Johann Sebastian Bach (1)

Johann Sebastian Bach
(1685 – 1750)
Johann Sebastian Bach oli saksa helilooja, organist ja muusikateadlane ning Bachide suguvõsa kõige väljapaistvam liige. Paljud peavad teda suurimaks heliloojaks kogu muusikaajaloos. Tema looming on hinnatud nii sügavamõttelisuse, tehnilise täiuslikkuse kui ka ilu ja mõjuvuse poolest.
Bach sündis Saksamaal, Eisenachis 21.märtsil 1685 (vana kalendri järgi), väga suures perekonnas. Perekonnanimi Bach tähendas oja. Räägiti, et kõik Bachid olid muusikud. Üle 200 aasta oli Bachide suguvõsast pärit silmapaistvaid muusika esitajaid ja heliloojaid. Johanni isa, Johann Ambrosius Bach, oli andekas viiuldaja ja trompetimängija. Tema onud olid aga professionaalsed muusikud, kelle oskused ulatusid kiriku orelimängijatest heliloojateni.
1694 suri Bachi ema ning isa suri juba järgneval aastal. 10-aastane vaeslaps kolis oma vanema venna, Johann Christoph Bachi juurde, kes oli orelimängija Ohrdrufis. Venna juures kopeeris ja õppis ta muusikat. Vend, kes teda ise õpetas, keelas Bachil kopeerida oma noote . Seda tegi noor Bach salaja öösiti, millest olid tingitud ka tema probleemid nägemisega. Juba noorena äratas Bach tähelepanu improvisaatori võimetega. 14 aastaselt sai Johann Sebastian koraalstipendiumi prestiižsesse Püha Miikaeli kooli Lüneburgis.
Varsti pärast lõpetamist suundus Weimarisse, kus ta töötas hertsog Johann Ernsti õukonnakapellis viiuldajana. Tema kuulsus muusikuna levis ning Bach kutsuti Arnstadti, kus ta töötas linnaorganistina. 1705. aastal tegi ta aga jalgsi õppereisi Lübeckisse. Bach viibis Lübeckis kolm kuud kauem, kui lubatud ning seetõttu lahkus ta töölt. Bach töötas ühe aasta organistina ka Mühlhausenis, kus ta abiellus Maria Barbara Bachiga. Neil oli seitse last, kellest neli jäid ellu. Kahest neist, Wilhelm Friedemann Bachist ja Carl Philipp Emanuel Bachist, said olulised rokokoo stiili heliloojad .
Vähem kui aasta pärast Mühlhauseni sai Bachist õukondlik orelimängija ja kontsertmeister hertsogi õukonnas Weimaris . Weimaris oli Bachil võimalus mängida ja luua orelile ning esitada varjeeruva repertuaariga kontsertmuusikat hertsogi ansambliga.
Bach hakkas taas uut, stabiilsemat töökohta otsima . Aastal 1717 läks Bach Kötchenisse, kus ta töötas Anhalt-Kötcheni printsi Leopoldi õuekapellmeistrina. Prints Leopold hindast tema annet, maksis talle hästi ning andis muusika loomiseks ning esitamiseks märkimisväärse vabadue. Kuna prints oli aga kalvisnist, ei tohtinud Bach mängida ja luua orelimuusikat, mille tõttu keskendus Bach nüüd orkestri- ja klavessiinimuusikale. Enamus selle aja Bachi loominugust oli ilmalik.
1720. aastal, kui Johann Sebastian oli prints Leopoldiga välismaal, suri äkitselt Bachi naine. Poolteist aastat hiljem kohtus ta Anna Magdalena Wilckega, noore andeka sopraniga, kes esines Kötcheni õukonnas. Nad abiellusid 1721. aastal. Kuigi Anna Magdalena oli Bachist 17 aastat noorem, olid nad õnnelikult abielus ning said veel 13 last. Gottfried Heinrichist, Johann Christoph Friedrichist ja Johann Christianist said olulised muusikud. Peale nende jäid ellu veel kolm last. Kokku sündis Bachil 20 last, kellest pooled surid juba lapseeas .
Alates 1723 . aastast kuni surmani töötas Bach kuulsas Leipzig Thomaskirche kirikus kantorina ( koorijuht , helilooja). Lisaks tegi Bach igale oma õpilasele koduõppematerjali. Viimaseil eluaastail põdes Bach silmahaigust ning lõpuks kaotas nägemise. Bach suri Leipzigis 28. juulil 1750. aastal.
Bachi elu lõpus ning pärast surma ta maine heliloojana langes. Tema teoseod peeti vanamoelisteks. Bachi mäletati rohkem organisti, õpetaja ja oma laste isana ning eelkõige Carl Philipp Emanuel Bachi isana. Bachi ajal olid tema tööd klahvidele kõige kõrgemalt hinnatud ning heliloojad on sellest ajast saati tema žanrivaldamist tunnustanud. Mozart , Beethoven ja Chopin olid ühed tema prominentsematest austajatest. Külastuskäigu ajal Thomaskirchesse, oli Mozart kuulnud ühe moteti esitust ning hüüatanud: „Nüüd on siin midagi, millest õppida!“ Kui talle anti moteti osad, oli ta istunud maha ning unustades kõik muu, ei tõusnud ta enne kui oli kõik Sebastian Bachi muusika läbi vaadanud.
Bach kirjutas peamiselt neile instrumentidele, mida ta hästi valdas. Ta kirjutas orelile, klavessiinile ja viiulile. Improviseerides oli ta võitmatu. Bach on kirjutanud üle 1000 teose, milles kajastuvad Euroopa muusikakultuuri parimad saavutuised. Barokiajastu suurkujuna arendas ta kõrgpunkti polüfoonilise muusika ning avas uue ajastu harmoonilisele muusikale . Teostele on iseloomulik isikupärane stiil ja häälte jagunemise loogika, väljendus- ja karakteerimisjõud.
Bachi vokaalmuusikast on säilinud umbes 200 vaimulikku ja 20 ilmalikku kantaati (sh „Kohvikukantaat“, 1732 ), neli lühimissat, võimsad „ Missa h-moll“ ( 1733 ) ja „Matteuse passioon “ (1723), „Magnificat“ (u. 1723), kaks oratooriumi („Jõuluoratoorium“ ning „Lihavõtteoratoorium“, 1734 ), motette ja laule.
Instrumenteelloomingus on Bach suurt tähelepanu osutanud klaverimuusikale. Tempereeritud helisüsteemi võimalusi tõestamaks lõi ta ainulaadse „Hästitempereeritud klaveri“ (I osa 1722 , II osa 1744), mis sisaldab 48 prelüüdi ja fuugat kõigis helistikes. Peale selle kuuluvad klaveriloomingusse “Prantsuse süidid“, „Itaalia kontsert “, „Kromaatiline fantaasia ja fuuga“, kogu „Klaveriharjutused“, inventsioonid ja sümfooniad, sonaadid , kapritšod, fantaasiad jm. Orelimuusikas lisanduvad prelüüdid, fuugad, passakaljad, tokaatad, koraalieelmängud jm. Orkestrimuusikast on tuntuimad „Branderburgi kontserdid“ (concerto grosso vormis) ja neli süiti. Bach on kirjutanud ka viiuli
- ja klaverikontserte ning ka kammermuusikat.