Vana-kreeka teater (1)

VANA-KREEKA TEATER
Esimesed teatrietendused toimusid Dionysose (veini ja viljakuse jumal. Kreeklased uskusid, et Dionysos innustas suuri näitekirjanikke ja oli kinkinud inimestele veini) auks peetud pidustuste raames, mida kutsuti dionüüsiateks. Dionysose kultus oli rahvaenamusele, polnud suletud. Kultus pärineb Väike- Aasiast. See kultus lubab paradiisi nüüd ja kohe! Heideti kõrvale mõistuse kammitsad - oldi alkoholi mõju all. Dionysos on kaose jumal. Dionüüsiate ajal heideti normatiivid kõrvale, aga see oli siiski rangelt piiritletud . Peeti loomulikuks, et dionüüsiatel osalevad kõik Ateena kodanikud. Näidendid kanti ette selleks spetsiaalselt ehitatud teatrites, mis mahutasid kuni 15 000 pealtvaatajat. Toonastest näidendeist on tervikuna säilinud vähesed, kuid neid, mida teatakse, mängitakse ka tänapäeval.
Tõsise sisuga näidendite ainestik pärines kangelasmüütidest ning neid nimetati tragöödiateks. Müüdid olid üldtuntud ning sisu seega vaatajatele ette teada. See-eest püüti võimalikult kaasakiskuvalt kujutada tegelaste kannatusi. Sageli käsitleti tragöödiates jumalatele kuuletumise ja aruka valitsemise teemat, jutustati inimeste ja jumalate vahelistest teravatest konfliktidest. Tihti olid õnnetu või traagilise lõpuga. Olid kirjutatud värsi vormis ja pidulikus keeles. Lõpus saabub lahendus, aga pärast rohkeid kannatusi ja vägivalda. Tapmisis ja veretöid laval ei näidatud. Nendest jutustas vaatajaile koor.
Komöödiates aga kujutati tuntud kodanikke ebatavalistes ja naljakates olukordades ning tihti pilgati jumalaid, tihti kujutati päevasündmusi. Tunnuseks tegelaste madaldamine. Üheks tegelaseks oli sageli sõnakuulmatu või põgenenud ori. Need olid mõeldud rahva naerutamiseks. Komöödiate tekst oli teravmeelne, kuid räme, sisaldades palju nilbet nalja.
Võistlus - igal aastal korraldati 2 korda Ateenas tragöödia- ja komöödiavõistlusi, mille peaauhinnaks oli luuderohust pärg. Oma uute näidenditega astusid publiku ette 3 tragöödia ja 3 komöödia autorit . Loosiga valitud zürii määras esimese, teise ja kolmanda auhinna. Auhinnad olid rahalised ja ilma ei jäänud neist ükski võistleja. Sageli jäi see võistlus näitemängu ainsaks esituseks, kuid paremaid näidendeid kanti ette ka hiljem. Selleks ajaks peatati äritegevus ja lasti vangid vabaks. Kaasa lööma saabus ka hulgaliselt külalisi. Selleks, et ka kõige vaesemad kodanikud etendusele saaksid tulla, hakati Periklese ajal (u. 450- 430 a. e. Kr.) neile teatriraha maksma. Teater oli avatud ka naistele. Teatrisse tuldi kogu perega juba varavalges. Kaasa võeti söök, orjad . Iga vaatajate grupp istus eraldi. Aukülalised istusid esimeses reas.
Näitlejaid, kelle mäng publikule ei meeldinud, loobiti vahel toidu või isegi kividega. Näitlejad kandsid laval maske ja olid alati mehed. Mehed mängisid ära ka kõik naiste osad. Teatri tegemine oli kallis lõbu. Tavaliselt määrasid linnaametnikud mõne jõuka sponsori , kes aitas kanda etenduse kulutused.
Esimestes näidendites kasutati üht näitlejat ja 12- kuni 15-liikmelist lauljate ja tantsijate truppi, mida nimetati kooriks. Hilisemates näidendites oli rohkem rolle ning lavastustes jagati need kolme näitleja vahel. Koori peamiseks ülesandeks oli orkestral laulda ja tantsida.
NÄITLEJA- oli au sees. Võisid olla kõrgetes riigiametites.
Protagonist- esinäitleja. Tema valis ise teise ja kolmanda näitleja. Ajapikku hakati valima parimat protagonisti. Võis võita ka võistlusel kolmandaks jäänud näidendi näitleja. Igas triloogia osas mängis eri protagonist.
Maskid - mida näitlejad kandsid, olid valmistatud lõuendist ja kaetud kipsiga või puust. Maskid tegid võimatuks näoilme kasutamise teksti ilmekustamisel - miimikat ei saanud kasutada. Kõik sõltus näitleja sõnadest ja häälest. Neil olid suured suuavad, et näitlejate hääl kostakse hiiglasuures teatris ka
1 viimastesse ridadesse. Maski sisse ehitati tihti resonaator. Igal näidendi tegelasel oli oma mask , nii et vaatajatel oli neid kerge laval ära tunda. Vahetades rolli, vahetas näitleja ka maski. Ühte tüüpi maske oli mitu - nt. kasutati kuute erinevat noore naise maski. Maskid väljendasid täpseid näoilmeid ja pidid aitama publikul mõista, mida tegelane tunneb. Mõned maskid olid kahepoolsed - ühelt poolt rahuliku, teiselt poolt vihase ilmega. Komöödiategelaste maskide eesmärgiks oli esile kutsuda naeru . Reaalsete inimeste näost tehti sõbralik zarz. Oli ka fantastilisi maske nagu nt. herilased, konnad jne.
Maski osaks oli ka parukas. See tegi lavakuju suuremaks . Kõik elemendid pidid andma suurenduse. Ka riided. Näitlejad kandsid jalas koturne - jalanõusid, millel on talla paksendused. Kitoon - varrukatega ülariie. Traagilistel kangelastel oli pikk kitoon, koomilistel lühike (ka teenritel). Kitoon oli tavaliselt kaunistatud tikanditega. Rohkem omas tähtsust värv. Kitooni peale tõmmati mantel - kuningatel oli see purpur -punane. Kuningannadel kitoon punane ja mantel valge. Jumalad kandsid tavaliselt villast mantlit. Tegelased, kes olid pagendatud ( Oidipus ), kandsid valgeid määrdunud rõivaid. Musti rõivaid kandsid leinajad , keda oli tabanud mingi õnnetus. Rõivastel oli all polster . Vöö oli alati kõrgemale tõstetud.
TEATRIHOONE- oli lahtise taeva all. Orkestra - koor ja näitlejad esinesid ringikujulisel väljakul e. orkestral. Kreeka teatrid olid nii hea akustikaga, et orkestra keskel pillatud mündi kukkumist oli kuulda ka tagareas. Tollaste teatrite akustika on saladuseks tänapäevani. Heli levis seal ringikujuliselt.
Skeene ( telk või varjualune)- orkestra taga oli näitlejate jaoks lihtsa kujundusega lavaehitis, mis täitis ka dekoratsiooni ülesannet ja varjas lavaefektide loomiseks vajalikke seadeldisi. Dekoratsioonid maaliti kangale ja riputati skeene külge. Seal mängisid näitelejad.
Theatron - ala, kus istusid pealtvaatajad. Nad oli paigutatud poolkaares/hobuseraua kujuliselt ümber näitemänguplatsi. Kivipingid olid kõvad ja ebamugavad, inimesed võtsid sageli teatrisse kaasa padja .
4. saj. e. Kr. on tuntumad teatrid Dionysose teater Ateenas ja (3. saj. e. Kr.) valminud Epidaurose teater on kasutusel tänapäevalgi. Akustika on nii hea, et lavalt kostavad helid selgesti ka kõige kaugematesse ridadesse. Sinna mahtus u. 14 000 vaatajat .
MASINAD Kurg - Kraana - deus ex machina (jumal masinast)- jumalaid kehastavad näitlejad tõsteti kraanaga (vinnaga) üles, et nad näiksid õhus hõljuvate olenditena. Mõnes komöödias jäeti näitleja lava kohale rippuma kogu stseeniks.
Pronteion - piksemasin. Suur trumm, mille peale pilluti metallkuule. Tavalislelt jumalate ilmumist saatis välk ja müristamine.
TRAGÖÖDIAKIRJANIKUD Aischylos (525-456 e. Kr.) - U. 500-450 e. Kr. kirjutas oma teosed. Oli esimene, kes tõi koori kõrvale 2 näitlejat. Enne teda oli koori kõrval esinenud vaid 1 näitleja. Sai kuulsaks varsti pärast Kreeka-Pärsia (500-479 e. Kr. leidsid aset sõdade otsustavad sündmused) sõdu. Nooruses oli osa võtnud ka Salamise lahingust ja seda kirjeldas ta hiljem ka ühes näidendis. Ainus tänapäevani täielikult säilinud triloogia on Aischylose ,,Oresteia". See jutustab Mükeene valitseja Agamemnoni ja tema poja Orestese traagilisest saatusest. Üks kuritegu tõi kaasa teise, kuni lõpuks jumalad nende perekonnale andestasid ja needusele lõpu tegid. Aischylos näitas, et üksnes jumalad suudavad lõpetada kuritegude ahela ja seada jalule õigluse.
2 Euripides (485/84 v. 480-406 )- säilinud 17 tragöödiat. Sophokles (u. 496-406 e. Kr.)- Periklese ajal (u. 450-430 a. e. Kr.) tõusis Aischylose kõrvale. Kirjutas oma teosed u. 470-406 e. Kr. Tema näidendites mängis juba 3 näitlejat. Tema kuulsamaid tragöödiaid on ,,Kuningas Oidipus". Kuningas Oidipusele ennustati, et ta tapab oma isa ja abiellub oma emaga. Oidipus tegi kõik, mis suutis, et see ennustus täide ei läheks, ja uskus, et see on tal õnnestunud. Teda peeti targaks ja õnnelikuks valitsejaks. Kuid ootamatult selgus, et ennustus oli siiski täitunud. Oidipus ei olnud teadnud , kes on ta õiged vanemad, ja oli enda teadmata saatnud korda selle, millest kõigest väest püüdis hoiduda. Kui karm tõde ilmsiks tuli, torkas Oidipus end pimedaks , tema ema aga lõpetas elu enesetapuga. Oidipuse looga näitas Sophokles, et inimesel pole lootust ette määratud saatusest kõrvale hiilida.
KOMÖÖDIAKIRJANIK Aristophanes kõige kuulsam komöödiakirjanik. Koolmilise orja rolli loojaks peetakse teda. Elas Peloponnesose sõja (431-404 e. Kr. - Ateena ja Sparta vahel) ajal. Oli sõja äge vastane ja pilkas oma näidendeis poliitikamehi, kes rahu sõlmida ei tahtnud. Tema teosed on ,,Konnad" ja ,, Pilved ".
Aischylos, Sophokles ja Aristophanes said näitemänguvõistlustel palju esikohti. Mitmeid nende näidendeid kanti ette korduvalt. Ka tänapäeval mängitakse neid paljudes teatrites üha uuesti.
3