Putukad- Putukate keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast ning neil on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul ka tiivad. Putukate liike arvatakse olevat üle miljoni. Nad moodustavad rohkem kui kolmveerand teistest loomaliikidest. Putuka keha katab kitiinkest. Pea küljes on liitsilmad ja lihtsilmad, samuti tundlad ja suised. Rindmikule ja tagakehale kinnituvad jalad. Kiilid- · Kiilidel on sale ja pikk keha, neil on 2 suurt liitsilma, millega näeb tervalt kuni 10meetri kaugusele. · Nad on röövloomad ning kiireimad lendajad putukate seas. · Vastsed arenevad vees, toituvad veeselgrootutest. · Kiilide tiivad on läbipaistvad ning nad ei saa neid seljale kokku voltida. Näiteks: tondihobu, hiidik, veisineistik. Ehmestiivad-
KORDAMISKÜSIMUSED. 1. Kirjelda putuka välisehitust. Värvus: kaitsevärvus. Keha kattavadkitiinkestad. Keha osad: pea, rindmik, tagakeha. Peas on üks paar liitsilmad(kolm väiksed lihtsilmad) üks paar tundlaid, kolm paari suised, suu Rinmik: Kinnituvad 3 paari jalgu ja 2 paari tiibu Tagakeha: kulgedel on hingamisava 2. Millest erinevad putukad toituvad ja millised suised neil selleks on? Taimelehtedest: lehetäid, Nektarist: liblikad, mesilased, Teistest putukatest: Lepatriinu, Verest: Sääsed, Puidust: trermiit, Toiduainetest: kärbes 3. Millega ja kuidas putukad hingavad? Õhk- Stigmad- trahheed- trahheoolid 4. Millised meeleelundid on putukatel arenenud ja kus nad paiknevad, too näiteid. Nägemismeel: silmad, Kuulamine: jalad, keha, Haistmine: tundlad, Kompimine: tundlad, maitsmine: jalad, tasakaal: vaakpõuke 5. Kuidas putukad sigivad?
Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus. Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso- ja metathorax). Igale
Iseloomulikud tunnused Putukad on lülijalgsed. Neid on üle miljoni liigi. Eestis on neid leitud üle 12 000 liigi. Keha liigendub 3 osaks: pea; rindmik, tagakeha. Putukate kehad on kaetud kitiinkestaga. Peas paiknevad 1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad. Putukad on ainsad lendavad selgrootud. Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad
SELGROOTUD II KORDAMISKÜSIMUSED 1. Nimeta lülijalgsetele iseloomulikud tunnused Keha on lüliline, kitiinainest kest, lülilised jätked(jalad, tundlad jm.) 2. Nimeta lülijalgsete põhirühmad, too näiteid (igast rühmast 3) VÄHID nt: jõevähk, mullakakand, krabi ÄMBLIKULAADSED nt: tarantel, ristämblik, vesiämblik PUTUKAD nt: sipelgad, mardikad, liblikad, lepatriinud, sääsed, kirbud 3. Kus elavad vähid, too näiteid. Meres-homaar, krabi, krevett Magevees- jõevähk, vesikakand, vesikirp Maismaal- mullakakand, keldrikakand, kookosevaras ja TRIINU 4. Kirjelda jõevähi välimust (katted, kehaosad, nende osad) Nende keha katab kitiinist koorik, mis sisaldab lupja, värvuselt rohekas-pruun, keha koosneb 2. osast-pearindmik(2p.tundlaid, nokis, 1p liitsilm, suu, käimisjalad) ja tagakeha(6 lüli, 5p. ujujalgu,
(puruvana) ehitab oksatükkidest ja liivast torukese). Kahetiivalistel putukatel (kärbsed, sääsed) on vaid kaks tiiba, nende teine tiivapaar on säilinud sumistitena, mis tekitavad ka lendamisel tekkivat iseloomuliku heli. Ühiselulised putukad elavad kolooniatena kus pereliikmete vahel on väljakujunenud tööjaotus. Sellised on paljud kiletiivalised putukad (neil on kaks paari kilejaid õhukesi tiibu ning mõnedel liikidel on muneti muundunud teravaks astlaks), nagu näiteks mesilased, herilased ja sipelgad. Inimkaaslejate hulka kuuluvad toakärbsed (elab peamiselt inimasulates, toitub jäätmetest, aastas on mitu põlvkonda, kannab edasi mitmesuguseid haigustekitajaid), toasääsed (vastsed arenevad valamute ja vannide haisulukkude vees, lekkivate kanalisatsioonitorude läheduses ja unarusse jäetud lilledega vaasi vees, eelistab keskküttega maju, inimest ründab pimedas), prussakad (elavad elamu soojades ja niisketes paikades, nagu köögis, eelistavad tegutseda
vähk kuni kevadeni tagakeha all enesega kaasas.. alles juunikuus kooruvad munadest väikesed vähid, kes on mõne päeva veel ema tagakeha küljes. Kasvamiseks peab jõevähk ronima vanast kestast välja, s.o. kestuma ja seda teeb ta 2 korda aastas. Vähid kasvavad kogu elu. 35. Millised loomad on ämblikud (välisehitus)? Kuidas saaki püüavad? Ämblikud on lülijalgsed. Neil on 8 jalga ning kaheosaline keha. Keha 2 osa on : pearindmik (väiksem) ja tagakeha. Keha katab õhuke kitiinkest. Ämblikul ei ole tundlaid. Osad ämblikud püüavad saaki püünisvõrguga. Selle valmistab ta oma tagakehas olevate võrgunäärmete nõrest, mis hangub õhu käes peeneks niidiks. Võrgu serva lähedale koob ämblik enesele varitsuspaiga, veab sinna võrgu keskelt signaalniidi ning jääb saaki ootama. Võrku sattunud putukas liigutab signaalniiti, mis on ämblikule signaaliks - kohale tormata. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on lõugtundlad. Teine osa ämblikuid püüavad saaki luurates
muutunud nuiataolisteks sumistiteks. Kahetiivalised on nobedad lendajad, kes oskavad lennata tagurpidi, küllili ja isegi selili. Paljud kahetiivalised on kõigesööjad, mõned aga toituvad püsisoojaste lihast ja verest. Sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased, et enne munemist valguvarusid täiendada. Isased imevad vaid taimemahla. Paljud kahetiivalised on taimele ökoloogiliseselt tähtsad tolmeldajad ja nende vastsed orgaaniliste ainete lagundajad. KILETIIVALISED Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad jne. Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Neil on peenike piht ja emastel on tagakehal muneti, mis mõndadel on muunudnud mürgiastlaks. Sammuti on neil suised haukamiseks või mahlade imemiseks. Enamikul liikidel võib
Sisukord Erakmesilased 2 Mesilasema 2 Lesed 3 Töölised 3 Mesilaste käitumine 4 Sülemlemine 4 Mee tootmine 4 Mee tootmise vajalikus 5 Kuidas mesilased mett kasutavad? 5 Mesindus 5 Kasutatud kirjandus 7 1 Mesilane (apis) on kiletiivaliste seltis kuuluv, mesilaste sugukonda kuuluv lendav karvane putukas. Nad on pärit Aafrikast, sealt edasi sattusid Aasiasse ja sealt Euroopasse. Mesilasi on üle 20 000 liigi ja neid leidub kõikjal kus on õistaimi. Nad on tähtsad taimede tolmendajad. Mesilaste keha on kohastunud nektari ja õietolmu kogumiseks
vähk kuni kevadeni tagakeha all enesega kaasas.. alles juunikuus kooruvad munadest väikesed vähid, kes on mõne päeva veel ema tagakeha küljes. Kasvamiseks peab jõevähk ronima vanast kestast välja, s.o. kestuma ja seda teeb ta 2 korda aastas. Vähid kasvavad kogu elu. 35. Millised loomad on ämblikud (välisehitus)? Kuidas saaki püüavad? Ämblikud on lülijalgsed. Neil on 8 jalga ning kaheosaline keha. Keha 2 osa on : pearindmik (väiksem) ja tagakeha. Keha katab õhuke kitiinkest. Ämblikul ei ole tundlaid. Osad ämblikud püüavad saaki püünisvõrguga. Selle valmistab ta oma tagakehas olevate võrgunäärmete nõrest, mis hangub õhu käes peeneks niidiks. Võrgu serva lähedale koob ämblik enesele varitsuspaiga, veab sinna võrgu keskelt signaalniidi ning jääb saaki ootama. Võrku sattunud putukas liigutab signaalniiti, mis on ämblikule signaaliks - kohale tormata. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on lõugtundlad.
Talvitub MUNA, kevadel koorub tiivutu emane, kes hakkab sünnitama vastseid. Teises põlvkonnas ilmuvad tiibadega vormid ja lahksugulised sookandjad, kes panevad aluse sugulisele põlvkonnale. Peale paarumist, emased munevad munad, munad talvituvad. Kartuli-lehetäi imevad taimedest mahla, eritavad mesinestet millel arenevad nõgiseened. Võrsed känguvad. Sarnastiivalised. Tirdid. Tirt talvitub valmikuna põõsastes põllupeenardel, varjulistes kohtades. Vastsed ja valmikud imevad lehtedest mahla. Tugevad hüppejalad. Kannavad edasi kartuliviirusi. 1 põlvkond. Rohulutikas 2 pk. Esimene pk muneb heinale, 2 pk aedadesse. Talvitub valmikuna kõdus. Vastsed ja valmikud imevad lehtedest mahla. Sugukond: naksurlased Pikliku kehaga mardikad. Valmikud elavad maapinnal rohurindes, kahjustavad taime maapealseid osi. Arengutsükkel 3-5 aastat. Mitmetoidulised mardikad. Vastne on tõuk, sh. ka traatuss
TALLINNA ÜLIKOOL Kasvatusteaduste Instituut SELTS KILETIIVALISED : MESILASED, KIMALASED, HERILASED Referaat Tartu 2011 2 Sisukord Sisukord...............................................................................................................3 3 Sissejuhatus Antud referaadi teemaks on ,,Selts kiletiivalised: mesilased, kimalased, herilased". Referaat jaguneb viieks peatükiks.
________________________________________________________________________________ __________________________ Putukad on llijalgsed loomad.Lahksugulised.Arenemist,kus moone jaguneb kolme etappi-muna,vastne ja tiskasvanud-nimetatakse vaegmoondeks.Rohutirtsul on muna-,vastse- ja valmikujrk. Paarituvad sgisel,kevadel kooruvad vastsed.Toiduks on taimed.. ROHUTIRTS PEA RINDMIK TAGAKEHA tundlad (kompimiseks,haistmiseks) kuus jalga muneti suised (smiseks) neli tiiba liitsilmad kitiinkest lihtsilmad NRVISSTEEM MEELEELUNDID SEEDEELUNDKOND Peaaju ja khtmine nrvikett Halb ngemine,hea kuulmine,hea lhna- ja
Kinnitumiseks iminapad, mis paiknevad reeglina keha eesosas. Kuni 7,5 cm pikkused. Tuntuim esindaja on maksakakssuulane ehk "maksakaan" Fasciola hepatica (pikkus 2- 3 cm), kes elab imetajate, eriti mäletsejaliste maksas. Sellel, pajulehte meenutaval ussil on sapijuhades kinnitumiseks keha eesosas kaks iminappa, eesmise põhjas asub suuava. Hermafrodiidid, kelle areng on väga keeruline ning kulgeb peremehe vahetusega. Maksakaani vaheperemeheks on väikesed mageveeteod. Arengu lõpetanud vastsed väljuvad teo kehast ja kinnituvad rohukõrte külge ning kapselduvad. Nakatumine toimub kapseldunud vastsete neelamisel. Peale kirjeldatud liigi on Eestis veel väike maksakaan ehk süstik-kaksuulane ehk ebamaksakaan Dicrocoelium lanceatum. (pikkus 1 cm, peamiselt lammastel) ja kassikakssuulane Opistorchis felineus (5-8 mm, kassidel). Liikide arv: 110 (130) Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 4. Tartru Klass: Paelussid Cestoda
Liblikad Karola Kaugema 8.k Liblikate välisehitus Liblikate keha on sale ja neil on peened jalad. Keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on liblikaliikidel eri suurusega, see kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist
Vähid/ämblikulaadsed/putukad 1.Vähkide tunnused: 1) kitiinkest 2) keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad kolm piirkonda: pea, rindmiku ja tagakeha. Pea ja rindmik on paljudel kokku kasvanud ning kaetud kilbiga 3) 2 paari tundlaid 4) 2 liitsilma. Paljudel vähkidel on silmad painduva varrekese otsas 5) hingavad lõpustega 6) koorikus on 2 värvainet: must ja punane 7) aeg-ajalt kestuvad 2.Vähkide tähtsus looduses ja inimeste elus: 1) suur tähtsus toiduahelas. Vetikad alamad vähid kalad, limused, käsnad ;
........................................ Kõigil selgrootutel loomadel puudub ................................................. . Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad,
Karp liigub 20-30 cm tunnis. Karbi seedeelundkond algab suuavaga, kuhu lõpused suunavad läbi sissevooluava tulnud organismid ning orgaanilise aine osakesed. Karpide tähtsamad meeled on kompimis- ja maitsmismeel. Karpidel pole silmi. Järvekarbid on lahksugulised ning hakkavad sigima sügisel. Emaskarp muneb mantliõõnde kuni 200 000 muna ja isaskarp eritab seemnerakud mantliõõne, kust need veevooluga emaskarbi juurde liiguvad ning munad viljastavad. Munadest koorunud vastsed kinnituvad karbi võrkjate lõpuste külge ning jäävad sinna kevadet ootama. Kevadel paiskab karp tillukesed vastsed välja. Need peavad kinnitume kalade lõpustele ja seal paar kuud parasiitidena edasi arenema. Seejärel laskuvad nad veekogu põhja ja muutuvad väikseteks karpideks. Eesti vooluvetes elavad veel jõekarp ja ebapärlikarp. Läänemeres on kõige tavalisemad söödav rannakarp, südakarp, balti-lamekarp ja liiva- uurikkarp
Lülijalgsed KOORIKLOOMAD (vähid, krabid, langust) ÄMBLIKUD (ämblikulaadsed) PUTUKAD (liblikad, mardikad, ristämblik, kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
Koostaja: ANNA VAHTER ÕPPEMATERJAL PUTUKATE SELTSID Alamklass: Siselõugsed (Entognatha) Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed
Emassuguava paikneb ussi kõhtmisel küljel. Sugutamisel juhib isasloom oma spiikula emaslooma suguavasse. Spermatosoidid liiguvad amööbisarnaselt. Emaslooma suguteedes moodustuvad munad, mille viljastumine toimub 6 seemnehoidlates. Munad kas väljutatakse emassuguava kaudu või jätkub nende areng emaslooma kehas. Kui need kehas arenevad, väljuvad emase kehast vastsed. Munad on kaetud tiheda kestaga. Vastsetel on mitu arengujärku, mille jooksul nad ei pruugi täiskasvanud loomadega sarnaneda. (http://uus.miksike.ee/docs/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-10-1.htm) Ingerjad Ingerjad on Eestis laialt levinud paljudel taimedel, kuid uuemad andmed teraviljade kahjustamisest meil puuduvad. Veelgi olulisem kahjustaja, nisuingerjas (Anguina tritici), oli 1930. aastatel levinud Leedus ja sel ajal ka Eestisse korduvalt sisse toodud. Nisuterade asemel
........................................................................7 3. Lisa....................................................................................................8 3.1. Põhiandmed Pääsusaba kohta...................................................8 3.2. Pildid...........................................................................................9 2 SISSEJUHATUS Referaadi koostasin ma liblikalistest. Valisin liblikad kuna nad on nii võrratult ilusad. Kui väljas on näha liblikaid siis on teada, et suvi pole enam kaugel. Järgnevas tuleb juttu nende arengust, toitumisest, levikust ning sise- ja välisehitusest. Lähemalt tutvustan ma Pääsusaba liiki. Ka seal kirjutasin ma nende paljunemisest, toitumisest, keskkonnast ja ka enesekaitsest. Töö lõppust leiab ka lisasid, mis minu arvates sobisid siia. 3 1. LIBLIKALISED 1.1. Areng
Kaks erinevat epiteelikihti. Aga on eristunud isend, kes aktiivselt liigub. Võibolla sekundaarselt lihtsustunud? 15. Kahekülgsed (Bilateria) on bilateraalsümmeetrilised loomad. Erinevalt kiirelistest (radiaalsümmeetriaga loomad) on neil nii ees- kui tagaots ning parem ja vasak külg. Kahekülgsete hulka kuuluvad enamik loomade hõimkondi, tähtsamad, kes välja jäävad on käsnad ja ainuõõssed. Tavaliselt loetakse kahekülgsete alla ka okasnahksed, kelle vastsed on bilateraalsümmeetrilised, suguküpsed isendid aga radiaalsümmeetrilised. Peaaegu kõikide kahekülgsete keha on arenenud kolmest lootelehest: endo-, meso- ja ektodermist. Kiirelised ehk kahekihilised (Radiata; kasutatud ka nimetust Radialia; eesti keeles on kasutatud ka nimetusi kiirloomad ja radiaalsümmeetrilised loomad) on radiaalsümmeetrilised loomad päriskhulkraksete alamriigist. Üldjuhul loetakse siia kaks hõimkonda: ainuõõssed ja kammloomad. 16
Nad kasvavad laia ribana Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Aastaajad Parasvöötmealadel on neli aastaaega. Puud ja enamik teisi taimi metsas alluvad aastarütmile. Kevadel kasvavad uued lehed, suvel taimed õitsevad ja neil tekivad uued lehepungad, sügisel valmivad seemned. Aastarütmile allub ka metsloomade elu. KEVADEL kasvavad puudele uued lehed. Paljud loomad poegivad. SUVEL õitsevad paljud metsataimed. Nende nektarist toituvad mesilased ja liblikad, kes samal ajal neid ka tolmeldavad. Pärast tolmlemist hakkavad kasvama seemned. SÜGISEL söövad paljud loomad, näiteks mägrad, mõnuga küpseid vilju, marju ja seemneid. Puud langetavad sügisel lehed. TALVEL on lehtpuud raagus ja loomade jaoks on vähe toitu. Paljud neist sooritavad pikki rändeid soojematele toitumisaladele, kus ka talvel toitu jätkub. Mõned loomad on kevadeni talveunes. Mure metsade pärast
Liblikas Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised (Laciniata s. Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised
välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
KOORIKLOOMAD ÄMBLIKUD PUTUKAD (vähid, krabid, langust) (ämblikulaadsed) (liblikad, mardikad, ristämblik kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
Hõõrel- neelu eesmise osa pinnal asuvad kitiinhambakesed millega tigu taime lehtedelt ja viljaldelt tükikesi kraabib. Koda- teo keha kaitsev õhuke lubiainega tugevdatud koonusjas koda 49)Toitumine:1) taimelehed 2) küpsenud viljad Aiapidaja suhtumine Aia- ja põllupidajatele teevad nad tüli sellega, et närivad madalakasvuliste taimede, näiteks maasikate lehti ja vilju. 50) Tähtsus looduses Tigu: 1) toiduks loomadele 2) nendes arenevad mitmesugused parasiitusside vastsed 3) lüli aineringes 4) kahjustavad taimi ja vilju Karp: 1) biofiltrid 2) on toiduks 3) pärlid 4) lindudele jahvatatakse nende koda 5) kahjustavad veealuseid ehitisi ja laevu 6) kodadest valmistatakse nööpe 7) hävitavad väikesi veeloomi ja nende ujuvaid vastseid 51) Looduskaitse all olev on Ebapärlikarp, sest inimesed jahivadneid pärlite pärast Lülijalgsed 52)Ehitus: 1) selgrootud 2) lüliline keha
kahetiivuliste hulgas. Peamine põhjus sellele on, et sääsklased on üüratult tülikad ja kurnavad nii inimesi kui ka loomi. Sääsklased võivad teha võimatuks välised tööd, mis suvel aset võivad leida. Samuti võivad sääsklased oma pistetega edasi anda erinevaid pisikuid ja parasiite. Pistesääsklaste sugukond on suhteliselt suur, maailmas võib leida üle 3500 liigi. Neid esineb pea-aegu kõigis kliimavöötmetes, puuduvad vaid kõrbetest, sest vastsed elavad vees, samuti vajavad valmikut suurt õhuniiskust. Eestis on teada neli liiki pistesääsklasi: · Hallsääsk (Anopheles maculipennis) · Laulusääsk (Culex pipiens pipiens) · Linnasääsk (Culex pipiens molestus) · Metsasääsk perekonnast (Aëdes) Verd imevad ainult emased sääsed. Emase sääse kehas valmib umbes 300 muna, mis munetakse seisvasse vette. Referaadi ,,Pistesääsed" eesmärk on anda konkreetne ja põgus ülevaade pistesääsklastest
rõngusside eluviis on sarnane limuste omale: elavad settes ning filtreerivad või koguvad detriiti (nt hõimkond konuvaglad (Sipuncula)). Nendel rõngussidel, kellel troghhofoori staadium puudub on arengus sarnaseid jooni limustega (näiteks: konuvakladel (Sipuncula)). Sarnaseid jooni on ka ehituses: mõlema kehapind on pehme ning kaetud limanahaga. Erineb: peamiselt ehitus ning ka eluviis: mõned rõngussid on röövtoidulised või parasiidid (siin saab ühist olla vaid järvekarpidega, kelle vastsed teatud ajahetke kaladel parasiteerivad). Ehitus rõngussidel: arenenud teisene kehaõõs ehk tsöloom, mida vooderdab eraldi epiteel (tsöloteel ehk peritooneum, nagu meie kõhukelme). Ehitus limustel: Paaritu, lihaseline jalg. Lubjast ja sarvainest koda (looma kehaosa!), mida vooderdab ja mida eritab mantel. Mantliõõnes lõpused. Lülistumata. Tsöloom mandunud südamepaunaks. Pikk sooltoru; suus on hambuline hõõrel ehk raadula. Neerud metanefriidi tüüpi. Lahtine vereringe, süda
Munade arengu kiirus sõltub Kiilassilm muneb oma eelkõige temperatuurist ja niiskusest. munad varrekese otsa Kuna putukavastsed nagu ka täiskasvanud putukad on kaetud jäiga ja mitteveniva kitiinist kestaga, ei saa nad kasvada pidevalt. Seetõttu peavad nad aeg-ajalt kestuma. Kestumisel heidetakse ära vana kitsaksjäänud kitiinkest, mille all on juba valmis kujunenud uus. Uus kest on esialgu pehme ning enne selle kõvenemist saab vastne kasvada. Täiskasvanud putukad enam ei kasva ega kestu. Kõige alamate putukate, nagu ürgtiivutute, arenemine on lihtne, nende munadest kooruvad vastsed, kes sarnanevad vanematele ning kasvavad ühtlaselt pika aja jooksul, tehes läbi kuni 60 kestumist. Nad elavad pärast munast koorumist terve elu samas keskkonnas (nt pinnases). Sellist arenemist võib tinglikult nimetada otseseks
eluviisi. 3 Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Välislugsed (Ectognatha) Selts: Ehmestiivalised (Trichoptera) Elupaik ja arvukus Ehmestiivalised on levinud üle maakera igal pool, kus on magedat vett. Üksikud liigid elutsevad isegi riimvees ja krbealade sooldunud veekogudes. Ehmestiivaliste vastsed elavad kõigi mandrite magevetes peale Antarktika. Nende algsed elupaigad olid mägiojad ja praegugi elab rohkem liike vooluvees kui seisuvees. Praegu tuntakse ehmestiivalisi umbes 6000 liiki. Eestis on ehmestiivalisi leitud umbkaudu 160 liiki, kuid neid peaks siin esinema tunduvalt rohkem - kuni 250. Välisehitus Valmikute kehapikkus on 0,5 kuni 5 cm. Tundlad on heaks vahendiks ööliblikate ja ehmestiivaliste eristamisel. Nimelt hoiavad ehmestiivalised tundlaid puhkeolekus enda
looduslikel ja poollooduslikel niitudel, mis on ümbrusest soojemad ja tuulevaiksemad. Tiivaulatus on neil 28-32 mm, värvuselt kollakas-oranzi-kirju. Uus põlvkond juunis või augustis, olenevalt geograafilisest asukohast. (Wikipedia 2011) Mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne) Mustlaik-apollo on ohustatud liblikaliik paljudes Euroopa riikides ning sellega seoses ka kaitse alla võetud. Eestis on aga liik oma areaali laiendamas. Mustlaik-apollol on kindlad nõudmised elupaigale. Tema röövik on monofaag, toitudes ainult lõokannuse perekonda kuuluvatel liikidel. 2003. aastal Eostes tehtud vaatlusel selgus, et lõokannused kasvasid 5 peamiselt jõge ääristavate puuriba ja metsa all ning harvemini niidul ja liigniisketes tingimustes. Valmik vajab eluks aga avatud, kuid samas ka tuulevaikseid poollooduslikke rohumaid, kus kasvavad toidutaimed ning toimub paaritumine. Sellisteks elupaikadeks on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
