevad asupaigas Uus-meremaa põhjapoolsel saarel. Nad on öise eluviisiga ja päevad veedavad vee lähedal kivide või puude all. Selle liigi eripäraks on see, et isastel on lihaselisemad eesjalad kui emastel. See on ainus liik Liopelma sugukonnast, kus emastel ja isastel on erinevad välised sootunnused. Seda liiki ohustab peamiselt nende elukohtade hävitamine, mis toimub kas otseselt (kuivendamine, kulla kaevandamine, tormi vee ärajuhtimine) või kaudselt. Uus-Meremaa Säilitamaise osakond ( The New Zealand Department of Conservation) on ostunud ära mitmeid sellele liigile sobivaid elukohti ja proovib jälgida nende konnade arvukust.
algatab müomeetrilisi kontraktsioone. Östrogeeni toimel näärmerakud kaelas ja tupes sekreteerivad vesist lima. Viskoosne limakork pääseb lahti ja sünnituskanal on libestatud. Kortisooli mõjul platsenta sekreteerib prostaglandiin F2alfa, mis põhjustab luteolüüsi ja CL regresseerub. Progesteroon stimuleerib ka müomeetriumi kontraktsioone. PGF2alfa toimel relaksiini vabanemine suureneb.Muutused toimuvad 48 h enne sünnitust. Tavaliselt sünnivad pea ja eesjalad ees. Sünnituse faasid 1.Eelfaas Müomeetrium aktiviseerub PGF2α toimel. Östrogeen stimuleerib oksütotsiini retseptorite moodustumist ja lima eritumist sünnikanalisse, CL regresseerub. Loode paigutub sünniasendisse. emakakael lõdveneb, vaagnasidemed lõtvuvad. 2. Emakakaela avanemise e. dilatatsioonifaas Emakakael avaneb, vaagnasidemed lõdvenevad. Loode liigub sünniteedesse. Oksütotsiin väljub
Ja seda teha üle päeviti. On täheldatud et ovulatsioon toimub öösiti, seega tuleks paaritada varahommikul või õhtuti. Esimene paaritus II innapäeva õhtu või III innapäeva hommikul. Järgmine paaritus ülejärgmine päev. Kõige halvim on suvine varssumine. Kõige parem on detsembris-jaanuaris. Kuidas paaritada selleks peab tundma mära iseärasusi. Märad viiakse täku juurde. Täkkudel on omad kindlad valjad. Paaritusel ei tohi täku eesjalad olla rautatud. Märal kasutatakse paarituskütkeid. Ka mära saba pannakse teibiga kinni. Parem kui paaritatakse maneezis. Käestpaaritus inimesed on mära kinni pannud ja juhivad täku käsitsi peale. Vabapaaritus täkk lastakse koplisse koos märadega. Suguakt kestab u 2 min ja ejakulatsioonist annab märku täku sabapööritus. Pärast tuleks hõõruda täku jalgu ja jalutatakse 15 minutit temaga. Selleks et lihased pingest maha saada. Keskeas täkk paaritab kaks korda päevas
Verelutiklased on laia ja väga õhukese kehaga lühikeste tiivajädemetega verdimevad ektoparasiidid. Elavad loomade urgudes ja linnupesades. Tuntud inimese parasiit on voodilutikas. Kilplutiklased on lühikese, laia ja õhukese kehaga. Seljal esinev kilbike (scutellum) on suur ja ulatub vähemalt tagakeha keskpaigani. Tuntud kapsa kahjur on kapsalutikas, metsamarjadel on tavaline marjalutikas. 58. Liuskurid e. vesijooksikud jooksevad veepinnal, jalad ei märgu, 4 jalga, eesjalad on haaramiseks, mitte jooksmiseks, jahib putukaid, võib ka lendu tõusta, puhkab kaldal. Selgsõudurlased vee all, kõht ülespidi, pikkade tagajalgadega, hingamisavad tagakeha tipus. Kärestikulutikas elab kiiresti voolavas vees kivide vahel, kuju lame, tiibateta. 59. Eestiivad kõigil kõvade kattetiibadena, kilejad tagatiivad lendamiseks, puhkeolekus kokku volditud, mitmesuguseid toitumisviise,täismoone, enamus maismaal, vastse ja valmikuna osad magevees
(Micronectidae) ja selgsõudurlaste (Notonectidae) väljanägemise ja eluviisi võrdlus Ujurlased elavad vees nii vastse kui ka valmikuna, röövloomad mõlemal juhul. Vastsele on iseloomulikud suured sirpjad lõuad, nukkub mullas. Ujurlastel on tagakeha otstes õhuavad: käivad veepinnalt õhku võtmas. Öösiti lendavad ning levivad nii teistesse veekogudesse. Keha ovaalne, ülalt ja alt nõrgalt kumer. Tagajalad on ujujalgadeks, pikad ja lapikud, käppadel pikkade harjastega. Eesjalad lühikesed, kohastunud saagi kinnihoidmiseks. Sõudurlased on suhteliselt väikesed laia pea ja lameda kehaga. Kõik jäsemepaarid on erineva ehitusega: eesmine jalapaar lühike, ühelülilise ja lusikakujulise käpaga. Keskjalad peened ja pikenenud, samuti ühelülilise käpaga, tipul küüniste paar. Tagajalad on lamendunud, tihedalt karvadegakaetud ning toimivad aerudena. Elavad peamiselt seisuvetes või aeglase vooluga veekogudes. Öösiti lendavad valguse poole.
Inimtoidu seisukohalt on oluline sobiv valgu ja rasva vahekord, mis noorveiste ja broilerite lihas on kõige parem. Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel. Kehamass on kaudne lihajõudluse näitaja. Suurema kehamassiga loomalt saadakse harilikult rohkem liha. Kehamassi määramiseks kaalutakse loom tapa eel. Tapamass on lihakeha mass koos sisemise rasvaga. Veistel eraldatakse veri, nahk, pea, siseorganid, eesjalad kuni randmeteni ja tagajalad kandadeni. Lihakeha massi hulka rasva massi ei arvata. Peekonsigadel kuulub tapamassi hulka ka pea, jalgade, naha ja ploomirasva mass. Lindude tapamassi määramisel kaalutakse lihakeha koos pugude, südame, rasva ja jalgadega. Tapasaagis on tapamassi ja tapaeelse kehamassi suhe protsentides. Tapasaagis oleneb looma liigist, toitumusest, vanusest, tõust ja sugupoolest: - pull, härg = 49,7...64,8%, - lammas = 49,4...59,6%, - siga = 74,5...84,6%.
annaabi.ee 
