Demokraatia tänapäeva maailmas: probleemid ja lahendused (0)

Demokraatia tänapäeva maailmas: probleemid ja lahendused
Kui tänapäeva demokraatiast rääkida, siis eelkõige peaks tegema mõningaid täpsustusi. Esiteks, demokraatia on ideaal, mille kohta igal teadlasel, poliitikul, kodanikul, sotsiaalsel grupil, ideoloogial ja riigil on oma ettekujutus ja oma suhtumine. Olenemata sellest, mida erinevad ideoloogiad ja poliitikud esindavad ja missuguseid väärtusi aktsepteerivad või tõrjuvad, on nad kõik kindlasti sunnitud viitama demokraatiale ja aktsepteerima demokraatia põhinõudeid, sest vastasel juhul ei oleks neil lootust saada piisavat toetust rahvalt , et poliitilisel areenil läbi lüüa ja püsivalt areenile jääda.
Lääne demokraatiad aktsepteerivad demokraatiat kui valitsemise parimat vormi. Erinevad ideoloogilised parteid viitavad oma taotlustes demokraatiale, kuigi praktikas toimivad väga erinevalt. Miks? Miks rahvas on demokraatia poolt? Vaevalt rahvas mõtleb demokraatlike väärtuste peale, veel vähem nendele peensustele, mis näiteks siingi kirjutises toodud. Miks demokraatiat aktsepteerivad ka poliitilised liidrid , kes tegelikult on demokraatia vastu, ja koguni ebademokraatlike maade poliitikud ja rahvaliidrid?
Pakuksin välja järgmise seletuse . Kui räägitakse demokraatiast, siis peetakse silmas eelkõige rahvast, tavalisi kodanikke , halli massi jne. Kui sellekohast kirjandust uurida, siis võib üsna kergelt tekkida petlik mulje, et eliit oleks nagu masside (?) poolt demokraatiast välja tõrjutud. Tegelikult hõlmab demokraatia kogu rahvast, nii rikkaid kui vaeseid, nii tavalisi kodanikke kui ka eliiti, kõiki sotsiaalseid rühmi, vähemus- ja huvigruppe, kusjuures rikkad ja haritud on kõikides võimuorganites esindatud veel kõige võimsamalt. Hoolimata sellest käsitletakse demokraatiata rahva enamuse lahutamatu omadusena ja osana ning iga selle liige ise mõtestab enda jaoks lahti, mis see demokraatia on, ning sel moel moodustub tervik, demos , kes ise ka määrab, mida see demokraatia siis tähendab. Väikeste osadena selle ebamäärase demokraatia hulgas on ka need täpsemad demokraatia määratlused, mille annavad erinevad teadlased, ideoloogiad või poliitikud. Niisiis , pigem on nii, et uurides rahvast ja ühiskonda, leiame omadused, mida võime nimetada demokraatlikeks, rahvale omasteks. Mitte aga niimoodi , et uurime kirjandust, ajalugu, ideoloogiaid ja siis mõtleme välja, mis asi see demokraatia on, et seda siis ka rahvale selgitada ja peale suruda.
Poliitikud on seda üldjuhul tajunud ja neil lihtsalt pole muud valikut kui demokraatia heaks kiita, sest kes seda ei tee, kaotab varem või hiljem suurema osa valijate toetusest. Seepärast ei seletagi poliitilisel areenil esinevad erinevad peamised konkureerivad ideoloogiad üldsuse ja valijate jaoks lahti, mis asi see demokraatia on, nad ainult viitavad sellele ja lisavad oma ideoloogia teatud väärtused. Peaasi, et nende poolt valijatele reklaamitav väärtussüsteem ka demokraatiale osutaks, et selle kaudu suure enamuse toetusele pretendeerida. Äärmusideoloogiad (anarhismi, fashism, natsism jmt) ei tarvitse sellest nõudest kinni pidada, sest teavad, et nad oma ideede süsteemiga laiemat toetust rahvalt niikuinii ei leia.
Olgu rõhutatud, et tänapäeva demokraatia polegi see nn õige demokraatia, vaid see on esindusdemokraatia , milles enamuse kodanikkonna hääletamise tulemusena on välja valitud väike vähemus, kes siis ka ise otsustab ja määrab, millised reeglid ühiskonnas kehtima hakkavad.
Tänapäeva demokraatias on eriti selgelt näha raha võimu osa poliitikas, seda nii valimiste tulemuste, väljakujunenud võimusuhete stabiilsuse kui ka uute poliitiliste parteide võimaliku ilmumise osas. Teistest tunduvalt rohkem raha kasutaval parteil on oluliselt paremad väljavaated võita juhtkohti valitsuses. Ilma rahata on stabiilsemas ühiskonnas väljakujunenud olukorras uuel parteil praktiliselt võimatu poliitilisel areenil läbi lüüa. Seepärast ei eita ükski vähegi objektiivne asjatundja , et majandusel ja selle käsutuses oleval rahal on poliitikutele ja nende poolt tehtavale poliitikale eriti suur mõju. Teadagi, poliitikute sõltuvuse vähendamiseks majanduseliidist tuleks vältida poliitikute toimimist majandussfääris ja vastupidi, majanduseliit peaks poliitikasse siirdumisel lahti ütlema majandustegevusest. Vaid sel moel õnnestuks vähendada majanduspoliitilist korruptsiooni.
On eriti huvitava tõdeda, et kui rikas ja haritud vähemus räägib oma heaolu ja rikkuse kasvatamisest, siis on see tark, õige ja õigustatud asi ning siin pole midagi tegemist ahnusega. Pigem on see majanduskasv , mida vastavate seaduste tegemisega parlamendis tuleb toetada. Miks? Seepärast, et parlament koosnebki sama sotsiaalse vähemuse esindajatest! Samas, kui me räägime massi või enamuse tahte ja huvide eest seismisest ühiskonnas, siis keegi teine peale selle enamuse (rahva) enda ei suuda seda paremini või asjatundlikumalt teha. Kui aga enamus nüüd tahab oma heaolu parandada või hakkab rääkima heaolu riigi arendamisest, mis enamusele ka vastavaid teenuseid pakuks, siis on see rumal, väär ja enneaegne ning lisaks veel ka sotsialism , rikkuse ümberjagamine ja puhas kadedus rikaste suhtes. Paneb vaid imestama, milline leidlik demagoogiline tarkus! Tuleb välja, et demokraatia ja rahvas kui kõrgema võimu kandja huvid on eliitikutel meeles vaid seni, kuni nad valituks saavad, kui aga valimised möödas ja võim käes, siis on demokraatia ja rahva huvid vaid rumalus ja kadedus.
Kui isegi haritud ja rikas vähemus ei suuda ega taha mõista vaesemat enamust, siis pole ka midagi imestada, et omakorda harimatu ja vaene enamus ehk rumal rahvas ei suuda mõista ega ka taha seista eliitikute huvide eest. Seejuures on eliitikud võtnud endale õiguse kritiseerida rumalat rahvast ja selle tahtmisi ning on pahane, kui rumal rahvas ei austa ega usalda oma juhte. Seejuures on eliitikud võtnud endale ka õiguse nimetada rahvast kadedaks, samal ajal kui oma piiritu ahnuse maha vaikib.
Kui me oskame neid kahte tüüpi otsusetegemisi teineteisest eraldada, siis suudame mõista ka seda, et poliitikute ülesandeks on kaitsta valitseva sotsiaalse grupi huve, seista oma huvide eest ja need seadustada, mitte aga olla ekspertideks seadusandluse, majanduse, sotsiaalteenuste osutamise, meelelahutuse , tööstuse, ehituse, kultuuri, hariduse, teaduse, spordi, tervishoiu, kiriku jne. alal. Konkreetsete lahenduste leidmine kehtivate seaduste raames aga jääb alati konkreetsete asjatundjate ja ekspertide ülesandeks, kes seejuures ilmselt samuti mitte päris ükskõiksed pole nende lahenduste suhtes, mis nende endi huve juhtuvad riivama või puudutama.
Demokraatia kaitseb kõige laiema kodanikkonna huve, kuna demokraatias on kõigil kodanikel ja siis ka kõigil sotsiaalsetel vähemustel võimalused oma huvidega esineda ja neid kuigivõrd ka kaitsta.
Demokraatia ei tegele parimate või targemate lahenduste leidmisega, vaid on valitsemise või otsusetegemise vormiks või viisiks, kuidas ja mis tüüpi lahendusi otsitakse. Asjatu on seda ideoloogiat hukka mõista. Lahendusi otsivad ja leiavad inimesed, poliitikud ja asjatundjad igaüks omal alal ja tasandil ning nemad peaks siis ka vastutama nii (planeeritud) tulemuste kui ka (planeerimata) tagajärgede eest.