Auschwitz (0)

AUSCHWITZ
Teise maailmasõja ajal juhtis natsilikku saksamaad Adolf Hitler . Tema ideoloogia seisnes kõikide juutide ning muude vähemusrahvaste hävitamises Saksmaal . Tuhanded inimesi täis rongid viisid vangid koonduslaagritesse üle Euroopa. Suuremad laagrid jäid tolle-aegse Saksamaa, praeguse Poole, aladele . Suurim surmalaager asub praeguse Poola lõuna osas Oswiecimis. Pärast Saksamaa okupatsiooni Poolas nimetati linn ümber Auschwitziks.
Alguses oli laager terviklik (1.03 1942 – 22.11. 1943) ning komandant
Rudolf Hössi valve all. Heinrich Himmler , kes oli mõjuvõimas
saksa poliitik , käskis ümber korraldada kolmeks eraldiseisvaks laagriks.
Auschwitz I, Oswiecimi nö. pea- laagris oli 1944. aasta augustis umbes
16 000 vangi. Selles osas elasid ka SS- lased (saksa ‘politseinikud’) ning
juhtkond . Samuti asusid Auschwitz I-s mõned varustuse poed, töötoad ja
SS-laste ‘firmad’.
Auscwitz II- Birkenau .
Suurim osa, millel oli ligi 40 kõrval- ja alalaagrit. Kolme aasta jooksul, mil see koonduslaagri osana toimis, oli sel mitu eesmärki. 1941. aastal ehitustööde algades pidi see tulema 125 000 sõjavangi laagriks. 1942. aastal avati see Auschwitzi laagri osana ja sai samal ajal juutide põhiliseks hukkamispaigaks.
Põhiline osa – ilmselt kuskil 90% - ohvritest Auschwitzi koonduslaagris surid Birkenaus. See tähendab peaaegu miljon inimest. Suurem osa neist, rohkem kui 9 kümne seast, olid juudid . Suur osa, rohkem kui 70 tuhandest poolakast, surid või tapeti just Birkenaus. Samuti hukkusid seal ka ligikaudu 20 tuhat egiptlast, ja teistest rahvustest vange.
1941. aastal võeti vastu otsus gaasikambrite ehitamiseks, et hukata massiliselt juute kogu Euroopast. Ehitustöid viisid läbi vangid range järelvalve all. Kambreid hakati kasutama samal aastal.
1942. aasta keskel hakati rajama hiiglaslikku gaasikambrit ning krematooriumit, milles sakslased plaanisid tappa 1,6 miljonit inimest aasta jooksul.
Lisaks gaasikambrites surnud inimestele, hukkusid vangid nälga, haigustesse ja meditsiiniliste katsetuste tagajärgedes.

Auschwitz III

Laager oli kõige esimene ja suurim kõrvallaager. Aja pikku sai sellest kõrvallaagrite ‘vabrikute’ peakontor. Selle osa elanike arv kasvas järsult. 1942. aasta detsembris elas seal 3,5 tuhat elanikku, 6 tuhat poole aasta pärast ning järgmise kuue kuu jooksul oli vangide arv kasvanud 11 tuhandeni. Suure enamiku moodustasid juudid.
MILLINE OLI ELU SURMALAAGRIS?
Vangid toodi kohale rongidega, milles polnud piisavalt ruumi, õhku ega inimlikke võimalusi reisimiseks. Süütud perekonnad eraldati teineteisest kohe, kui rong oli saabunud. Naised, lapsed, mehed, vanurid – kellegile ei antud armu. Tööjõulised mehed, naised ja ka vanemad lapsed saadeti sunnitööle, teised olid määratud hukule.
Inimesed pandi elama ülerahvastatud majadesse, milles polnud esimeste kuude jooksul ainsat mööblitükki. Magati madratsite peal. Ühes toas oli nii palju inimesi, et külg külje kõrval tuli mahtuda kolme ritta põrandale. Üks kahekordne ‘korterelamu’ oli mõeldud 700 vangile, tegelikuses elas ühes majas 1200 inimest. Hiljem saabusid elanikele kolmekordsed narid, mis olid mõeldud ainult kolmele inimesele, tegelikkuses pidi seal magama rohkem vangi. Maju köeti kivisöe küttega ahjudega. Samuti polnud alguses majades WC-sid. Laagri juurdeehitusel paigaldati majade esimestele korrustele ja dušširuumid ning WC-d, mis siiski ei rahuldanud kõigi soovi, sest ülerahvastatus oli väga suur. Majades puudus algusaastatel elekter .
Elamud olid jagatud osadesse. Ühes neist puudusid majadel aknad, selle asemel olid lagedes rida katuseluuke ning korstna ventilatsioonitoru, mis pidi maju soojendama talvel. Kambrites magati naridel, millel polnud madratseid, nende asemel olid õled. Olukord oli igal pool sarnane: ülerahvastatus oli väga suur.
Pesemisvõimalused olid peaaegu olematud ning inimestel polnud võimalust hügieeni eest hoolitseda. Eluruumid olid räpased ning rõsked, see oli sobiv koht elupaigaks rottidele ning täidele. Inimeste seas levisid epiteemiad ja nakkushaigused. See oli põhjus ka massilistele surmadele.
Vangidele oli mõeldud 3 toidukorda päevas. Hommikul pakuti neile pool liitrit ‘kohvi’ või ‘teed’. Kohv oli halva kvaliteediga vees lahustatud viljakohvist keedetud jook . Tee oli taimedest . Lõunasöök koosnes umbes liitrist supist, mis polnud tegelikult söömiskõlbulik. See koosnes põhiliselt kartulitest, kaalikatest, vähesest hulgast tangudest ning rukki jahust. Toit oli niivõrd jube, et uued vangid ei suutnud seda süüa. Kui nad seda sõid, siis suure vastikustundega, sest neil polnud valikut. Õhtusöögiks oli ~300 grammi leiba koos ~25 grammi vorsti, margariini, moosi või juustuga. See pidi katma ka hommikusöögi koguse, kuid tavaliselt sõid vangid portsjoni koheselt, kuna nälg oli väga suur. Nii vähese toiduga ei ole inimesel võimalik kaua elada. Suur osa vange surid nälga.
Päevad algasid talveti kell 5.30, suveti 4.30. Inimestele anti aega, et end pesta enne ‘kohvi’ ja ‘tee’ joomist . Loomulikult ei õnnestunud suurel hulgal inimestel seda teha. Sellele järgnes rivistus ja loendus. Halva ilma korral oli rivistus vangidele piin . Seejärel suunduti tööle või näiteks orkestriproovi. Mõnikord mindi jala kilomeetreid enne, kui töökohta jõuti. Lõunapaus oli tavaliselt kell 12 – 13. Mõnikord oli paus ainult pool tundi pikk, teine kord aga kaks tundi. Miinimum arv töötunde päevas oli 11. Ka see arv muutus aastaajati- suvel pikem, talvel lühem. Tööobjektidelt lahkuti range järelvalve all. Inimesed viisid oma surnud sõpru, kes olid töö käigus surnud või tapetud , seljas tagasi elupaika. Öörahu algas kell 9 õhtul. Enne seda oli vaba aeg, mis tähendas, et vangid võisid kasutada dušširuume ja WC’sid ning liikuda vähesel määral. Üle nädala oli võimalik saata kirju kodustele.
Pühapäeviti ja pühade ajal ei pidanud vangid töötama. Nendel päevadel kohendati ja parandati riideid , lõigati juukseid, käidi ka kontsertitel, mida orkester mängis.