August Gailiti Analüüs (0)

Liis Laumets 12d
August Gailiti looming
August Gailiti nime on kuulnud iga eestlane, kes on vähegi haritud. Ta on eesti kirjandusloos üks omapärasemaid autoreid . Just sellepärast tuleb tema loometööga rohkem kokkupuutuda, et tutvuda tema mõttetega ja neid hiljem ka näiteks lõpukirjandis kasutada. A.Gailiti looming on mitmekülgne, mida hakkan analüüsima, aga ennekõike tuleb tema elulooga end kurssi viia, et teada saada, kus ta on oma mõtteid täiendanud ja kuidas elukäik on tema teoste loomingut reformeerinud.
August Gailit sündis 1891. aastal Valgamaal Sangaste mõisa läheduses. Tõenäoliselt oli ta vanaisa poolt liivlane. Mõnes tema teoses on aimata Liivi päritolu. Näiteks novellis ”Kas mäletad, mu arm?” on järgmised read: ”Sul on tunne, nagu oleksid sa naabri poole külla palutud, kuid sa oled sinna päriseks jäänud, sina, liivlaste viimane võsuke, koos temaga võõrsile kolinud – mitmendat korda sa tuiskliiv, oled juba vahetanud oma kodumaad ja rahvust?”
Gailit oli üks neid piirialade inimesi, kelles pole ülekaalus ühegi rahva veri . Temas oli põimunud liivi, läti, saksa, eesti ja võimalik, et hollandi veri, mistõttu temas olid kätketud erinevad keeled ja kultuurid. Koduseks keeleks oli läti keel, vanavanematega räägiti saksa keelt, aga kogu pere valdas vabalt ka eesti keelt. Koolis omandas ta vene keele. Ma eeldan, et see kõik teeb Gailitist ainulaadse kirjaniku eesti kirjanduses.
1899. aastal astus Gailit Valga läti kihelkonnakooli ning hiljemalt linnakooli, kuid ei lõpetanud seda. 1905–1907 käis Tartu linnakoolis, kuid ei lõpetanud ka seda. Ta astus eelviimasest klassist välja, et iseõppimise teel end harida ja gümnaasiumi eksam ära teha. Ta võttis ka eratunde, kuid siiski ebastabiilsete olude tõttu jäi Gailitil küpsuseksam sooritamat. Kuni Tartus lahkumiseni 1911. aastal, omandas ta sellel iseõppimise perioodil laialdased teadmised. Tänu iseõppimisele hakkas Augus ise oma vaimutoitu kirja panema . Juba iseõppimisperioodil andis ta välja esimese raamatu „Kui päike läheb looja“, mis oli romantiline ning traagiliselt lõppev armastuskolmnurga lugu.
1916. aastal sõitis Gailit Tallinna ja läks tööle Tallinna Teataja toimetusse, kus tutvus Visnapuuga. Koos H. Visnapuuga oli ta 1917-1918 üks põhilisi rühmituse „Siuru“ loojaid ja kärarikaste boheemitsevate ettevõtmiste initsiaator . Neil aastatel ilmusid novellikogud “Saatana karusell”, “August Gailiti surm” ja “Rändavad Rüütlid”. Uurides neid novelle , leiab nii mõndagi ühist Tuglase teostega. Neis on tegevuskohtadeks ebamaised saared, mered või tundmatud maakohad; tegelasteks iseäralikud, haiglaste kalduvustega, müütilised või poolfantastilised olevused, keda juhivad üleloomulikud jõud ja juhtumused. Ning kui toetuda Spengleri Euroopa allakäigu filosoofiale, ennustab kirjanik inimkonna peatset hukkumist.
1920ndatel aastate lõpu poole jõudsid lugejateni kogud “Vastu hommikut” ja “Ristisõitjad”, kus väheneb fantastilisus ja grotesk võrreldes varasemate teostega. A. Gailit läheneb realistlikule kirjutuslaadile, loobumata siiski täiesti oma loomingu romantilisi–sümbolistlikust põhialusest. Neis novellides on selgesti tajutav 20-ndate aastate pettumusmeeleolu vastikust ja masendavast maailmast. Kuna neil aastatel viibis Gailit perekonnaga välismaal, siis ma arvan, et just sealt sai ta oma inspiratsiooni väljendamaks pettumusmeeleolu.
Kirjaniku följetoniloomingu kõrgaeg jääb 20ndatesse aastatesse. Paremik sellest on koondatud kahte kogumikku: “Klounid ja faunid ” ning “Aja grimassid”. A. Gailiti vestelooming käsitleb peamiselt kirjandus-, kunsti– ja kultuurielu probleeme. Ühes oma kuulsamas följentonis “ Sinises tualetis daam ” pilab ta Marie Underit ja Artur Adsonit ning nende läbi ilutsevat ja boheemitsevat kirjandus. Just see teenibki „Siuru“ naeruvääristamise ja lammutamise eesmärki. Ei tea küll, miks ta tahtis „Siuru“ laiali ajada. Ilmselt Gailitile ei meeldinud peenutsev ja ilutsev armastusluule ning seetõttu peale ühingu olemasoleva mõtte hävitamist August Gailit ja ta hea sõber Henrik Visnapuu „Siurust“ lahkusidki.
Teos „Purpurne surm“ on rohke erootilise ainega ja fantaasiaküllane. Suure osa romaanist võtavad enda alla filosoofilised arutlused. Teoses kapten Roode on tänapäeva külas elava mehega suhteliselt sarnane, nagu minu perekonnatuttav. Mees, kes ei hoolitse enda eest ja kes peab üksi oma kodu ülal. Ta tahab armastust naiselt , kuid on pettunud eelnevates suhetes. Tihti peale pettumused vajuvad unustuste hõlma ja ta annab endale uue võimaluse. Nii on ka Roodnega, kes on tihti üksi merel ja sadamasse jõudes, ihkab ta romantikat. Kui ta aga näeb naises pettust ja ahnust, siis tahab ta hetkeajendil lüüa teda ja karistada teda. Teine hetk ta jälle unustab, mis oli ja loodab, et leiab naises puhast hinge ning naiselikku hellust. See romaan on räägib ka erinevatest naistes ning iga naine võib end selles teoses ära tunda.
Romaaniga “Toomas Nipernaadi ” tõi Gailit eesti kirjandusse uuelaadse romantilise seikleja kuju. Kuna Gailit oli suure silmaringiga siis ilmselt olid talle eeskujuks maailmakirjandusest tuntud hulkuri romaanid . Selles teoses on tegelaskujud senisest realistlikumad ja lüürilisemad. Gailiti loomingule tunnuslik koomilis-fantastiline liialdus on neis mahenenud. Kui kirjaniku novellides ilmnes lootusetus ja masenduse õhkkond, arvatavasti välismaal olles, siis nüüd, kui ta on jälle oma kodumaal, on ta püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Ränduriromaan räägib kirjanikust, kes oli talviti töökas ja tubli pereisa ning abikaasa, kuid suviti kergemeelse ja häbematu ellsuhtumisega vaba mees, kes otsustas rändama minna. Uute seiklustega tulid alati kaasa uus minevik , elukäik ja amet. Aeg, mil ta kodust eemal oli, andis talle vabaduse ja selle pea igas mõttes. Tal ei olnud kohustusi ega mingit plaani, ta lihtsalt rändas mööda lõputut teed.
Mina leian, et tegelaskuju Nipernaadi on Eesti kirjanduses ilmselgelt vabaduse kehastus. Kerge oleks elada ilma kohustuste ja reegliteta. Aga selge on ka see, et inimestel on tunded ja et lähedaste tundeid mitte haavata tuleb täita kohustusi ja ka kinni pidada nö kirjutamata viisakusreeglitest. Elada terve elu nii nagu Nipernaadi seda sai, pole tegelikkuses võimalik, see oleks liiga egoistlik . Reaalsem variant on võtta kogu elu kui üht pikka suvist rännakut. Teekond sünnist surmani oleks justkui reis ümber maailma – huvitav ja kogemusterikas. Igav ning tüütu oleks ju elada, kui elu kulgeks mööda pikka ja sirget teerada. Kui tee läbi elu on ühtemoodi sirge ja konarusteta, muutub pealtnäha lihtne rada eriti keeruliseks alates hetkest, mil pikale sirgele ilmub äkitselt ristmik ja vaja on teha valik, kummale poole liikuda . Kui ristmikusse suhtuda nipernaadilikult, valitaks kindlasti suund, mis lähemal ja tõtataks mõtlemata edasi, et näha, mis põnevat juhtuma hakkab. Ma arvan, et August Gailit tahab selle teosega öelda, et me ei suhtleks inimestega nii pinnapealselt kui Nipernaadi seda tegi. Vaid nipernaadiliku käitumisega saame teha oma lähedastele südamevalu ja keerata oma elu pahupidi , jäädes lõpuks üksikuks hundiks.
Kahjuks ükski inimene ela igavesti . 1960ndal aastal läks August Gailit manala teele, kuid tema mitte tavaline looming jääb ikka meie kirjandusallikatesse. Nagu öeldud, ta polnud just tavaline kirjanik. Tema loomingu romantiline kujutuslaad, rikas ainevalik ja karakteriloome põhineb fantastikal, tinglikkusel ja sümboolikal. Tema oli see, kes viib omateostega lugeja eemale hallist argipäevast. Tema teoseid lugedes võib ära kohkuda, sest midagi ei saa ette ennustada, kuna talle on omane meeleolumuutused ja ootamatud dramaatilised pöörded. Nüüd tean ka mina August Gailiti eluloo ja loomingu kohta rohkem ja ehk saan ka Gailiti loometöö kohta omandatud teadmisi kasutada tulevastes kirjutistes.
Kasutatud kirjandus: 1) http://et.wikipedia.org/wiki/August_Gailit
2) http://www.kirmus.ee/erni/autor/eesti_fr.html
3) http://www.kirmus.ee/erni/rmtk/gail/purp_ftx.html
4) http://uus.www.valgamaalane.ee/160106/esileht/25005056.php
5) http://www.arileht.ee/artikkel/457857
6) August Gailit „Toomas Nipernaadi“
Liis Laumets 12d