Demokraatia positiivsed ja negatiivsed jooned (2)

Demokraatia positiivsed ja negatiivsed jooned
Erivatel aegadel ja erinevais paigus on katsetatud erinevaid valitsemisvorme. Neist mõned on omades oludes olnud rohkem, mõned vähem sobilikud , ent demokraatlik valitsemiskord on tõestanud ennast siiamaani edukaimana. Sõna demokraatia tuleneb kreeka keelest, kus demos tähendab rahvast ja kratos võimu. Seega tähistab demokraatia rahvavõimu. Ütleb ju põhiseaduski, et kõrgeim võim riigis kuulub rahvale. Milised on demokraatia positiivsed ja negatiivsed jooned?
Tänapäeval on demokraatlikud riigid enamasti majanduslikult tugevad, nad ei osale sõdades ning nende kodanike rahulolu oma maaga on kõrge. Ebademokraatlikud riigid seevastu on veristes sõdades naabrite või teisitimõtlejatega. Seega on demokraatia omane just rahumeelsetele riikidele ja käib käsikäes majandusliku õitsenguga. Seda on üsna lihtne põhjendada: kui võim on rahval , siis lähtutakse rahva huvidest. Rahva huvides pole aga kodust kaugel sõdimine ega vaesuses elamine, vaid hoopis korralik sotsiaalsüsteem ja head ettevõtlusvõimalused. Sel juhul läheb vara põhiliselt väikese protsendi rikaste ja ettevõtlike kätte, mis on kihistumise põhjuseks.
Paljudes riikides, mida üldiselt peetakse demokraatlikeks, on siiski toimunud rahva ja võimu kaugenemine. Mida vähem on parteisid ja mida vähem saab rahvas ise otsustamisprotsessis kaasa rääkida, seda väiksem on tegelikult demokraatia ja seda enam halveneb rahva heaolu. Näiteks USA puhul võib välja tuua Iraagi sõja. Lisaks pole ta ka rahva heaolu ja sotsiaalsfääri seisukohalt kõige parem maa.
Tõelisest demokraatiast on siiamaani parim näide Antiik-Kreeka. Seal oli otsustamine tegevus millest võisid osa võtta kõik kodanikud ja see toimus rahvakoosolekutel. Tolleaegses ühiskonnas valiti ametnikud liisutõmbamise alusel, millega välditi häälte kinnimaksmist. Kuid sellel on ka oma negatiivne külg: loosis said osaleda kõik Ateena kodanikud, alates aristokraadist lõpetades lihttöölisega. Nii pääsesidki ihaldatud võimukohtadele täiesti ebakompetentsed inimesed, kes võisid riigi seisukohalt teha väärasid otsuseid.
Prantsuse Revolutsiooni ajal, kui Euroopas tehti esimesi samme demokraatia taastamise suunas, ei tulnud selline asi muidugi kõne alla, kuna oli võimatu koguda kõiki kodanikke korraga ühtekokku ja panna neid kas ise ideid pakkuma või nende üle hääletama. Tänapäeva tingimustes on infotehnoloogia areng teinud selle variandi taaskord võimalikuks. Rahvaesindajad ongi sellepärast olemas, et rahval endal polnud tehnilistel põhjustel pikka aega võimalik võimu otseselt teostada. Eestis on tekkinud juba võimalus ise seaduseelnõusid algatada, rahvahääletustest või valimistest interneti teel osa võtta. Arvan, et samm veelgi demokraatlikuma riigi suunas oleks, kui seataks sisse mingilaadne elektrooniline hääletussüsteem seaduste rahvahääletusele panekuks. Riigikogu muutuks seega seaduseelnõusid ettevalmistavaks asjatundjate koguks ning sel juhul oleks tegu absoluutse demokraatiaga. Negatiivne on aga selle juures see, et hääletada saaksid ka poliitikast mittehuvituvad inimesed. Demokraatia eeldab rahvalt teadlikkust ja hariduslikku valmisolekut. Ning nagu elu on tõestanud, on demokraatia üpriski kulukas valitsemiskord.
Demokraatia on ennekõike heaoluühiskonna lõbu. Viletsus soosib teisi valitsemisvorme. Ajaloost on teada, et majandusliku heaolu vähenemine pakub viljaka pinnase ebademokraatlikele jõududele. Seejuures lämmatatakse demokraatiat tihtipeale just nimelt selle süvendamise loosungi all: valitagu riigipea otse ja antagu talle võim, vähendatagu parlamendi koosseisu ja algatatagu seadused rahva poolt ning võetagu need referendumil vastu. Selline valitsemiskord ei saa viia objektiivselt õigete ja õiglaste otsusteni, sest õiglase  otsuse „väljamõõtmine” on võimatu. See, mis ühele tundub õiglane, on teisele ebaõiglane. Võtame näiteks vanemahüvitise: seaduse kohaselt ei ole tegemist vanema tasuga, vaid lapsega kojujäämise tõttu saamata jääva tulu hüvitamisega. Ühtede arvates tuleks saamata jääv tulu hüvitada kõikidele ühesuguses summas, sõltumata sellest, kui suur tasu saamata jääb. Teiste arvates on õiglane hüvitada ära langev palgatulu. Võimatu on otsustada, kumb seisukoht on objektiivselt õige.
Demokraatial on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Demokraatia tagab rahvale vabaduse ja majandusliku heaolu, kuid see nõuab erinevate seisukohtade ärakuulamist ja läbiarutamist. Põlglikult „lehmakauplemiseks” kutsutud protsess lõpeb enamuse otsusega, mis ideaali kohaselt peaks olema nii hea kompromiss erinevate huvide vahel kui vähegi võimalik, kuid alati jääb vähemus alla. Demokraatia suurimaks tugevuseks pean siiski seda, et kodanikuõigused on põhiseadusega kaitstud ning võimud on üksteisest eraldatud.