Bach (0)

Johann Sebastian Bach
Referaat
Tartu 2009
Sisukord
Sissejuhatus
324 aastat on möödunud ajast, mil sündis suur muusikfilosoof, kelle loomingut ei mõistnud ega hinnanud tema kaasaegsed, kes elas, töötas ja suri jäädes tundmatuks. Alles 19.sajandil, peaaegu alles 100 aastat pärast helilooja surma, tuli hilinenud kuulsus. Ja ikkagi jäi Bachi looming kogu oma mitmekesisuses, kogu oma sügavuses lahti mõtestamata, sega ei mõistetud.
Proletariaat - kodanluse hauakaevaja, kes teostab tegelikkuses unistuseta klassideta, kommunistliku ühiskonna loomisest, on inimkonna poolt sajanditepikkuse arengu kestel kogutud kultuuriväärtuste seaduslik pärija. Selle kultuuripärandis on Sebastain Bachi loomingul tohutu suur, eluline väärtus.
Bachide suguvõsa
Ta esindas ühena paljudest toda kuulsat 1spielmannide suguvõsa, kelle nimi - Bach – oli muutunud muusika sünonüümiks: kahe sajandi kestel elas ja töötas Tüüringis nii paljude Bachide soost flöödimängijaid, orelimängijaid ja viiuldajaid, et seal hakati iga muusikameest nimetama Bachiks ja iga Bachi – muusikuks!
See suurepärane suguvõsa oli harukordselt elujõuline: langeb ju selle kõige intensiivsema tegevuse kõrgaeg (17.-18. sajand) ühte laostumise ja vaesuse raske ajajärguga, mis järgnes Kolmekümneaastasele sõjale (1618- 1648).
Bachid põlvnesid sõna tõelises mõttes rahva keskelt. Johann Sebastian Bachi poolt alustatud perekonnakroonika märgib Veit Bachi (umbes 1550-1619) sugupuu tippu (lisa 2), ametilt pagarit , kui Bachide suure perekonna peaharu esivanemat. Bachide nimi Tüüringi oli juba tuntud 16.sajandil. Muusikakunst sai Bachidele perekonnatraditsiooniks. Seda anti edasi põlvest põlve – isadelt poegadele ja pojapoegadele. ’’Pagar Veiti’’ arvukatest järeltulijatest võrsus terve armee tagasihoidlikke, kuid visasid ja aktiivseid muusikapõllul töötajaid.
Valdav enamiks kodumaa muusikuid – isegi neid, kes kandsid õukonna kapellmeistri kõrget tiitlit – oli tol ajal raske ning alandavas olukorras: nad said oma töö eest kerjuslikku tasu ja pidid alluma kirikuisade nõudmistele, ühtlasi pidid nad oskama kohaneda kodumaisesse kunsti ja muusikutesse solvava halvakspanuga suhtuvate ülikute labase maitsega. Vaatamata nendele rasketele elutingimustele, Bachide suguvõsa elas ning arenes sest ta oli tihedalt seotud rahvaga, tahva eluga, tema olustikulise tingimustega ja kunstiga. Bachide suguvõsa esinajad tegid märkamatut, kuid tõsist ning suurt tööd: nad lõid rahvuslikku muusikakultuuri, mis toitus rahvalaulu ja rahvatantsu meloodika elustavatest mahladest.
Johann Ambrosius(lisa 1) oli tema isa. Bachide suguvõsas ei paistnud ta eriti silma ei millegagi. Ta oli Veiti poja Hans Bachi pojapoeg. Tema onupoeg Johann Micheal oli üks Bachide perekonna andekamaid esindajaid, kelle loomingut Sebastian hindas väga.
Johann Ambrosius õppis oma isa Christoph Bachi juures. 1667.a teeni ta Erfurdis ning alates 1671.aastast töötas ta Eisenachis. Nagu kõikide Bachide, ei olnud ka tema elutee kerge. Tal oli suur pere ja hädavaevalt sai ta ots otsaga kokku. Abielus oli ta Elisabeth Lämmerhirtiga. Sellest abielust oli tal kuus poega ja kaks tütart. Ellujäänud neljast oli Johann Sebastian kõige noorem.
Lapsepõlv ja õpinguaastad
Johann Sebastian Bach sündis 31. Märtsil 1685 . aastal. Perekonnatraditsioonide kohaselt pidi temast saama muusik. Juba varasest lapseeast alustas ta oma esimesi muusikatunde isaga, kes õpetas talle viiulimängu; peale selle laulis ta Eisenachi linnakooli kooris.
Johann Sebastian olid kõige helgemad, aga kõige rahulikumas tema karmis, rahutus elus. Kuid tema suhteliselt muretu lapsepõlv lõppes liiga vara: 3.mail 1694. aastal, kui Sebastian oli kõigest üheksa aastane, suri tema ema ja vähem kui aasta pärast – 31. jaanuaril 1695. aastal kaotas ta ka isa. Vaeslapseks jäänud Sebastian kasvatamise oli sunnitud enda peale võtma vanem vend - Johann Christoph, kes tol ajal teenis Ohrdrufis linnakiriku organistina.
Siin algasid Johann Sebastian Bachi õpinguaastad. Koos venna Jakobiga pandi ta Ohrdrufi lütseumi. Samaaegaselt algas ka süstemaatiline muusika õppimine venna Johann Christophi juhatusel. Crhistoph oli tõsine muusikamees. Kuid oma iseloomult oli ta pedantne, tuim ja väiklaselt täpne inimene. Ta õpetas oma vendi range meetodi kohaselt, s. t vana hea aja reeglite kohaselt. See oli mehaaniliselt monotoonne lõpmatute harjutuste süsteem – tavaline vahend õppida kuiva käsitööd, mis ei lubanud mingeid kunstile omaseid liigseid vabadusi.
Poisi tohutu andekus , mida Cristoph ei suutnud tajuda ega mõista, vajas teisi muusikalise kasvatuse meetodeid. Ja Sebastian püüdis ise õppida seda, mida vanem vend ei suutnud ( või ei tahtnud) talle anda. Öösiti võttis ta salaja kapist vihiku Pachelbeli, Frobergeri ja Kerlli kompositsioonidega (Sebastiani mitmekordsetest palvetest hoolimata oli Christoph selle vihiku kasutamise keelanud) ja kirjutas neid kuuvalgusel ümber. See visa ja raske töö kestis kuus kuud kuid kõik läks tühja ... Johann Christoph tabas kord Sebastiani sellelt tegevuselt ning võttis talt ümberkirjutatud noodid ära.
Lütseumis õppis Sebastian hästi. Loomupärasele andekusele lisandusid imetlusväärne tööarmastus ja töötamisvõime. Ohrdrufi lütseum oli üks nendest üleminekuaja üldhariduslikest
linnakoolidest, kus kodaniku ajastu uued puhangud elasid veel rahulikult koos feodaalse haridussüsteemi üldise vaimuga. Ka muusikale oli eraldatud auväärne koht – 5 tundi nädalas. Kuid ei tohi unustada, et see oli erandlikult vaimulik muusika; see oli eelkõige noortes religioossete tunnete ja moraalse alandlkusse kasvatamine. Sama tendents, võib-olla veelgi eredamal kujul, oli iseloomulik ka Püha Mikaeli kiriku koolile Lüneburgis, kuhu Bach koos klassivenna Erdemanniga 1700. aastal üle viidi. Siin sai Bach juba vanema koolilauljana palka.
Georg Böhm (1661- 1733), organist ja helilooja, kuulus nende saksa 16. ja 17. sajandi tagasihoidlike muusikute hulka, kes omandasid ja töötasid ümber Itaalia, Flaami ning osalt Prantsuse instrumentaal - ja vokaalkunsti loomingulisi kogemusi ning valmistasid oma kodumaal märkamatult ette suure pinna Sebastian Bachi loomingulise geeniuse õitselepuhkemiseks. Nende loomingulise võimalused ja loominguline tegevus oli piiratud, kuid ilma nende vida ja vaevarikka „ettevalmistustööta“ oleks Sebastian Bachi kui rahvusliku helilooja ülev looming olnud võimatu. Böhmilt, kelle loomingut Sebastian väga hindas, õppis ta palju.
Tema loomingu aluseks oli saksa laulu- ja koraali-temaatika. Just Böhmi loomingus tutvus Bach esmakordselt koraalimotiivide meloodilise töötlusega, mis ületas protestantlike koraalide staatilisuse. Kahtlemata omandas Sebastian Bach Böhmilt ka instrumentaalse interpretatsiooni meisterlikkuse põhialused.
Juba noorustaastaist peale tundis Bach suurt huvi saksa meistrite kunsti vastu. Ta käis mitmel korral Lüneburgist Hamburgis, et kuulata kuulsa Reinkeni (Böhmi õpetaja) mängu. Kogu oma loomingulise elu kestel õppis Bach kõikidelt möödunud aja suurtelt meistritelt ja ühtlasi kõikidelt väljapaistvatelt kaasaegsetelt.
1703. aastal lõpetas Sebastian Bach Lüneburgis koolis: ta oli siin läbi teinud vanemad teaduslikud klassid , kus oli usinalt uurinud ladinakeelseid klassikuid. Tema ees avanes – mitte röömuküllase elu avar väli, mitte loomingulise tegevuse võimaluste ere mitmekesisus , mitte hiilgava karjääri lai tee, - vaid tagasihoidliku teeniva muusiku kitsas , vaesuse poolt, sissetallatud teerada. Seda rada tuli tal käia kogu eluaeg.
1703. aasta aprillis astus Bach lossi-viiulimängijana Weimari pisivürsti Johann Ernsti väikesesse kapelli . Kuid siia ei jäänud Bach kauaks . Uhke tiitel paraku ei vastanud põrmugi vähehuvitavale, labasele tööle, mis nõudis palju aega ega ei andnud võimalusi loominguliseks enesetäiendamiseks. Juba aasta pärast lahkus Bach Weimarist ja asus Arnstadti, kus talle pakuti Uue kiriku organisti kohta.
Nii lõppesid Sebastian noorusaastad – karmid aastad, mis tugevdasid temas visadust ja vaimset jõudu.
Bach Arnstadtis ja Mühlhausenis
Arnstadtis töötamise aastad (1704-1707) on Bachi elus tähendusrikkad. Siin puhkes esimese õiena organisti hiilgav anne. Ka Arnsatadtis, nagu kõikjal, nagu kogu oma elu kestel, jätkas Johann Sebastian Bach õppimist. Kuid siin hakkas juba märkamatust usinast õpilasest- koorilauljast kujunema küps meister.
Arnstadti „Uue kiriku“ organisti koht oli tegelikult väga tagasihoidlik. Kuid Bach ei otsinud ei välist au ega kiiresti mööduvat kuulsust . Bachi jaoks oli see töökoht hea: teenistuskohustused ei olnud keerukad ning võimaldas palju tegeleda loomingulise tööga, tema käsutuses oli täielikult uus orel ja küllaldane palk, mis võimaldas ära elatada. „Uue kiriku “ organisti ametikohustused ei olnud keerulised: prelüdeerida ja saata koori jumalateenistuse ajal ning õpetada (kolm korda nädalas kaks tundi) sellelesamale koorile nõutavaid vaimulikke laule. Muidugi ei võinud see töö äratada Sebastian Bachis loomingulist huvi. Tegelikult vajas „Uus kirik “ head ausat käsitöölist, ja ei midagi muud.
Arnsatadtis oli Bach veel liiga noor, et teha otseseid ja tõsiseid järeldusi oma kokkupõrgetest kiriklike ülemuste, õpilaste ja kogudusega. Kogu jõu ja innuga andus ta loomingulisele tööle. 1704. Aasta kevadel kandis Bach ette on lihavõtte- kantaadi – „ Denn du wirst meine Seele nicht in der Hölle lassen “. See on tema üks kõige varaseimaid teoseid, mis on säilinud.
1705. aasta lõpus lõpul läks Johann Sebastian Bach jalgsi Lübecki. Ta tahtis tundma õppida ja uurida põhja-saksa orelikoolkonna ühe suurima esindaja - tol ajal kuulda Dietrich Buxtehude kunsti. Kuid juba esimesel päeval kuulis Bach 68- aastase organisti Buxtehude mängu. See avaldas Johann Sebastian Bachile väga suurt muljet. Plaanitud nelja nädala asemel veetis Bach Lübeckis neli kuud. Lübeckis võtts Bach Buxtehudelt kõik, mis suutis, ja pöördus alles siis tagasi Arnstadti.
Reis Lübecki iseloomustab veenvalt Bachi loomingulist sihikindlust. Muusikas nägi ta elu eesmärki ja mõtet. Muusika oli Bachile tõeliseks elufilosoofiaks ja loominguline enesetäiendamine sai talle kõrgemaiks ülesandeks. Isikliku kasu väiklased arvestused oli Bachile
võõrad, ta asus seisukohal, et helilooja loominguline arenemine peab täiel määral vastama mitte ainult tema enda isiklikele huvidele, vaid eelkõige – selle ürituse huvidele, mida helilooja on kutsutud teenima . Kuid tema üelmused Arnstadtis mõtlesid teisiti. Kirikunõukogu ei olnud rahul Bachi loomingulise tegevusega. Varsti pärast Arnsatadti tagasijõudmist – 21.veebruaril 1706. Aastal – kutsuti Bach konsistooriumi, kus toimus ülekuulamine. Siin süüdistati Bachi distsiplineerimatuse puhta koraalimuusika risustamises varitasioonidega, oskamatuses ümber käia ning vääritus käitumises.
Elu Arnstadtis muutus talle väljakannatamatuks. Ta tegi kindla otsuse vahetada kohta ja, kasutades esimest sobivat pakkumist, asus 1707. aastal Mühlhauseni, kus ta sai samasuguse organisti koha peaaegu samade tingimustega kui Arnstadtis. Siin abiellus Bach 17.oktoobril oma sugulase Maria Barbara Bachiga ( 1684 – 1720). 1708.aastal lahkus ta Mühlhausenist ja asus Weimari, kus pakuti talle kojaorganisti ja õukonnamuusika kohta.
Weimaris ja Köthenis
Viisteist aastat töötas Sebastian õukonnaorganistina ja kammermuusikadirektorina vürstiresidentsides, algul Weimaris (1708- 1717 ), siis Köthenis (1717-1723).
Bachi loominguline areng oli erakordselt intensiivne ja kiire. Juba Weimari perioodil saavutas ta kõrge meisterlikkuse heliloojana ja interpreedina, kes hämmastas oma virtuoosse improviseerimiskunstiga orelil . Ta sai nüüd juba üksikesinemisi ja kutseid uute orelite proovimiseks. 1713. Aastal käis Bach Halles, kus talle usaldati uue oreli proovimine. 1714. Aastal kanti ette autori osavõtul üks tema kantaatidest Leipzigis. Niiviisi tekkisid ja tugevnesid Bachi sidemed kodumaa kaasaegse muusikaeluga.
Bachi elu Weimaris hertsog Willhelm Ernsti teenistuses oli samuti vähe rõõmu pakkuv. Kuid Bachi materiaalne olukord siin mõningal määral paranes , kuid külma mõistmatuse ja solvava hoolimatuse raske õhkkond tihenes iga aastaga üha enam ja enam. Bachi püsimatuse tõttu oli tal väga raske leida teenistuskohta, mis oleks kindlustanud rahuliku eksisteerimise ja vajalikud tingimused viljakaks loominguliseks tööks.
Nüüd asus Bach Kötheni. Kötheni õukond erines vähe teistest Saksa 18.sajandi pisivürstide residentsidest. Kuid tänu asjaolude kummalisele kokkusattumisele tundis siinne hertsog ( Anhalt- Kötheni Leopold ) huvi muusika vastu. Tal oli väike, korraliku koosseisuga kapell . Ja Bachile, kes oli kutsutud Kötheni kammermuusikadirektori kohale, oli elu siin veidi kergem.
Isiklikus elu tabas Bachi siin raske kaotus. 1720.aastal, kui ta Karlsbadist tagasi jõudis, sai ta teada oma naise Maria Barbara surmast, kes oli juba maetud enne tema tagasijõudmist. Bach jäi üksi nelja alaealise lapsega. Sama aasta sügisel sõitis Bach Hamburgi . Ta lootis sealt saada Püha Jakobi kirikus vabanenud organistikohta. See koht tuli kätte võita konkursil . Bachi esitus oli tugev, kuid seda kohta ta ei saanud.
1721. aasta detsembris abiellus Bach teistkordselt Weisenfelsi trompetimängija tütre Anna Magdalena Wülkeniga. See oli õnnelik abielu. Neil valmisid ka ühised kirjutised
Viimased eluaastad
Viimased kümme aastat olid kõige rahulikumaks ja kurvemaks perioodiks Bachi elus. Aastaid kestnud raske võitlus, lakkamatud mured, puudus ja ebaõnnestumised murdsid lõpuks parandamatu kantori visa iseloomu.
Viimastel aastatel tundis Bach üha vähen huvi kooli vastu. Ta tõmbus vähehaaval eemale ka teda varem köitnud avalikusest muusikalisest tegevusest. 1740 . aastal lahkus ta Collegium musicum’ist, mida oli juhtinud üle kümne aasta. Ta hakkas ka üha harvem lahkuma kodukohast Leipzigist.
Bach jäi vanaks. Üha enam eemaldus ta elust, taandudes oma loomingulisse “laboratooriumi“. Ta andus nüüd ainult muusikale, viimistles eelmiste aastate töid ning lõi oma viimased instrumentaal- ja vokaalteosed . Neil aastail kirjutas ta rea kantaate, mitmed motetid ning üsna rohkesti suurepäraseid teoseid orelile ja klaverile.
Oma elu lõpul jäi Bach pimedaks. Painvalt pingerikas tegevus – nii päeval kui ka ööl – enam kui poole sajandi kestel oli teinud oma töö. Pärast ebaõnnestunud silmaoperatsiooni kaotas Bach nägemise täiest. Nägemise lühiajaline taastumine 18. Juunil 1750. aastal oli lähedase surma ähvardavaks endeks. Kümme päeva hiljem, 28.juulil, kella kaheksa ja üheksa vahel õhtul Bach suri.
Sebastian Bach maeti Johannese kiriku aeda Leipzigis. Linna ümberplaneerimisel jäi helilooja haud sillutise alla. Bachi ei mäletanud enam keegi. Alles 1894. aastal – satuti mullatöödel juhuslikult tammepuust kirstule hästi säilinud meheluustiku. Doktor Hisi anatoomilised mõõtmised lasksid oletada, et see oli Johann Sebastian Bachi põrm.
Looming
Bach, olles barokiajastu suurkuju, arendas kõrgpunkti polüfoonilise muusika. Samas avas Bach ta ka uue ajastu harmoonilisele muusikale.
Bachi loomingus on sügav emotsionaalsus ühenduses konstruktiivse mõtlemisega ning julge fantaasia karmi mõistuslikkusega.
Bachi teostele on iseloomulik isikupärane stiil ja loogika eri häälte juhtimisel, väljendus- ja karakteerimisjõud ning figuratsioonirohkus.
Bachi muusikast on säilinud umbes 200 vaimulikku ja 20 ilmalikku kantaati, 4 lühimissat, 2 oratooriumi ning motette ja laule.
Instrumentaalloomingus on J. S. Bach osutanud suurt tähelepanu klaverimuusikale. Et välja tuua tempereeritud helisüsteemi võimalusi, lõi ta ainulaadse “Hästitempereeritud klaveri”, mille esimene osa ilus 1722. aastal ja teine osa 1744. aastal. “Hästitempereeritud klaver” (HTK) sisaldab 48 prelüüdi ja fuugat kõigis helistikes. Peale HTK kuuluvad Bachi klaveriloomingusse “Prantsuse süidid” (6), “Inglise süidid” (6), “Kromaatiline fantaasia ja fuuga”, kogu “Klaveriharjutused”, inventsioonid, sümfooniad, sonaadid , kapritðod, fantaasiad jm. Orelimuusikas lisanduvad prelüüdid, fuugad, passakaljad, tokaadod ja koraalieelmängud.
Orkestrimuusikast on tuntumad 4 süiti ja “ Brandenburgi kontserdid”, mis on kirjutatud concerto grosso vormis. Samuti on J. S. Bach kirjutanud viiuli- ja klaverikontserte ning kammermuusikat.

• Bach kirjutas peamiselt vaimulikku muusikat - see oli tema viis jumalat teenida
  
• Bach oli polüfoonilise muusika suurmeister
  
• Teoste aluseks sageli lutheri koraalid
  
• Bach viis fuugavormi kõrgeimale tasemele
  
• Kasutas muusikas sageli kujundeid ja sümboleid
  
• Ühe osa vältel valitseb üks tempo ja meeleolu
  

Tähtsamad teosed
VOKAALMUUSIKA
~300 kantaati ( enamuses vaimulikud ) säilinud ~200
Matteuse passioon
Johannese passioon
Missa h- moll
6 motetti
INSTRUMENTAALMUUSIKA
1. Orelimuusika
~150 koraaliprelüüdi
prelüüdid ja fuugad
fantaasiad
tokaatad
passacaglia c-moll
2. Klaviirmuusika
väikesed prelüüdid ja fuugad
"Anna Magdalena Bachi noodivihik "
15 2-häälset ja 15 3-häälset inventsiooni
6 Prantsuse süiti
6 Inglise süiti
6 Itaalia süiti (Partiitat)
Itaalia kontsert (soolo-klavessiinile)
"Hästitempereeritud klaviir " (HTK) I ja II (24+24 prelüüdi ja fuugat)
3. Orkestrimuusika
6 Branderburgi kontserti
4 orkestrisüiti
viiulikontserdid
klavessiinikontserdid
4. Kammermuusika
6 sonaati ja partiitat sooloviiulile
6 süiti soolotsellole
sonaat sooloflöödile
ansamblisonaadid
"Muusikaline ohver"
"Fuugakunst" 
Kokkuvõte
Bach ei ole midagi kirjutanud midagi teatr; tema muusika on suuremalt jaolt vaimulik. Näiteks tuli tal elu ühel perioodil viis aastat järjest iga nädal anda üks vaimulik kooriteos ja kuna tal varemast ajast midagi erilist selles vallas kirjutatud ei olnud, kirjutas ta need teosed vahetult enne esitamist .
Vaadates tema muusika žanre läbi elu võib julgelt ütelda, et väljaspool teatrimuusikat haarab Bachi suurejooneline looming kõiki tolleaegseid muusikaliike, nii ilmalikke, vaimulikke, instrumentaalseid kui ka vokaalseid.
Bach kirjutas enamjaolt neile muusikariistadele, mida ta hästi või väga hästi mängis (esmajoonel orelile, aga ka teistele klahvinstrumentidele nt klavessiin ja klavikord ). Bachi oreli- ja klaveriteoste seas kuulub eriline koht polüfoonilise muusika kõige keerulisemale liigile FUUGALE, mille just Bach arendas täiuslikuks. Bach armastas ka viiulit , millele ta lõi ka isegi keerulisi mitmehäälseid saateta teoseid. Mitmeosaliste teoste liikidest eelistas Bach süiti, ta kirjutas enamasti moodsaid tantsusüite, eriti klaverile.
Bach on loonud ka kontserte ja on tuntud ka kui suur koorikomponist, mille pärast on talle osaks saanud ka palju kriitikat, sest need kantaadid, motetid, oratooriumid, missad ja passioonid on enamasti kirjutatud piiblitekstile, kuid talle heideti ette nende liigne kontsertlikkus; kultuse ranged reeglid jäid neile kitsaks , nad kuulusid kontserdisaali. Bach oli kuulsaist saksa heliloojaist viimane, kes rajas oma muusika tollal üldlevinud laululiigile- protestantlikule koraalile, mis ühendas endas nii vana Gregooriuse koraali kui ka saksa rahvalaulu intonatsioone.
Kirjandus
Hubov, Georgi (1975). “Johann Sebastian Bach”, Eesti Riiklik Kirjastus, lk 5, 9-38, 39-62, 166-167, 174-175, 230- 233
Jürisson, Johannes (1966). “Palestrinast Bachini”, kirjastus “Eesti Raamat”, lk 108, 112-114, 117, 119- 120
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/johann_sebastian_bach_jane.ht m , 9.jaanuar
Lisad
1 Rändmuusik- laulik