Carl-Robert Jakobson (1)

Carl Robert Jakobson
Carl Robert Jakobson sündis 26.juulil 1841 .aastal Tartus, ning suri 19.märtsil 1882.aastal Kurgjal . C.R. Jakobson viidi viieaastaselt perekonnaga koos Tormasse. Tal oli 5 õde- venda. Jakobsonide pere
elas kehvapoolselt. Perekonnas räägiti saksa keeles, kuid osati ka eesti keelt. 9-aastasena hakkas
C.R. Jakobson kihelkonnakoolis õppima ja jõudis kiiresti edasi, kuigi oli teistest noorem. Noorena ta hakkas huvi tundma loodusest ja mõnikord puu all lebades hakkas ta katsetama
saksakeelsete värsside kirjutamist.
Adam Jakobson pani oma poja Valgas asuvasse köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminari, mis töötas
saksa õppekeelega. Seminarikursus kestis kolm aastat. Peale seminari läks ta Torma kihelkonnakooli
kihelkonnakoolmeistriks ja köstriks. Ta oli hea õpetaja. Hästi õpetas ta joonistamist, geograafiat,
rehkendust, eesti keele kirjalikke töid. Seoses tülidega mõisnikuga lahkus ta Tormast ning suundus
Jamburgi köster- kooliõpetaja kohale töötama. Sealt lahkudes leidis ta endale koha Peterburis
esimeses eragümnaasiumis, kus hakkas nooremates klassides saksa keelt õpetama. Jakobsonil oli
kavatsus Peterburi ülikoolis gümnaasiumi ülemõpetaja eksamid sooritada . 1865.aasta sügisel suutis
Jakobson eksamid sooritada ja saada ülemõpetaja diplom saksa keele ja kirjanduse alal.
C.R. Jakobson suri pühapäeval 7.märtsil kell pool kolm hommikul 1882.aastal Kurgja saunakambris. Ta
haigestus Pärnust sõites Kurgjale ja sealt edasi Viljandisse kui ta jäi tormi kätte. Jakobson maeti
esmaspäeval 15.märtsil 1882.aastal oma perekonnakalmistule. Hoolimata halbadest teeoludest ja ilmast
oli matustele tulnud erakordselt palju rahvast. Tema auks on nimetatud Torma Põhikool ja Viljandi C. R. Jakobsoni gümnaasium. C. R. Jakobsoni 115.
sünniaastapäeval 1956.aastal anti tollasele Viljandi I Keskkoolile C. R. Jakobsoni nimi. Mälestuse
Jakobsonist jätab ka Kurgja talu, mida on taastatud ja kus on talumuuseum. Torma Põhikooli juures on
tema mälestussammas ja ka Viljandi C.R. Jakobsoni gümnaasiumis on tema mälestusmärk.
Üldiselt tuntakse Carl Robert Jakobsoni koolimehe, kirjaniku ja poliitikuna . Hoopis vähem teatakse tema panust põllumajanduses. Oma niigi lühikesest elueast pühendas ta viimased kümme aastat põllumajandusele.C.R. Jakobsoni tegevuses oli olulisel kohal põllumajanduse arendamine ja talupoegade kutseoskuste parandamine.Põllumajanduse taseme tõstmist taludes pidas ta vajalikuks selleks, et talupojad saavutaksid suurema jõukuse. C.R. Jakobsoni avalik tegevus põllumajanduse alal algas 1868. aastal, mi ta Eesti Postimehes avaldas kirjutise „Veel mõni sõna pöllutöö asjust“, kus ta ütleb: „Põllumeeste koolisid meil ei ole ja suurema hulga mõisateski küntakse ikka veel sellesama ennemuistse adraga( hark - ja vannasader), millega eestlased 700 aastat tagasi oma põldu kündsid…sellepärast ei või meie põlluharimise kord enne paremaks minna, kui meil oma põllumeeste kooli ei ole…“ Selles kirjutises nõuab ta talupoja kutsehariduse parandamist ja põllumajanduskoolide asutamist. Samuti hindab C.R. Jakobson kõrgelt põllumajanduslike küsimuste lahendamist teaduslike uuringutega, öeldes: „Ma ütlesin, et teaduse põhja peal peab kõige mõnusamat põlluharimise viisi üles otsima …“
C.R. Jakobson ei andnud põllumehe kutsehariduse parandamiseks ainult tühje sõnu, vaid asus ise innukalt sellele kaasa aitama.Ta toetas aktiivselt põllutöökoolide asutamist talupoegdale esimesel põllutöökongressil Riias. Oma kõnedes põllumeeste seltsides rõhutas ta talupojale koolihariduse andmise vajalikkust tuues näiteid Soomest ja Skandinaaviamaadest, kus see küsimus olevat hästi korraldatud. Tema nõudeks oli, et üheski külakoolis ei tohiks põllumajandus õpetus puududa, jõukamad noored talupojad peaksid käima aga kõrgemas põllumeeste koolis. Ka kirjutas ta põllumajanduse õpik-käsiraamatu „Teadus ja Seadus põllul“, mille esimene osa ilmuski 1869.aastal,raamatu kirjastamiseks võttis 200 rublalise laenu. raamat oli ette nähtud põllumajanduse õpikuks nii rajada kavatsetavas Eesti Aleksandrikoolis kui ka olemasolevates külakoolides,sest sellest raamatust saab rahvas õige ära tunda,mis õige põllumees kõik peab mõistma. Teiseks oli „Teadus ja Seadus põllul“ määratud õpperaamatuks ka tegelikele põllumeestele, sest raamatu alapealkirjas öeldakse: „Neile põllumeestele, kes oma asju mõistuse najal tahavad ajada.“ Huvitav on vaadelda nii esimeses kui teises jaos põllumajanduslike küsimuste käsitlemist C.R. Jakobsoni poolt, mis isegi tänapäeval on küllalt aktuaalsed . Näiteks liigniiskete maade kuivendamine drenaažiga, taliviljadele sobiva külviaja valik, mineraalväetiste kasutamine jm. Samuti avaldas C.R. Jakobson põllumajanduslikku nõuannet „Sakala Lisalehes“ ja kirjutas suure hulga põllumajandusliku sisuga brošüüre. Neis ta käsitles põllumeeste sissetuleku suurendamise võimalusi, veiste tõuaretust, või valmistamist , hobuste kasvatamist , põllumeeste seltse ja nende tegevust, linnukasvatust jne. Ajalehte oli soov välja anda , et selle kaudu õpetada ja kasvatada põllumehi.
Kui võtta kokku C.R. Jakobsoni poolt kirjutatud raamatud ja artiklid ning veel põllumeeste seltsides peetud arvukad kõned, siis näeme, et see moodustab Eesti põllumajanduse väljaarendamise esimese programmi. Selles lähtus ta veendumusest, et põllumajanduse kaudu kasvab eesti rahva jõukus. Tema põllumajanduse arendamise programm koosneb kahest osast. 1) põllumehe enda kasvatamine ja talle õiguste nõudmine ja 2)põllumajanduse otsene edasiarendamine. Põllumehe kasvatamisel pidas ta vajalikuks usku maa viljakandvuse suurendamisse, milleks oli vaja anda põllumehele vajalikku haridust, toob näiteid Prantsusmaalt, Inglismaalt ja Belgiast, kus tänu põllumeeste hariduse kõrgele tasapinnale,ka põllumajandus on teinud suuri edusamme. Talus valitsegu kord ja puhtus. Põllumehe elukutse vajab sügavaid teadmisi ja teaduse aluste tundmist. Põllumehel olgu ühistöö tegemiseks vajalikku vaimu ja tahet. Teiseks tähtsaks programmi osaks oli tootmise edasiarendamine. Jakobson pidas talumajanduses kõige tähtsamaks piimakarjakasvatusele üleminekut. Põhiline sissetulek pidi tulema piimast. Põllul tuli kasvatada võimalikult rohkem sööta karjale. Talumajandus ei või kujuneda ühekülgseks, seepärast tuleb osa põldudest hoida lina all, mis annab head sissetulekut. Põldude viljakust on vaja suurendada maaparanduse, põldheinakasvatuse , parema väetamise- rohkem sõnnikut põldudele. Mullaharimisel tuleb kasutada proovitöödel katsetatud paremaid atru ja äkkeid. Põllutööks tuleb kasutada vastupidavamat hobust, selleks tuleb aretada eesti maahobust. Muretseda tallu katsetamise abil paremaks osutunud teravilja- ja kartulisorte. Põllupidamise kõrval arendada sea- ja linnukasvatust. Põllumehe enda kodu peab muutuma kaunimaks ja kultuursemaks puude istutamisega õue ümbrusesse.
PÕLLUMEESTE SELTSID
Tähtsal kohal Jakobsoni tegevuses olid põllumeeste seltsid, mille asutamisest, juhtimisest ja tegevusest ta ise osa võttis. Ta oli esimese eesti põllumeeste seltsi – Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi- asutajate hulgas ning 1870. Aastal selle seltsi asepresident.Presidendikd valiti tollal J.V. Jannsen, kes pooldas suurpõllumeeste eestkostmist, Jakobsoni ümber aga koondusid selle mõtte vastased. Viimaste käes oli aga ülekaal ning Jakobsoni seisukoht pääses võidule. Jakobson tegutses seltsis agaralt: peab õpetlikke kõnesid, käis seltsi saadikuna Liivimaa suurpõllumeeste kokkutulekul, kus tegi kaasa ka õppereise ümbruskonna parematesse taludesse. Ta sai põllumeestelt suure poolehoiu osaliseks ning valiti 1874 .aastal Pärnu ja 1876.aastal Viljandi põllumeesteseltsi presidendiks, mis kujunes üheks tugevamaks põllumeeste liikumise kantsiks. Jakobson korraldas seltside kaudu seemnete ja põllutööriistade ühistellimist, põllumajanduskirjanduse levitamist, näituste ühiskülastamist. Samuti arutati põllumeeste seltsides majanduslikke ja poliitilisi probleeme. Tema presidendiks oleku aastate kestel liikmete vahel lahkhelisid ega tülisi ei olnud. Senikaua kui ei ilmunud veel Sakala, olid põllumeeste seltsid need kohad, kust C. R. Jakobson juhtis põllumeeste ja üldse rahvuslikku liikumist.
Carl Robert Jakobson töötas välja ka põllutöö 10 käsku, mis kõlavad järgnevalt.
Esimene käsk: Sa pead palju loomasööta kasvatama ja selle harimise juures mõistusest juhitud teed käima, nõnda, et teisiti ikka järele mõtled ja siis tööle hakkad.
Teine käsk: Sul peab su maatüki suuruse järele karja olema ja pead seda hästi aretama, söötma ja pidama .
Kolmas käsk: Sa pead rohke ja hea sõnniku eest hoolt kandma ja seda õigel viisil tarvitama.
Neljas käsk: Sul peavad kõige tarvilikumad ja mõnusamad põllu riistad oma päralt olema.
Viies käsk: Sa pead oma põldu hoolega harima.
Kuues käsk: Sa pead seesugust vilja usinusega kasvatama, mille kasvatamiseks sinu põld kõige mõnusam on ja mis niihästi hulga headuse poolest kõige suurema saagi annab.
Seitsmes käsk: Sa pead oma haritud maid kõigest jõust parandama ja oma harimata maad haritavaks tegema.
Kaheksas käsk: Sa pead üht õiget külvikorda pidama.
Üheksas käsk: Sul peavad päeva- ja rehnungiraamatud olema.
Kümnes käsk: Sa pead kõik need vaimuomadused omale päranduseks tegema, mis põllumehele tarvis lähevad, kui ta oma talitustega kõige ülemale kasule tahab jõuda.
Ka on teada, et C.R. Jakobson korraldas 10.augustil 1874. Aastal Vändras Kingissepe talu maal Eesti esimesed künnivõistlused, hõlmadra ja raudäkke propageerimiseks. Samuti organiseeris ta 1877. Aastal esimese põllumajandusnäituse Pärnus. Seal korraldati näitetöid parema või valmistamise tutvustamiseks, milleks kutsuti kohale Soomest instruktor-õpetaja. Samal näitusel demonstreeris C.R. Jakobson ise raamtarude ja kunstkärje kasutamist mesinduses.
1874.aasta 25. aprillil sai C.R. Jakobsonist taluomanik. Ta ostis Kurgjale talu, mis kandis nime Kurgja-Tõnise talu. Soovides olla eeskujuks ja õpetajaks, kavatses ta rajada Kurgjale näidistalu. Tema unistuseks oli asutada Kurgjale piimatalituskool, mis pidi hiljema kujunema põlluharimise näitekooliks.Kõik hooned Kurgjal on valminud Jakobsoni projekti järgi ja seetõttu on nad ainulaadsed . Kurgjal jõudis Jakobson olla peremeheks vaid 8 aastat.
C.R.Jakobsoni õpetus mullaharimisel

• Korralik künd on põllumehe kõige tähtsam töö
  
• Vana hark- ja vannasader tuleb põllukündmisest eemaldada
  
• Näitetöö ja künnivõistlus on tähtsad uute töövõtete juurutamisel
  
• Sügavam künd on hea saagi alus
  
• Põllul on vajalik kasutada atra aluspõhja kobestamiseks
  
• Välismaa paremate põllutööriistade järgi on neid vaja valmistada ka kodumaal
  
• Kevadel tuleb põllumullas talveniiskust säilitada
  
• Mullaviljakust saab pidevalt suurendada
  
• Sõnnik on põllumehe kukd
  
• Sõnnik ja virts on põldude viljakuse alus
  
• Põldu ei tohi välja kurnata
  
• Kõrgete saakide saamiseks tuleb mineraalväetisi panna
  
• Mullaomaduste parandamiseks on ka lubiväetisel suur tähtsus
  

SEAKASVATUS
Seakasvatuse küsimust käsitleb C.R. Jakobson nii: ta soovitab arendada seakasvatust väikemajapidamises, kus juustu valmistada ei tasu. Ühtlasi märgib ta, et kohalikud maasead kasvavad väga aeglaselt. Seepärast soovitab ta kasvatada inglise sigu puhtalt või paaritamiseks kohalike maatõugu emistega.Inglise siga pidavat leppima kehvema toiduga ja läheb kiiremini rammusaks. Kohalikku maatõugu emiseid ei soovita ta hävitada, sest neil olevat väga maitsev liha. Piimalehmatõugude kohta arvab Jakobson nii, taludes tuleks kasvatada nii eesti maakarja kui ka angli karja, kuna anglerid on kuulsad piimalehmad, ked põhjamaadesse on viidud ja kes meie kliima ja toiduga hästi lepivad.
Väga aktiivselt propageeris Jakobson uute loomasöötade kasvatamist ristikhein , haljassegatis, uuendusi lehmade söötmises ning piimatöötlemises võiks ja juustuks.
Heinamaade parandamisest kõneles C.R. Jakobson Pärnu põllumeesteseltsis 30.mail 1876.aastal, kus ta soovitas heinasaakide tõstmiseks heinamaad parandada äestamise, kompostiga väetamise ja täienduskülvi teel.
C.R. Jakobson oli pedagoog ja hea kasvataja. Need omadused avaldusid ka tema põllumajanduslikus tegevuses. Oma tööd sellel põllul tegi ta suure järjekindlusega. Uuendusi soovitades ei tulnud ta mitte huupi ettepanekutega välja, vaid üks uuendus kasvas välja teisest. Alati toonitas ta raudse järjekindlusega.. et kõik sünniks teaduse põhjal
Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talu-pidamisjuhendeid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu "Teadus ja Seadus põllul" (I osa 1869) ning raamatud "Kuidas põllumees rikkaks saab" (1874), "Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad" (1876), "Sakala kalender põllumeestele" (1880) jmt. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.
Oma elu lõpuaastad veetis ta Kurgjal, millest on praeguseks tehtud talumuuseum. Jakobson suri 19. III 1882. aastal Kurgjal.
Carl Robert Jakobson sündis 26. VII 1841. aastal Tartus.
Ta elas noorpõlves Tormas, alghariduse sai isalt, Adam Jakobsonilt, kes pidas koolmeistri ametit kohalikus kihelkonnakoolis.
Jakobsoni vaadete kujunemisele avaldasid otsustavat mõju õppeaastad Valga Cimze seminaris ( 1856 -1859). Pärast isa surma 1859. aastal töötas ta ka kolm aastat isa järglasena Torma koolmeistri kohal. 1862 . aastal tekkisid aga lahkhelid mõisniku ja pastoriga ning ta lahkus sellelt ametikohalt ning asus õpetajana tööle Jamburgi. Töötades 1864. aastast alates kooli- ja koduõpetajana Peterburis, 1865 omandas Jakobson saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse. Ta liitus Peterburi patriootidega ning sai radikaalseks baltisaksa mõisnike võimu ja poolpärisorjusliku ühiskonnakorra vastu võitlejaks.
Sündis 26.07.1841.a. Tartus. Noorpõlve veetis ta Tormas, kust sai ka alghariduse. Aastatel 1856-1859 õppis Valgas Cimze seminaris. Seejärel oli aastatel 1859-1862 Torma kihelkonnakooli õpetaja. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis, omandas 1865 saksa keele ja - kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse. Aastast 1865 hakkas tegema ka kaastööd ajalehele " Postimees ". Aastal 1871 asus elama Tallinna, kuid ei saanud ka seal eestikeelse ajalehe asutamise luba. Aastatel 1872-1874 oli Vana- ja Uue Vändra vallakirjutaja. Ostis 1874 aastal Vändras Kurgja talu ja kavatses sellest teha näidismajapidamise.
Surmast/haigestumisest.
veebruaris 1882. Sõitis C.R. Jakobson Pärnu, põllummesteseltsi asjus. Teel koju külmetas ta tublisti, kuid sõitis kohe jälle Viljandi „sakala“ toimetusse. Jakobsoni teel olles läks ilm sulale ning läbimärjalt jõudis ta Viljandi. Järgmisel päeval tundis ta end juba üsna haigena, sõitis aga siiski Kurgjale, et saunas tublisit vihelda, see oli tema armastatuim ravimisviis . Saunast väljudes tundis ta end küll üsna haigena, kuid sõitis siiski metsa vaatama ehitusel oleva elumaja palke. Teel hakkas hobune lõhkuma ja paiskas Jakobsoni reest välja jääle, kusjuures ta sai väga rängalt põrutada. Raske palavik sundis nüüd tugeva mehe voodisse 19. Märtsil 1882 sulges ta jäädavalt silmad.
Ühe või teise küsimuse käsitlemise sidus Jakobson ikka demonstratsioonidega, proovitöödega, võistlustega. Kui Jakobson kõneles kündmisest, olid toodud koosolekule ka adrad . Neid vaadati seal igast küljest ning korraldati ka proovikünd. Järgmisel aastal korraldas Jakobson Vändras võistlustöö uute ja vanade riistadega. Kui uued riistad oma töö tehtud said, olid vanad tööga poole peal.
samuti kui kõneles piima käsitamisest, oli koosolekule toodud ka soomest tellitud võimasin, millega sealsamas võid tehti. 1874. Aastast peale oli Jakobson ise taluperemees ja tegelik põllumees. Paljusid uuendusi, mis ta teistele soovitas, kontrollis ta enne oma talus. Õnnestunud tagajärgedest võis ta siis veenvalt teistele kõneleda. Niisugune põllumeeste õpetamisviis võitis usalduse, tõmbas kaasa teisi järele tegema.