Brahms, Berlioz, Wagner, Bizet, Verdi (0)

Johannes Brahms
Mõjutused: Beethoven , Mendelssohn , Schumann
Ta oli programmilise muusika eitaja ., sest programmidel puudus idee ja kunstiline väljendusjõud. Tema helikeelt avardavad romantismi meloodilised, harmoonilised ja rütmilised vahendid. Orkestratsioonis kasutab tumedaid toone, keerulist rütmikat ning muusika on lihtsalt ilus; puudub programm. Muusikas on ühte sulanud intellekt ja emotsioonid  huvitav ja kaunis. Et mõista Brahmsi teoseid on tähtis teada, kellele see on pühendatud - lähedastele sõpradele (Billroth), Ungari tantsud  muusikakriitik Hanslickile (keda autor väga kõrgelt ei hinnanud). Suurde muusikasse jõudis ta klaveri- ja kammermuusika kaudu. Teda huvitas rahvalaul , tema muusikas on palju polüfoonsust /horisontaalsust.
T Uuendus sümfooniates on see, et viis kulminatsiooni lõppu( finaali ). Kaotati ära ka sümfoonia 3. osa (menuettskertso valss ), sest selleta oli kõik tasakaalus: kiire, aeglane, kiire osa. Keskajal oli missa vaimu peegelpilt muusikas, 19. sajandil oli selleks sümfoonia.
eosed: 4 sümfooniat – ;

• 1876. d-moll
  
• 1877 . D-duur
  
• 1883. F-duur
  
• 1885. e-moll
  

2 serenaadi (1858, 1860); 2 avamängu – 1880. „Akadeemiline“ ehk vana üliõpilashümn „ Gaudeamus “ / meie rahvalik viis “Mu isamaa armas“, 1881. „Traagiline avamäng“; 2 klaverikontserti (1858, 1881) – ta oli hea pianist ; viiulikontsert ( 1879 ); viiuli- ja tšellokontsert (1887); Ungari tantsud klaveril 4-käele (1869, hiljem seatud ka orkestrile).
Kammermuusika (nagu hea seltskond , kus kõik ei räägi korraga = polüfoonilisus): keelpillisekstetid, -kvintetid, -kvartetid; klarnetikvintetid. 3. keelpillikvartett (kuulasime) Goethe „Noore Wertheri kannatused“ (ühtlasi kirjutas end Clara Schumannist vabaks).
Saksa reekviem (1868): solistile, koorile ja orkestrile. Tekstis võetud Martin Lutheri tõlgitud piiblist, teosel puudub 5. osa. Sel teosel oli suur menu. Eestis 1901, Niguliste kirik , Konstantin Türnpu dirigeerimisel.
Laulud: ~200 + 6 vihikut rahvalaulutöötlusi. Ta laulud on vormiliselt ja väljendusrikkuselt seotud Schumanniga. Nt. „Neli piiblilaulu“, „Hällilaul“.
Hector Berlioz ( Helilooja , muusikateoreetik ja kriitik, programmilise muusika viljeleja, propageerija)
NB! Rooma preemia!
Pani aluse sümfoonilisele programm-muusikale, hakkas esimesena kasutama ideé fixe(kogu teost läbiv juhtmotiiv ). Tal oli julge pillikäsitus: palju vaskpille, koos kõlavad flööt ja fagott, reekviemis on 10 timpanit. Puhkpillide tihe kasutamine on seotud prantslaste ajaloo- ja kultuuritraditsiooniga.
Teosed: 4 sümfooniat(nimed vihjasid sisule ) – ;

• „ Fantastiline sümfoonia“ (1830) – I romantiline sümfoonia. (Loe lehelt pikemalt)
  
• „ Harold Itaalias“ (1834) – Byroni järgi. Soleeriv altviiul, kirjutatud Paganinile, kes lükkas selle vähese virtuoossuse tõttu tagasi. Sakslased ja programmilisus – ainult pealkirjas, sisus tunded, ideed. Prantslased ja programmilisus – neile meeldis, sisuks piltlikkus.
  
• „ Romeo ja Julia “ (1839)
  
• „Leina ja triumfi sümfoonia“ (1840)
  

4 ooperit („Benevenuto Cellini“, „ Troojalased “, „Beatrice ja Benedict “); oratooriumid „Fausti needmine“, „Kristuse lapsepõlv“; reekviem (1837); avamäng „Rooma karneval “ ( 1844 ).
Richard Wagner
Soovis luua muusikalise draama antiikdraama eeskujul, kus oleksid harmooniliselt ühendatud luule, muusika kujutav kunst , tants, teater. Ta loobus numbriooperist, ehitades ooperi üle katkematult areneva muusikaga stseenidele. Tema ooperid sarnanevad sümfooniatega, kus inimhääl on juhtivaks instrumendiks orkestris. Ta võttis kasutusele juhtmotiivid (meloodialõigud iseloomustamaks tegelast, sündmust), lõi nende põhjal totaalse süsteemi ( tetraloogia üle 100: sõrmus, jumalate asupaik , kuld , mõõk). Ta oli ka suur orkestriuuendaja: suured orkestrikoosseisud, kasutuses palju vaskpille, laienes orkestri kõlavus, eriti madalas registris. Pillid esitasid iseseisvaid osi, partituurid on polüfoonilised. Wagner soovis sakslastele anda rahvuskangelane Siegfried  „Nibelungide sõrmus“. Selle tetraloogia kirjutas ta lõpuni kui valmis Bayreuth’i ooperimaja (4 õhtut = 20 h). Ooperi üldine idee: raha ja selle mõju maailmale (sõrmus = võim  armastus). Muud ooperid: „ Haldjad ”, „Armastuskeeld”, „Rienzi”, „Lendav hollandlane ”, „Tannhäuser”, „Lohengrin”, tetraloogia „Reini kuld”, „Valküürid”, „Siegfried”, „Jumalate hukk ”, „Tristan ja Isolde ”, „Nürnbergi meisterlauljad”, „Parsifal”. Tegelased: hukkuvad, sunnitud hülgama inimeste maailma, vastukaaluks kunst , ennastohverdav armastus. Wagner ja Eesti: Wagneri selts, 18. mai 2001 W. gala ( viibis ka ta pojapoeg Wolfgang ), järgmine aastal 2007.
Georges Bizet
Ei ole kuulus reformija. Oluline siiski: teoste orkestratsioon, meloodia , oskas edasi anda draamat ja muusikalisi karaktereid. Stiiliperioodid: õnneliku lõpuga opéra comique’st realismi lävele, andis insp. Verismi heliloojatele. „Carmeni” sümfoonilisus avaldub saatuse teema kasutuses, see kasvab, areneb, kulmineerub teose lõpus. Pidev pinge kasv libretistid Henri Meilhac, Halevy). + hispaaniapärane koloriit( habanera , seguidilla). Ooperid: „Don Procopio”, „Pärlipüüdjad”, „Ivan Julm”, „Perthi kaunitar ”, „Malbrough läheb sõtta”. + 2 sümfooniat.
Giuseppe Verdi
Wagneri, Bizet ja Tšaikovski kõrval on ta 19. sajandi II poole üks suurimaid ooperiheliloojaid. Tänu temale sündis Itaalias esimene autorikaitse.
Teosed: kokku loonud 26 ooperit (nt. „ Rigoletto ”, „Trubaduur”, „ Traviata ”, „Maskiball”, „Don Carlos ”, „Aida”, „ Othello ”, „Falstaff”). „Macbethis” olu uudne psühholoogilise tõe taotlus – negatiivsed tegelased pandi laulma kähinal, sosinal. „Othellos” loobub ta numbriehitusest, püüdlus tegevuse voolavuse poole. „Traviata” – ainus ooper tema kaasajast.
Ta oli suur meloodiameister. Eesmärgiks oli muusika liitmine teatri ja draamaga. Colorito – igal ooperil individuaalne värving. Ooperid võib jagada kahte rühma:1. inimeste kannatustest, kurb, traagiline saatus; 2. rahvuslik vabadusvõitlus. Ta uuendas ka ooperit – asendas osaliselt üksiknumbrid stseenidega.