Johann Sebastian Bach (0)

Sisukord

Sisukord 1
Johann Sebastian Bach 2
Lapsepõlv Eisenachis 2
Ohrdruf (alates 1695 /1696) 3
Lüneburg (1700 - 1702) 3
Weimar (jaanuar - juuni 1703) 3
Arnstadt (alates augustist 1703) 4
Mühlhausen (alates 1707) 4
Weimar (alates 1708) 4
Köthen (alates 1717 ) 5
Leipzig ( 1723 - 1750) 5
Looming 5
VOKAALMUUSIKA 8
INSTRUMENTAALMUUSIKA 10
Kasutatud kirjandus 13

Johann Sebastian Bach

Johann Sebastian Bach [bahh] (31. märts (vana kalendri järgi 21. märts) 1685 Eisenach — 28. juuli 1750 Leipzig) oli saksa helilooja , organist ja muusikateadlane, Bachide suguvõsa kõige väljapaistvam liige.
Paljud peavad teda suurimaks heliloojaks kogu muusikaajaloos. Tema looming on hinnatud nii sügavamõttelisuse, tehnilise täiuslikkuse kui ka ilu ja mõjuvuse poolest.

Lapsepõlv Eisenachis

Johann Sebastian Bach sündis organisti Johann Ambrosius Bachi ja Maria Elisabetha Lämmerhirt Bachi noorima pojana. Bachi isa ja kõik onud olid professionaalsed muusikud . Isa õpetas talle juba lapsena viiuli- ja klavikordimängu ning onu Johann Christopher Bach (1645-93) tutvustas noorele sugulasele orelimängu. 8-aastaselt hakkas Bach õppima Eisenachi ladina koolis.
Bachi ema suri 1694. ja isa 1695. aastal. Pärast seda kolis Bach koos venna Johann Jacobiga vanema venna Johann Christoph Bach (1671-1721) juurde lähedalasuvasse Ohrdrufi.

Ohrdruf (alates 1695/1696)

Johann Christoph tegutses Ohdrufis organistina ning võttis üle 14 aastat noorema venna Johann Sebastiani muusikalise harimise. Muu hulgas õpetas ta vennale klavikordimängu ja tutvustas talle muusikat Lõuna-Saksamaa heliloojatelt Johann Pachelbelilt (kelle juures ta ise õppinud oli), Johann Jakob Frobergerilt ning võimalik, et ka Põhja-Saksamaa ning Prantsusmaa kaasaegsete heliloojate loomingut. Bach õppis Ohrdrufis ka lütseumis, kus tema koolivendadeks olid ka eluaegne sõber Georg Erdmann ja nõbu Johann Ernst Bach. 14-aastasena sai Bach koos Erdmanniga kooristipendiumi õppimiseks Lüneburgi mainekas Püha Miikaeli kloostri koolis.
Bachil oli oma aja kohta küllaltki hea humanitaarne ja teoloogiline põhiharidus. Tänu oma ilusale sopranihäälele ja teoloogiline põhiharidus. Tänu oma ilusale sopranihäälele valiti ta Lüneburgi Michaeli kooli koori.

Lüneburg (1700 - 1702)

1700–1702 õppis Bach Lüneburgis ning laulis sealses kooris.

Weimar (jaanuar - juuni 1703)

Alates kooli lõpetamisest Lüneburgis 1702. aasta lihavõttepühade paiku kuni 1703. aastani ei ole Bachi tegevuse kohta selgeid andmeid. 1703. aasta jaanuarist töötas Bach mõnda aega Weimaris Johann Ernst III juures. Kõigi tema kohustuste kohta seal ei ole täit selgust, kuid näib, et tal oli peale muusikutöö ka muusikaga mitteseotud ülesandeid.

Arnstadt (alates augustist 1703)

Arnstadtis töötas Bach linnaorganistina. 1705. aastal tegi ta õppereisi Lübeckisse. Bach viibis Lübeckis kolm kuud kauem, kui lubatud ning ta läks töölt minema.

Mühlhausen (alates 1707)

Bach töötas ühe aasta Mühlhausenis, kus ta abiellus Maria Barbara Bachiga.

Weimar (alates 1708)

Weimaris kirjutas Bach palju kantaate ja oreliteoseid. Bach hakkas uut töökohta otsima . Töötas hertsogi õukonnaorganisti ja kammermuusikuna.

Köthen (alates 1717)

Aastal 1717 läks Bach Kötchenisse, kus ta töötas õuekapellmeistrina. Seal aga ei tohtinud orelit mängida, mille tõttu keskendus Bach nüüd orkestri- ja klavessiinimuusikale. 1720. aastal suri Bachi naine ning poolteist aastat hiljem abiellus ta trompetisti Anna Magdalenaga.

Leipzig (1723 - 1750)

Bachi surma ajal - 28. juulil 1750 – oli tema 20-st lapsest elus seitse . Bachi elutöö otseseid jätkajaid kirikumuusika alal neist ei saanud – rohkem vast vanimast pojast Wilhelm Friedemannist, kes läks Halle kiriku organistiks. Philipp Emanuel pühendus klahvipille – ja kammermuusikale, samuti Johann Christoph Friedrich . Lapsed siirdusid laiali. Noorim tütar Regina Susanna suri 1808. aastal Lesk Anna Magdalena suri hooldekodus 1760 . aastal.

Looming

Bachi tundmiseks ei piisa veel, kui teate, et ta suri 1750 a. Leibzigis, et ta oli kaks korda abielus ja et tal oli 21 last. Bachi tunda tähendab tunda tema muusikat.
Miks pole Bachi muusika nii vahetu nagu ütleme, Brahmsi oma?
Võib-olla peitub põhjus selles, et ta pol silmnähtavalt dramaatiline. Oleme nii rikutud pärast Bachi loodud muusikast, mis on oma põhiolemuselt dramaatiline, et oleme hakanud, muusikas alati ootama mingit dramatismi, ning oleme pettunud ja igaveleme, kui me seda ei leia.
Jah, ent, ent mis teeb muusika dramaatiliseks? Kontrast, ma mõtlen kontrasti kui kompositsiooni printsiip, dualismi ehk kahe teema printsiipi , mis eeldab teose ühes osas kahe kontrastse idee või emotsiooni olemasolu.
Dualismi printsiip pääses mõjule muusikas just pärast Bachi. Mõlge ükskõik millisele Beethoveni sümfoonial, nt “Eroica´le”. Esimene teema on oma olemuselt maskuliinne, teine feminiinne.
Kontrasti loob dramatismi – must ja valge; hea ja halb; päev ja öö; kurbus ja rõõm. Bachi oli dualistlikule konseptsioonile vastandliku põhimõtte viimaseks kantsiks. Igas teose osas on tal ikka vaid üksainus idee. Bach järgis pidevalt varasemat põhimõtet: ikka üks asi korraga, kas kurbus või rõõm, kas päev või öö, mis muidugi on samavõrra õige kui hilisemgi põhimõte.
Bachi kaanonites , olgu nende kontrapunkt kui tahes keeruline, tunnete alati harmoonilist struktuuri, mis kaanonit koos hoiab.
Nt. Lähtudes põhimõttest, et A=1, B=2 jne., annab nimi Bach summaks 14. Bachi jaoks oli see müstiline arv. Esimene arv 1 on kõikidest arvudest kõige püham; teine arv 4 tähistab neilja evangeeliumit. 4 miinus 1 on 3, s.o. kolmainus. 1 plus 4 võrdub 5 - viis Moosese raamatut. 14-ne tegurid on 2 ja 7, mõlemad juba vanast ajast müstilised sümbolid. Kõige toredam aga oli see, et kogu nimi Johann Sebastian Bach andis summaks 41, mis on 14-ne täpne imersioon; see aga pidi tema kontrapunktist haaratud mõistusele tunduma imepärase märgina. Tõepoolest, oma viimases teoses, mille Bach enne surma kirjutas ( koraalifantaasia “ Sinu aujärje ette astun” ) sisaldab esimene fraas täpselt 14 ja kogu meloodia 41 nooti.
Bachi loomingu hulk on aukartustäratav: Missa h- moll , “Jõuluoratoorium”, “Ülestõusmise oratoorium”, 4 lühimissat, Matteuse, Markuse ja Johannese passioonid , Magnificat, üle 200 kantaadi , umbes 170 koraali eelmängu orelile, tohutu hulk klahvpille – ja kammermuusikat jm.
Bachi muusikas ei olnud välist vahet “ vaimuliku ” ja “ilmaliku” vahel. Mitmed aariad “Jõuluoratooriumis” on loodud varem ilmalikele tekstidele, ülevõtmisel on tegu ainult teksti vahetusega. Instrumentaalkantaatide sissejuhatustes kasutas Bach valmis “ilmalikku” muusikat. Duetid kantaatides nr 21 ja 140 on tolle aja ooperimuusika stiilis. Taolisi näiteied võib tuua veelgi. Säärast ühtlust pidas loomulikuks ka üks Bachi kantaatide tekstimeistreid Elmenhorst, kes ütles: “Cantata ei näe välja teisiti kui tükk operat retsitatiivide ja aariaga”.
Pietismi ja ortolooksia vastuoludes oli Bach avalikult ortodoksse luterluse pooldaja . Ta kantaadid ja passioonid on aga tugeva pietistliku värvinguga.
Bachi looming põhines kõigele tema haarde ulatuses olevale eelnevale helikunstile. Vormid on samad, mis on eelkäijail, sisu ja võim aga uus ja geniaalne . Tema loomingu vundamendiks oli koraal ja väljenduse omapärasks orelipära.
Kaasaegsed tunnustasid Bachi peamiselt orelivirtuoosina; tema teosed tundusid tol ajal nii sisu kui ka kõla poolest harjumatult uudseina.
Bach on kirjutanud üle 1000 teose, sealhulgas rohkesti vaimulikku muusikat: üle 200 kantaadi, missa h-moll, oratooriume, passioone jm. Orkestrimuusika, kontserdid ja klaveriteosed on enamasti ilmalikku, paljudel juhtudel tantsulist laadi.
Eriti tuntud on " Brandenburgi kontserdid" ja kogumik "Hästitempereeritud klaviir " (2 osa, kokku 48 prelüüdi ja fuugat). Õpilaste ja oma suure lastepere tarvis kirjutas ta lihtsamaid klaveripalu ("Anna Magdalena noodivihik ", "Väikesed prelüüdid ja fuugad", "Inventsioonid").
Bach polnud uuendaja , vaid pigem temale eelnenud kolme sajandi muusikatraditsioonide kokkuvõtja ning sinna kuulunud stiilide ja vormide täiuslikkuseni arendaja . Tema teosed on polüfoonilise muusika kõrgpunkt. Bachi muusika unustati pärast helilooja surma mõneks ajaks, sest järgnenud peenutsevasse rokokoo -ajastusse tema tõsine, erakordselt väljendusjõuline ning sügavalt sakraalne looming ei sobinud. Ligi 80 aastat hiljem `avastati` Leipzigi raamatukogust Bachi käsikirjalised noodid ning tänu Mendelssohni ja Schumanni aktiivsele tegevusele teadvustas inimkond endale taasleitud rikkuse.
1850. a asutatud Bachi Ühing koordineerib tänaseni tema nootide kirjastamist, kontsertide korraldamist ja autorikaitsega seonduvat.

VOKAALMUUSIKA

-         Missa h-moll ja 4 väiksemat missat
-         Passioonid, tuntumad `Johannese passioon ` ja `Matteuse passioon` (viimast peetakse Bachi peateoseks, kus avaldub kõige sügavamalt tema maailmavaade).
-         Üle 300 kirikukantaadi, 20 ilmalikku kantaati (tuntumad, `Talupojakantaat` ja `Kohvikantaat`)
-         `Jõuluoratoorium`
-         6 motetti
Enamik vokaalsetest suurteostest on kirjutatud Leipzigi perioodil, kus tema ametikohustuseks oli hoolitseda linna kirikutes ette kantava muusika eest.

INSTRUMENTAALMUUSIKA

-         üle 40 suure oreliteose (fuugad, tokaatad, passacaglia `d)
Bachi tunti eelkõige orelivirtuoosina, lisaks vennalt saadud muusikatundidele käis ta kuulamas oma aja suuri organiste ja uuris oreliteoste partituure. Suurem osa oreliloomingust on kirjutatud Weimari perioodil. Sealses lossikirikus oli tal vaba voli oma fantaasia rakendamiseks vastupidiselt eelnenud Arnstadti ja Mühlhauseni perioodile, kus temalt oli nõutud vaid jumalateenistuste lihtsat kujundamist ja koguduselauludele lühikeste eelmängude esitamist.
-         2- ja 3-häälsed inventsioonid
-         `Wilhelm Friedemann Bachi noodivihik` , `Anna Magdalena Bachi noodivihik`
-         `Hästitempereeritud klaviir` I, II (kummaski vihikus on 24 prelüüdi ja fuugat kõigis mažoor- ja minoorhelistikes)
-         `Inglise süidid` , `Prantsuse süidid` , 6 partita`t
Suur osa klaviirimuusikast on kirjutatud Köthenis, kui Bachi pojad olid eas, mil nad vajasid repertuaari pillimängu ja kompositsiooni õppimiseks.
-         6 Brandenburgi kontserti
-         Orkestrisüidid, viiulikontserdid, klavessiinikontserdid
Orkestrimuusikat kirjutas Bach Köthenis ja Leipzigis, kus tema juhatada olid väga head orkestrid .
-         soolosonaadid, partita`d
Kammermuusikat lõi Bach peamiselt Köthenis, kus ta õukonna  kapellmeistrina rikastas oma loominguga õukonna vilgast muusikaelu. 
Bachi viimaseks teoseks on lõpetamata jäänud ` Fuugakunst `, mida ta     kirjutas ilmselt viie viimase eluaasta jooksul. Seda on mängitud nii orelil , klaveril, klavessiinil, võimalik on ka ansambli- ning orkestrivariant, kuna helilooja märge esituse kohta puudub. See on polüfooniakunsti tippteos. Helilooja jõudis kirjutada 14 fuugat ja 4 kaanonit, alustades lihtsamatest konstruktsioonidest ning liikudes keerulisemate poole. Kõik lood on ehitatud ühele ja samale teemale ning helilooja eesmärk oligi näidata, kui kaugele on ühe muusikalise materjali arendamisel võimalik minna.
2002. aastal täitus 280 aastat, mil Johann Sebastian Bach lõpetas kogumiku , mis koosneb 24 kõigis helistikes kirjutatud prelüüdidest ja fuugadest ning mille tiitellehele on kirjutatud: "Hästitempereeritud klaver ehk prelüüdid ja fuugad kõikides toonides ja pooltoonides, mis puudutavad nii mazoorseid tertse ehk Ut, Re, Mi, kui ka minoorseid tertse ehk Re, Mi, Fa. Kasutamiseks õpihimulisele noorsoole kui ka eriliseks ajaviiteks neile, kes sellel alal juba edasi jõudnud on, koostanud ja valmistanud Johann Sebastian Bach - praegusel ajal suurvürstliku Anhalt-Cötheni kapellmeister ja kammermuusika- direktor . Anno 1722 ."
Nagu sellest selgub , oli Bachil tsüklit kirjutades täiesti selge didaktiline eesmärk - tutvustada mängijaid kõigi 24 mazoorse ja minoorse helistikuga. Teatud mõttes oli see julge väljakutse ajastu traditsioonidele, kuna tolleaegne häälestussüsteem ei võimaldanud paljude mitmemärgiliste helistike kasutamist. Bach oli esimene, kes viis praktiliselt läbi tempereeritud süsteemi, mis on jäänud muusikalise mõtlemise aluseks tänapäevani. J. S. Bachi "Hästitempereeritud klaver" koosneb tegelikult kahest osast, kuigi need kujutavad endast kahte täiesti iseseisvat tsüklit, ja rangelt võttes ei ole Bach teist osa üldse mitte nimetanud "Hästitempereeritud klaveriks", vaid on pealkirjastanud selle "Uued prelüüdid ja fuugad".
Tsükli I osa on kirjutatud 1722. aastal, kui Bach asus elama Leipzigisse. Esimese osa olevat Bach mõningate andmete järgi kirjutanud väga lühikese aja jooksul. Pealegi veel sellises kohas, kus puudus instrument. Arvatavasti käib see ka kogumiku kui terviku kohta, sest on teada, et Bach juba 1720. aastal kirjutas oma 9aastase poja
Wilhelm Friedemanni jaoks kogumiku "Klavierbüchlein", kus on olemas 11 prelüüdi (tõsi kõll, veidi lühemal kujul), mis on hiljem leidnud kasutamist kogumikus "Hästitempereeritud klaver". Kinnitades praktiliselt kõigi helistike võrdväärsust, püüdis Bach sellega anda ka igale helistikule mingi kindla poeetilise idee, iseloomustades sellega igat helistikku vaid temale omaste tundetoonidega.
Suur humanist ja Bachi loomingu parimaid asjatundjaid Albert Schweitzer on öelnud: "Just selles teoses jääb igasugune esteetiline seletus pinnapealseks. See, mis meid siin haarab ja tõmbab - see pole mitte vormi vorm ega üksikute osade ülesehitus, vaid selles peituv maailmavaade." Süvenegem siis meiegi sellesse!

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Sebastian_Bach

http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/bach_kaidikobar.ht m

“Rõõm muusikast” Leonard Bernstein

“Peatükke kultusmuusika ajaloost” Hugo Lepnurm
13
13