Kui William Herschel oli 1781 avastanud uue planeedi Uraani, mis Bode seadust kinnitas, asuti avastamata planeeti innukalt otsima. Eriti entusiastlikud olid Johann Elert Bode ja Gotha tähetornis töötanud parun Franz Xaver von Zach, kes alustas otsinguid 1787. Ta piiras otsingupiirkonna sodiaagiga ning koostas endale sodiaagitähtede kataloogi, mis oli järjestatud otsetõusu järgi. Ta lootis edu saavutada metoodilise otsinguga, mis aga siiski ei andnud tulemusi. Sügisel 1799 külastas ta astronoome Bremenis, Celles ja Lilienthalis, et innustada astronoome uue planeedi otsinguil koostööd tegema. Nüüdisajal peetakse tõenäolisemaks, et moodustuva Jupiteri segava mõju tõttu planetesimaalid seal planeeti ei moodustanudki, vaid lagunesid omavaheliste põrgete tõttu asteroidideks ja meteoorkehadeks. Seega kuuluvad asteroidid Päikesesüsteemi ürgsete kehade hulka, mistõttu nende uurimine aitab aru saada ka planeetide tekkimisest.
kandev ehitis on olnud meie üheks tähtsamaks aknaks universumisse. 4.) See on laboratoorne katsetus, kus vaadatakse, mis juhtub, kui kosmiline praht põrkab vastu maa orbiidil tiirlevat kosmoselaeva . 5). Tegelikult on pildile püütud hetk, kus kosmosesüstik Atlantis hakkab lahkuma rahvusvahelise kosmosejaamaga. Kosmosejaam oli pildistamise hetkel piltnikust ligi 600 km kaugusel, sellise hetke püüdmiseks oli tarvis kasutada spetsiaalset tarkvara. Astronoom /astrofüüsik Enamus astronoome (ja astrofüüsikuid) tegelevad teadusuuringutega. Näiteks astrofüüsikud-teoreetikud tegelevad teoooriatega, mis aitavad mõista astronoomiliste objektide struktuuri ja evolutsiooni. Paljud astronoomid analüüsivad andmeid, mis tulevad satelliitidelt ja maapealsetest teleskoopidest ning teevad selle põhjal järeldusi. Tänapäeval on vaatluste tegemine ja andmete kogumine väga suures osas automatiseeritud ning töö raskuspunkt on pigem suurte
Kui William oli 1781 avastanud uue planeedi Uraani, mis Bode seadust kinnitas, asuti avastamata planeeti innukalt otsima. Eriti entusiastlikud olid Johann Elert Bode ja Gotha tähetornis töötanud parun Franc von Zach, kes alustas otsinguid 1787. Ta piiras otsingupiirkonna sodiaagiga ning koostas endale sodiaagitähtede kataloogi, mis oli järjestatud otsetõusu järgi. Ta lootis edu saavutada metoodilise otsinguga, mis aga siiski ei andnud tulemusi. Sügisel 1799 külastas ta astronoome Bremenis, Celles ja Lilihentalis, et innustada astronoome uue planeedi otsinguil koostööd tegema. 21. septembril 1800 kohtusid Lilenthalis kuus meest: von Zach ise, Lilienthali ülemlinnapea Johann, kelle maailmakuulsas instrumentide kollektsioonis oli Herscheli 27-jalase fookusepikkusega reflektor, Bremeni arst Heinrich Wilhelm Matthias Olbers, kes oli Schröteri pikaajaline kaastööline, viimase teenistuses olev Karl LudwigHarding,
meist eemal. Selle planeedi spekter näitab vee olemasolu. Ka teised karakteristikud kinnitavad, et tegu on planeediga, kuid vaja on veel vaatlusi, et kindlaks teha, kas planeet ikka tiirleb selle tähe ümber, mida pildistati. Planeet arvatakse olevat noor gaashiid massiga viis Jupiteri massi ja orbitaalraadiusega 55 aü. See on ematähest seni kõige kaugemal leitud planeet. Seisuga 18. mai 2007 on meil teada 209 eksoplaneeti. See on innustanud astronoome üha ulatuslikumatele avastuskampaaniatele. On selge, et uusi eksoplaneete avastatakse lähemal ajal kümneid kui mitte sadu, ning meie arusaam Päikesesüsteemi tekkimisest ja arengust muutub senisest veelgi täpsemaks. Horisont 4/2007 Tõnu Viik Marika Almar
aleksandriasse rajati muusade tempel ja sinna juurde rammatukogu, mis sisaldas peagi enam-vähem kogu kreeka kirjasõna. Teater asemel tõusis tähtsale kohale luule. Hellenismi periood ,-osa 2 Ka filosoofia elas läbi muutusi.nüüd juurdlesid filosoofid selle üle, kuidas võiks inimene saatuse heitlikusest hoolimata jõuda õnne ja hingerahuni. Hellenismiperioodi astronoomidele oli enesestmõisteledavalt selge, et maa on kerakujuline. Üks tolle aja astronoome, aristarchos, aga esitas ajaloos päikesekeskuse maailmapildi. Hellenistlikul perioodil toimus teadusharude süvenev eraldumine filosoofiast. Isikud epikurus, eukleides, arcimades, ptolemaius.
tunnetamist;Hernhuutlased e. Vennastekogudus, usuvool, kus propageeriti usuvagadust, aladlikkust. Võrdsust A.W. Hupel esimene eestikeelne ajalehtJ. Köler- pani aluse eesti portree- ja olustikumaalileA.T. Helle- tõlkis piibli, eesti kirjakeele arendajaO.W. Masing- võttis kasutusele ,,Õ"- täheG. Merkel- püüdis kaotada pärisorjust, kirjutas raamatu "Lätlased, eriti Liivimaalsfilosoofilise sajandi lõpul"K.E. von Baer- avastas imetajatel munaraku (2-kroonisel)W. Struve - astronoomE. Ahrens- Kuusalu kiriku pastor, uus eesti keele grammatika1863- passiseaduse vastuvõtmine, talurahvas sai liikumisvabaduse1816- pärisorjuse kaotamine1739- piibli tõlkimine eesti keelde1858- Mahtra sõda1853- Abja mõisast sai alguse talude päriseksostmine Eestis1802- Tarti ülikooli taasavamine1819- pärisorjuse kaotamine Liivimaal1783- asehalduskorra kehtestamine1866- valdade vabanemine mõisa eestkoste alt1868- teorendi keelamine1865- kodukari õiguse keeld 1
Optilise libratsiooni tõttu on Kuu pinnast näha 59%. Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast. Kuu tekke kohta on palju teooriaid. Teadlased on oletanud, et Kuu võib olla miljoneid aastaid tagasi Maa küljest eraldunud tükk. Tänapäeval arvab enamik astronoome, et Kuu ja Maa on tekkinud umbes 4,5 miljardit aastat tagasi ühest ja samast gaasi- ja tolmupilvest. Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73-kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati
Hubble'i teleskoop Hubble'i kosmoseteleskoop on endale astronoom Edwin Hubble'i järgi nime saanud teleskoop, mis tiirleb ümber maakera. Edwin Powell Hubble (18891953) oli ameerika astronoom, Rahvusliku Teaduste Akadeemia liige ja Galaktikavälise astronoomia rajaja. 1920 aastatel tegi ta kaasaegse astronoomia tähtsaimad avastused. Enne Hubble'i avastusi uskus suurem osa astronoome, et Linnutee moodustabki kogu Universumi. 1924. aastal leidis Hubble aga esimesi tõendusi selle kohta, et väljaspool meie galaktikat on olemas veel teisedki galaktikad. Kõige tähtsama avastuse tegi Hubble aga 1929. aastal. Galaktikaid uurides ja liigitades ning nende kiirgusspektreid mõõtes märkas Hubble, et mida kaugemal galaktika maakerast asub, seda kiiremini ta meist eemaldub. Järelikult pidi kogu Universum olema mingil hetkel koos ühes punktis,
Kuu faasid Kuna Kuu tiirleb ümber Maa, muutub tema kuju ehk faas pidevalt, sõltuvalt sellest, kui suur osa Kuu valgustatud pinnast on Maalt nähtav. Faasid: 1. Kuu loomine (kuud ei ole näha) 2. Noorkuu 3. Poolkuu (esimene veerand) 4. Kasvav kuu 5. Täiskuu 6. Kahanev kuu 7. Poolkuu (viimane veerand) 8. Vanakuu Kuu teke Kuu tekke kohta on palju teooriaid. Teadlased on oletanud, et Kuu võib olla miljoneid aastaid tagasi Maa küljest eraldunud tükk. Tänapäeval arvab enamik astronoome, et Kuu ja Maa on tekkinud umbes 4,5 miljardit aastat tagasi ühest ja samast gaasi- ja tolmupilvest. Luna 3 1959. aastani ei olnud keegi Kuu tagakülge näinud. Sama aasta oktoobris lähetas Vene tehiskaaslane Luna 3 (all) Maale esimesed Kuu tagakülje fotod. Kuule laskumine Esimese juhitava laskumise Kuule tegi 1966 NSV Liidu kosmosesõiduk Luna 9. Kolm aastat hiljem, 1969. a juulis, väljus USA astronaut Neil Armstrong Apollo 11
konstantselt. Kuu faasid Kuna Kuu tiirleb ümber Maa, muutub tema kuju ehk faas pidevalt, sõltuvalt sellest, kui suur osa Kuu valgustatud pinnast on Maalt nähtav. Faasid: 1. Kuu loomine (kuud ei ole näha) 2. Noorkuu 3. Poolkuu (esimene veerand) 4. Kasvav kuu 5. Täiskuu 6. Kahanev kuu 7. Poolkuu (viimane veerand) 8. Vanakuu Kuu teke Kuu tekke kohta on palju teooriaid. Teadlased on oletanud, et Kuu võib olla miljoneid aastaid tagasi Maa küljest eraldunud tükk. Tänapäeval arvab enamik astronoome, et Kuu ja Maa on tekkinud umbes 4,5 miljardit aastat tagasi ühest ja samast gaasi- ja tolmupilvest. Kuule laskumine Esimese juhitava laskumise Kuule tegi 1966 NSV Liidu kosmosesõiduk Luna 9. Kolm aastat hiljem, 1969. a juulis, väljus USA astronaut Neil Armstrong Apollo 11 kuumoodulist ja tema oli esimene Kuu pinnale astunud inimene. Teised kuud Meie Päikesesüsteemis on teada olevalt rohkem kui 60 kuud ehk planeedi kaaslast.
tiirlemisperiood on vaid pisut pikem Marsi-ööpäevast. Marssi on peetud pikka aega planeediks, kus on elu. Alust andsid selleks Marsi pinnamoodustiste värvuse ja kontrasti perioodilised muutused, mida seostati taimestiku vegetatsiooniga. Eriti tugevdas seda arvamust nn. kanalite avastamine G. V. Schiaparelli poolt 1877. a. Kanalid oma korrapäraga näisid kindlalt olevat marslaste kätetöö. Neid õnnestus koguni fotografeerida, kuid osa Marssi vaadelnud astronoome pole kanaleid iialgi näinud. Taimestikule näisid viitavat ka Marsi spektrist leitud neeldumisjooned. "Mariner 4" möödalennuga 1964. a. alanud uus etapp Marsi uurimisel lükkas need seni nii kindlalt püsinud argumendid ümber. Kanalid osutusid täielikuks silmapetteks, ainult mõned üksikud neist langevad juhuslikult kokku kraatrite ahelikega Marsi pinnal. Kõige olulisemateks vastuargumentideks elule osutusid aga automaatjaamade poolt tehtud rõhu
Eestis kutsutakse seda Linnuteeks, mujal maades kreeklaste eeskujul Piimateeks (kr. Galaktikos, ingl. Milky Way, sks. Milchstrasse). Riba moodustab tähistaevas 10-20-kraadise laiusega "tee", mille telgjoon kulgeb piki suurringi ja möödub taevapoolustest umbes 30 kraadi kauguselt. 1610. a., kui Galilei esmakordselt teleskoobi taevasse suunas, sai selgeks, et riba helenduse põhjuseks on tohutu arv nõrku, palja silmaga nähtamatuid tähti. 18. saj. lõpus alustas üks kõigi aegade edukamaid astronoome-vaatlejaid William Herschel tähtede süstemaatilist loendamist erinevatel kaugustel Linnuteest ning tegi kindlaks, et tähtede tihedus taevasfääril kasvab järsult Linnuteele lähenedes. W. Herschel näitas, et kõige paremini saab nähtut seletada oletades, et tähed ei täida ühtlaselt mitte kogu maailmaruumi, vaid on koondunud lõplike mõõtmetega piirkonda. Herschel visandas ka selle tähesüsteemi oletatava kuju - lapik ketas, mille paksus on umbes viiendik läbimõõdust
Universum tekkis kaduvväikese ajahetke jooksul, mis on aja mõõtmiseks liiga lühike. Universum tekkis, kui energiat oli piisavalt ning see muutus aatomi osakesteks, kui Universum jahtus. Kujutlematult väike Universum hakkas kohe laienema igas suunas ning oli täis energiat ja kõrgeid temperatuure. Energia lagunes enamjaolt vesiniku, kuid ka keerukamateks heeliumi aatomiteks, mis täitsid Universumi tiheda, tumeda uduna. Universumi saamislugu uurivaid astronoome kutsutakse kosmoloogideks. Nad on huvitatud ka Universumi tulevikust. Mõned usuvad, et Universum jätkab paisumist, muutudes suuremaks ja külmemaks. Viimaks saavad kõik tähed otsa ning Universum muutub külmaks ja pimedaks. On teada, et kui galaktikad liiguvad laiali, siis ühe galaktika gravitatsioon tõmbab teisi, aeglustades niimoodi paisumist. Leitakse, et see pidurdab galaktikate liikumise täielikult, kuni nende kaugenemine lakkab.
1781. aastal avastas Wilhelm Herschel uue planeedi, millele pandi nimeks Uraan. 1801. aastal avastas Giuseppe Piazzi esimese asteroidi. Samal aastal avastas Wilhelm Herschel astrofüüsikale olulised spektroskoopia abil infrapunakiirguse. 17. sajandi esimestel kümnenditel avastas Christiaan Huygens Saturni rõngaste tegeliku loomuse ning astronoom Edmond Halley avastas komeedi, mis hiljem nimetati tema järgi Halley komeediks. Siiski oli ilmselt üks olulisemaid astronoome ja teadlasi selles ajavahemikus Galileo Galilei, kelle jaoks lõppes uurimistöö kurvalt. Teda sunniti oma avastusi kuulutama valeks, kuna see oli vastuolus katoliku kiriku dogmadega. Galileile mõisteti eluaegne vanglakaristus, mis praktikas oli küll rohkem koduaresti moodi. 4 Uusaja astronoomia ja astrofüüsika teke Euroopa valitsejad edendasid oma õukondades üha enam astronoomiat kui oma kultuursuse ja hariduse märki
Eksitus oli tingitud halvast kujutisest, mis ei võimaldanud planeeti kettakujulisena näha. Herschel nimetas uue planeedi kuningas George III auks Georgium Sidus (lad. k. Georgi täht), kuid see nimi ei leidnud poolehoidu. Üldtuntuks sai nimi Uraan, mille pani saksa astronoom Johann Elert Bode (1747-1826). Nii jätkus tava nimetada planeete antiikaja jumalate järgi -- Uranos oli kreeka taevajumal, vanim kõigist jumalatest. Herschelist sai üks kõigi aegade silmapaistvamaid astronoome URAAN Uraan on Päikesest seitsmes planeet ja suuruselt kolmas. Suuruselt kolmas on Uraan diameetri, mitte massi poolest, sest massilt on Uraan kergem kui Neptuun. Uraanil ei ole kivist tuuma. Uraan on hiidplaneet, tema läbimõõt ületab Maa oma neli korda, mass aga 14,5 korda. Keskmine kaugus Päikesest on tal 19,2 aü ja tiirlemisperiood 84 aastat. Suurte teleskoopidega näeme teda sinakasrohelise kettana, millel pole näha mingeid detaile. PÖÖRLEMINE JA TIIRLEMINE
Elu otsingud Marsil Marssi on peetud pikka aega planeediks, kus on elu. Alust andsid selleks Marsi pinnamoodustiste värvuse ja kontrasti perioodilised muutused, mida seostati taimestiku vegetatsiooniga. Eriti tugevdas seda arvamust nn. kanalite avastamine G. V. Schiaparelli poolt 1877. a. Kanalid oma korrapäraga näisid kindlalt olevat marslaste kätetöö. Neid õnnestus koguni fotografeerida, kuid osa Marssi vaadelnud astronoome pole kanaleid iialgi näinud. Taimestikule näisid viitavat ka Marsi spektrist leitud neeldumisjooned. "Mariner 4" möödalennuga 1964. a. alanud uus etapp Marsi uurimisel lükkas need seni nii kindlalt püsinud argumendid ümber. Kanalid osutusid täielikuks silmapetteks, ainult mõned üksikud neist langevad juhuslikult kokku kraatrite ahelikega Marsi pinnal. Kõige olulisemateks vastuargumentideks elule osutusid aga automaatjaamade poolt tehtud rõhu ja
Kui William Herschel oli 1781 avastanud uue planeedi Uraani, mis Bode seadust kinnitas, asuti avastamata planeeti innukalt otsima. Eriti entusiastlikud olid Johann Elert Bode ja Gotha tähetornis töötanud parun Franz Xaver von Zach, kes alustas otsinguid 1787. Ta piiras otsingupiirkonna sodiaagiga ning koostas endale sodiaagitähtede kataloogi, mis oli järjestatud otsetõusu järgi. Ta lootis edu saavutada metoodilise otsinguga, mis aga siiski ei andnud tulemusi. Sügisel 1799 külastas ta astronoome Bremenis, Celles ja Lilienthalis, et innustada astronoome uue planeedi otsinguil koostööd tegema. 21. septembril 1800 kohtusid Lilenthalis kuus meest: von Zach ise, Lilienthali ülemlinnapea, kelle maailmakuulsas instrumentide kollektsioonis oli Herscheli 27-jalase fookusepikkusega reflektor, Bremeni arst Heinrich Wilhelm Matthias Olbers, kes oli Schröteri pikaajaline kaastööline, viimase teenistuses olev Karl Ludwig Harding, kes hiljem avastas kolmanda
nähtavate galaktikate omast. · Ühe Einasto rühmas töötava astronoomi, M. Jõeveeru, ettepanekul võeti galaktikate ja galaktikaparvede ruumilise jaotuse uurimisel kasutusele nn. kiildiagrammid ning see meetod on muutunud nüüd üldkasutatavaks galaktikaparvede ruumilise jaotuse uurimisel. Jaan Einasto · Ta on põhjalikult uurinud galaktikate ja universumi ehitust, samuti kosmoloogiat. Oli üks esimesi astronoome, kes uurides galaktikate kinemaatikat ja selle seoseid teiste galaktikate parameetritega põrkus tumeda aine olemasolu probleemiga. Koos M.Jõeveeru, E. Saare ja E. Tagoga loetakse teda universumi rakulise ehituse vaadete süsteemi loojaks. Eestis · 1975. aastal toimus Tallinnas esimene ainult tumeainele pühendatud teaduskonverents kogu maailmas. · 2007. aastal anti J
k. Georgi täht), kuid see nimi ei leidnud poolehoidu. Üldtuntuks sai nimi Uraan, mille pani saksa astronoom Johann Elert Bode (1747-1826). Nii jätkus tava nimetada planeete antiikaja jumalate järgi -- Uranos oli kreeka taevajumal, vanim kõigist jumalatest. Selle avastuse eest määras kuningas W. Herschelile palgaks 200 naela aastas ja ta võis oma senisest muusikuametist loobuda ning täielikult astronoomiale pühenduda. Herschelist sai üks kõigi aegade silmapaistvamaid astronoome. Sinakasroheline planeet Uraan ise kuigi silmapaistev ei ole. Suurte teleskoopidega näeme teda sinakasrohelise kettana, millel pole näha mingeid detaile. Heleduse perioodilise kõikumise ja spektroskoopiliste vaatluste põhjal leiti, et Uraan teeb ühe pöörde ümber oma telje umbes 16 tunniga. Seejuures on täiesti unikaalne pöörlemistelje asend: see asub enam-vähem tema orbiidi tasandis.
Ajalugu Kulus hulk aega, enne kui ungari keele soome-ugri päritolu osutus teaduslikult tõestatuks. Enne seda oli ungari keele päritolu Piiblist mõjustatuna otsitud ,,pühadest" keeltest- heebrea, kreeka, ja ladina keelest. Veel tänapäevalgi leidub poolehoidjaid ungari-sumeri keelesuguluse teoorial, mis põhineb mõnede sõnade kõlalisel sarnasusel. Mõtte soome-ugri keelesugulusest sõnastas esmaskordselt Hamburgi arst Martin Fogel 1669. a. 1768-69 suundus rühm astronoome Norra põhjapoolseimale saarele Vardöle päikesevarjutust uurima, teiste hulgas ungarlane János Sajnovics. Ta õppis selgeks lapi keele ja tegi ülestähendusi. Naasnud 1770 Kopenhagenisse, kirjutas ta ladinakeelse teose Demonstratio. Idioma Ungarorum et Lapponum idem esse (Tõestus, et ungari ja lapi keel on samalaadsed). Sámuel Gyarmathy tõestas ungari keele soome-ugri päritolu 1799, võrreldes omavahel juba mitme soome-ugri keele sõnavara ja grammatikat.
See on ka põhjuseks Maa ja Veenuse temperatuuri vahes. Kuumus kasvab seal, kuni see kütab Veenuse pinna nii kuumaks, et see plahvatab. See kuumus on ka tekitanud tohutu kuivuse Veenuse pinnal. Veenus on kuiv ja tolmune koht. Seal võisid küll kunagi ookeanid olla, aga need aurustusid suure kuumuse ja kasvuhooneefekti tõttu. Kindel aga on see, et Veenus on väga vulkaaniline planeet. Seal on 167 vulkaani, mille läbimõõt on rohkem, kui 100 kilomeetrit. Astronoome hämmastavad ka teadusele täiesti tundmatud pinnavormid, millele geoloogidel tuli välja mõelda uued nimed. Seal avastati objektid mille sarnast pole Maal varem nähtud vulkaanidest või mägedest moodustunud rõngad läbimõõduga kuni 300 kilomeetrit, mille sisse jääv tasandik näib olevat üle ujutatud laavaga. Uut tüüpi vulkaaniline moodustis sai nimeks ,,Corona", sest pealtvaates meenutab see tõepoolest krooni.
tõestas geomeetria põhialused, mis kehtivad tänaseni · Archimedes matemaatik, füüsik, leiutaja, sõnastas füüsikas kehade veeväljasurve seaduse; paljude leiutiste seas üks tähtsamaid oli kruvi, mida tollal kasutati peamiselt veetõstukina · Aristarchos esitas ajaloos esimesena heliotsentrilise (päikesekeskse) maailmapildi. See arvamus ei leidnud siiski pooldajaid ja langes unustusse · Enamik astronoome oli seisukohal, et universumi keskpunktiks on Maa. Seda põhjendas astronoom, astroloog, matemaatik ja geograaf Ptolemaios, kes koostas ka maailmakaardi, mis hõlmas maid Hiinast Kanaari saarteni ning Islandist ja Skandinaaviast Aafrika sisealadeni. Tema sõnastatud antiikaegsed seisukohad kujundasid Euroopa õpetlaste arusaamu kuni uusaja alguseni. · Hellenismiperioodi astronoomid uskusid kindlalt, et maa on kerakujuline.
k. Georgi täht), kuid see nimi ei leidnud poolehoidu. Üldtuntuks sai nimi Uraan, mille pani saksa astronoom Johann Elert Bode (1747-1826). Nii jätkus tava nimetada planeete antiikaja jumalate järgi - Uranos oli kreeka taevajumal, vanim kõigist jumalatest. Selle avastuse eest määras kuningas W. Herschelile palgaks 200 naela aastas ja ta võis oma senisest muusikuametist loobuda ning täielikult astronoomiale pühenduda. Herschelist sai üks kõigi aegade silmapaistvamaid astronoome. Uraanist Uraan ise kuigi silmapaistev ei ole. Suurte teleskoopidega näeme teda sinakasrohelise kettana, millel pole näha mingeid detaile. Heleduse perioodilise kõikumise ja spektroskoopiliste vaatluste põhjal leiti, et Uraan teeb ühe pöörde ümber oma telje umbes
Edwin Powell Hubble Edwin Powell Hubble (20. november 1889 Marshfield 28. september 1953) oli ameerika astronoom, Rahvusliku Teaduste Akadeemia liige ja Galaktika-välise astronoomia rajaja. 1920ndatel aastatel tegi ta kaasaegse astronoomia tähtsaimad avastused, mis muutsid astronoomide arusaamu Universumist ja meie kohast sellest igaveseks. Enne Hubble'i avastusi uskus suurem osa astronoome, et Linnutee rohkem kui 200 miljardist tähest koosnev galaktika, mille läbimõõt on 100 000 valgusaastat ja kuhu kuulub ka Maa koos Päikesesüsteemiga moodustabki kogu Universumi. 1924. aastal leidis Hubble aga esimesi tõendusi selle kohta, et väljaspool meie galaktikat on olemas veel teisedki galaktikad. Mount Wilsoni observatooriumis tehtud vaatlused näitasid, et kauged ja kahvatud valguspilved Universumi sügavustes on tegelikult terved galaktikad.
Päikesesüsteemis ainulaadne. Kui temperatuur Saturnil on tavaliselt -185 ºC, siis temperatuur vorteksis võib tõusta kuni -122 ºC tasemeni, mis on ühtlasi kõige soojem koht Saturnil.See lõuna pooluse torm võib olla miljardite aastate vanune. Suuruse poolest on see õhukeeris võrreldav Maaga ja sealsed tuuled puhuvad kiirusega keskmiselt 153 m/s (550 km/h). Põhjapooluse arktilise tsükloni ümber püsiv heksagonaalne muster on olnud mitmete spekulatsioonide sihtmärgiks. Suurem osa astronoome usuvad, et selle on põhjustanud atmosfääris seisulaine. Polügonaalseid kujundeid on katse korras suudetud korrata laboratooriumis vedelike diferentsiaalse rotatsiooni abil. Magnetosfäär Saturnil on lihtsa kujuga sümmeetriline dipoolne magnetväli. Magnetvälja tugevus ekvaatoril on 0,2 gaussi (20 µT), mis on hinnanguliselt 1/20 Jupiteri magnetväljast ja ühtlasi pisut nõrgem kui Maa magnetväli. Selle tulemusel on Saturni magnetosfäär ka palju väiksem kui Jupiteril, ulatudes vaid
Mujal maades kreeklaste eeskujul kutsutakse seda Piimateeks. Riba moodustab tähistaevas 10-20 kraadise laiusega "tee", mille telgjoon kulgeb piki suurringi ja möödub taevapoolustest umbes 30 kraadi kauguselt. 1610. a suunas Galilei esmakordselt teleskoobi taevasse ning sai selgeks, et riba helenduse põhjuseks on tohutu arv nõrku, palja silmaga nähtamatuid tähti. 18. sajandi lõpus alustas üks kõigi aegade edukamaid astronoome- vaatlejaid William Herschel tähtede süstemaatilist loendamist erinevatel kaugustel Linnuteest ning tegi kindlaks, et tähtede tihedus taevasfääril kasvab järsult Linnuteele lähenedes. W. Herschal näitas, et kõige paremini saab nähtut seletada oletades, et tähed ei täida ühtlaselt mitte kogu maailmaruumi, vaid on koondunud lõplike mõõtmetega piirkonda. Herschal visandas ka selle tähesüsteemi oletatava kuju- lapik ketas, mille paksus on umbes viiendik läbimõõdust
k. Georgi täht), kuid see nimi ei leidnud poolehoidu. Üldtuntuks sai nimi Uraan, mille pani saksa astronoom Johann Elert Bode (1747-1826). Nii jätkus tava nimetada planeete antiikaja jumalate järgi -- Uranos oli kreeka taevajumal, vanim kõigist jumalatest. Selle avastuse eest määras kuningas W. Herschelile palgaks 200 naela aastas ja ta võis oma senisest muusikuametist loobuda ning täielikult astronoomiale pühenduda. Herschelist sai üks kõigi aegade silmapaistvamaid astronoome. Sinakasroheline planeet Uraan ise kuigi silmapaistev ei ole. Suurte teleskoopidega näeme teda sinakasrohelise kettana, millel pole näha mingeid detaile. Heleduse perioodilise kõikumise ja spektroskoopiliste vaatluste põhjal leiti, et Uraan teeb ühe pöörde ümber oma telje umbes 16 tunniga. Seejuures on täiesti unikaalne pöörlemistelje asend: see asub enam-vähem tema orbiidi tasandis. Pöörlemistelje sellise asendi tõttu on Uraanil omapärane päeva ja öö vaheldumise rütm, mis
ta ka kindlaks Päikesesüsteemi piirid. Päikese perekonna suurus oli lõplikult kindlaks tehtud. (Planeet Pluuto) Pluuto ehitus ja füüsikalised omadused Teleskoobid näitavad, et planeet Pluuto on osaliselt kivist, osaliselt jääst Ükski kosmosesond pole aga seda lähemalt uurinud. Avastamisest saadik on Pluuto jäänud saladuslikuks ning tekitanud hulgaliselt küsimusi, mis senini on jäänud astronoome vaevama. Pluuto orbiit ei ole ringikujuline, vaid väljavenitatud ellips, ning tema pöörlemistelg on tugevasti kallutatud, nimelt pöörleb ta külili. Ka tema orbiit on kaldu, võrreldes teiste planeetide orbiitidega, nii et aeg-ajalt tõuseb ta kõrgele teiste planeetide kohale, siis aga sukeldub alla. Pluuto on ebatavaline ka selle poolest, et tänu oma ekstsentrilisele orbiidile läheneb ta mõnikord Päikesele, nii et Neptuun on mitmete aastate kestel Päikesesüsteemi
Ning mis kõige tähtsam - peasüüdlane ehk must auk ise on veel tabamata. Raadiogalaktikad ja raadiotähed Raadiolaineid vastuvõtvate teleskoopide kasutuselevõtt avas inimesele tähistaeva uurimiseks uue akna. Nagu astronoomias tavaline, alustati kohe taevakaartide koostamisest uue kiirgusliigi jaoks; küll hiljem on aega huvitavamaid leide võimekamate teleskoopidega detailsemalt uurida. Kui 1950. aastatel valmisid esimesed raadiokiirguse taevaülevaated, ootas astronoome ees mitu üllatust. Selgus, et Universumis leidub palju ulatuslikke raadiokiirguse allikaid. Osa neist oli võimalik seostada meie galaktikas supernoovana plahvatanud tähtede jäänustega, kuid teine, veelgi põnevam osa paistis olevat seotud Linnuteest kaugel väljaspool olevate galaktikatega. Kaugust arvestades pidid selliste objektide mõõtmed olema hiiglaslikud, ületades sadu ja isegi tuhandeid kordi galaktikate eneste mõõtmeid
Samuti ka protuberantse, mille aastal 1733 avastas birger Wassenius. Celsiuse tugevaks küljeks olid vaatlused, eelkõige füüsikalised eksperimendid ja meteoroloogilised vaatlused. Ta oli arvamusel, et tulevikus oskavad meteoroloogid täpseid ilmaennustusi teha. Tema teiste tööde hulgast tuleb mainida Moskva, Uppsala, Åbo, Linköpingi, Londoni, Kopenhaageni, Tornio ja Reunioni saare laiuskraadide ja/või pikkuskraadide mõõtmist. Celsius oli üks esimesi astronoome, kes mõõtis tähtede heledust instrumentide abil. Ta kasutas identseid läbipaistvaid klaasplaate ning vaatles tähti läbi nende. Heleduse võrdlemiseks loendas ta klaasplaate, mis kuluvad tähelt tuleva valguskiire summutamiseks. Taeva kõige heledama tähe Siiriuse valguse summutamiseks kulus tervenisti 25 plaati. Celsius avaldas katalooge kokku 300 tähe kaugusega, mis olid täpselt määratud tema enda meetodiga supra et sub polo, ilma refraktsioonita. Virmaliste uurimine
Saturnil on olemuslik magnetväli. Tal on lihtne, sümmeetriline kuju-magnetiline dipool. Tema tugevus on ekvaatoril-0,2 Gauss (20 T)-on ligikaudu üks kahekümnendik, mis on väli ümber Jupiteri ja veidi nõrgem kui Maa magnetväli. Selle tulemusena Saturni magnetosfäär on palju väiksem kui. Tõenäoliselt magnetväli on loodud sarnaselt Jupiterile. Hoovused on metallik- vesiniku kihist, mida nimetatakse metallik-vesinik dünamoks. Rühm Ameerika ja Inglise astronoome 2006. aastal teatas ajakirja Nature 30. märtsi numbris, et on avastanud Saturni kõige heledama, A-rõnga sees olevad umbes 100 m läbimõõduga kuukesed. Esialgu on neid teada neli, kuid nende koguarvu hinnatakse kümnekonnale miljonile. Kuukesed on liiga väikesed, et neid ka kõige parematelt fotodelt otseselt näha, nad leiti iseloomulike, veidi propellerit meenutavate häirituste järgi, mille nad rõngast moodustavate osakeste paiknemisse tekitavad. Äsja avastatud kuukesed moodustavad
asteroidid kui ka endisaegse Marsi rõnga jäänukid. ELU MARSIL Elu otsing Marssi on pikka aega peetud planeediks, kus on elu. Alust andsid selleks Marsi pinnamoodustiste värvuse ja kontrasti perioodilised muutused, mida seostati taimede kasvuga. Eriti tugevdas seda arvamust nn. Kanalite avastamine Itaalia teadlase Giovanni Schiaparelli poolt 1877. Aastal. Kanalid oma korrapäraga noised kindlalt olevad marslaste kätetöö. Neid õnnestus koguni fotografeerida, kuid osa Marssi vaadelnud astronoome pole kanaleid iialgi näinud. Taimestikule noised viitavat ka Marsi spektrist leitud neeldumisjooned. "Mariner 4" möödalenngua 1964. Aastal alanud uus etapp Marsi uurimisel lükkas need seni nii kindlalt püsinud väited ümber. Kanalid outside täielikuks silmapetteks, ainult mõned üksikud neist langevad juhuslikult kokku kraatrite apelike Marsi pinnal. Kõige olulisemateks vastuargumentideks elu olemasolule planeedil osutusid aga
ja suurriikide sovinism, kes püüavad näidata, et kogu teadusehoone on üles ehitatud ainuüksi oma maa teadlaste pingutustega. Seetõttu pole rahvusvahelise tunnustuse leidmine kerge. Öpikul on see korda läinud. Raske on teha võrdlusi, kuid paistab, et eestlastesttäppisteadlastest on just tema tööd saanud kõige laiema tunnustuse osaliseks. Meil on veel mitmeid erinevaid astronoome, kes on oma panuse andunud sellele alale. Ei saaks öelda, et teema ei olnud huvitav minu jaoks. Sain nii mõndagi teada astronoomiast ja nende tegelastest, kuid ei saa mainimata jätta, et tegu oli siiski raske teemaga, sest kõike ei saa ju ise veel mõista, kui ei ole huvi selle vastu suur. 10 Kasutatud kirjandus 1. ,,Ene 1" ,,Valgus" Tallinn 1985 lk 348 2. http://www
teadusele uudiseks. Saadud värvusindekseid kasutas ta tähtede klassifitseerimiseks - hiid- ja kääbustähtede eraldamiseks. Nii loetaksegi E. Öpikut praegu laialdast kasutamist leidva mitmevärvifotomeetria loojaks. JAAN EINASTO (sündinud 23. veebruaril 1929 Tartus) on eesti astrofüüsik, aastast 1986 Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik. Ta on põhjalikult uurinud galaktikate ja universumi ehitust, samuti kosmoloogiat. Oli üks esimesi astronoome, kes uurides galaktikate kinemaatikat ja selle seoseid teiste galaktikate parameetritega põrkus tumeda aine olemasolu probleemiga. Koos Mihkel Jõeveeru, Enn Saare ja Erik Tagoga loetakse teda universumi rakulise ehituse vaadete süsteemi loojaks Ei juhtu tihti, et mõni loodusseadus nimetatakse Eesti teadlase nimega. Einastol oma seadus on. See kirjeldab, kuidas sfäärilise tähesüsteemi tihedus muutub olenevalt kaugusest keskkohast
aastal täiesti tundmatud. Järgnevate aastate jooksul on avastatud palju tookord tundmatuid tähti. Üks astronoom püüdis seda mõistatust lahendada. Tal õnnestus konstrureerida viie aastase töö tulemusena taevakaart, millel olid märgitud ka need hiljem avastatud tähed. Kõige suurem probleem seisnes aga selles, et esialgse kaardi koostamisel kasutatud vaatluspunkt ei asunud Maal vaid kusagil väga kaugel. Kui see töö lõpuks tehtud sai, kontrollis rühm astronoome Ohio professori Walter Michelli juhtimisel kaarti kõige moodsamate arvutite abil. Nad jõudsid järeldusele ,et kaardil kasutatakse üht osa meie linnuteest. Kuid kujutatakse nii nagu paistab linnutee meie Maast 36 valgusaasta kaugusel asuvalt tähelt Ceta Retikuli. Surmajärgne elu. Kas surm on ilus? Tuhanded inimesed on surmast naasnud. Haiguse või õnnetusjuhtumi tagajärjel on nad viibinud ajutiselt kliinilise surma seisundis, millest neid on õnnestunud taas välja tuua.
Ta arvutas välja Maa ligikaudse ümbermõõdu (meridiaani pikkuse) ja koostas varasemat Kreeka ajalugu hõlmava kronoloogilise süsteemi. Sitsiiliast pärit matemaatik, füüsik ja leiutaja Archimedes aga formuleeris muu hulgas hüdrostaatika seaduse. Veel on kuulsad nn Archimedese kruvi ja paljud tema sõjatehnilised seadmed kivi- ja nooleheitjad. Hellenismiperioodi astronoomidele oli enesestmõistetavalt selge, et Maa on kerakujuline. Üks tolle aja astronoome, Aristarchos, aga esitas ajaloos esimesena heliotsentrilise (päikesekeskse) maailmapildi. Ta väitis, et Päike ja tähed seisavad paigal, Maa koos muude planeetidega tiirleb ümber Päikese. Paraku ei leidnud tema teooria pooldajaid ja langes varsti unustusse (mõnusad tropid!). Religioonis segunesid kreeka jumalad teiste jumalatega, sest paljud leidsid oma jumalatel ühisjooni kreeka omadega. Hellenismiperioodil sai Vahemeremaade kõige populaarsemaks jumaluseks Isis.
Tõravere kasuks rääkis ka hea bussi-ja rongiühendus Tartuga. Järgnes projekteerimine ja 1958. aastal läks ehitamiseks. Esmalt valmis Valdur Tiidu juhitava aparaadiehituse sektori hoone. Hiljem tunti seda Teaduste Akadeemia Spetsiaalse Konstrueerimisbüroo Tartu osakonna konstruktorite majana. Praegu tegutseb hoones trükikoda. Samuti said peatselt valmis kaks kolmekorruselist elumaja. Nendesse seati sisse astronoomide ja geodeetide ajutised tööruumid ja osa astronoome kolis ka Tõraverre elama. 1961. aastast hakkasid Tõraveres toimuma astronoomia seminarid, millest ka tolleaegsed tudengid innukalt osa võtsid ja said seal oma kursuse ja diplomitööde tulemustega ka esineda. Valdav enamus töötajaid olid veel noored ja entusiastlikud. Peahoone valmimisega läks veidi rohkem aega. Katuse alla sai ta üsna kiiresti ja juba 1962. aasta suvel toimus seal üleliiduline astronoomia suvekool. Selle 4
Marsi-ööpäevast. Marssi on peetud pikka aega planeediks, kus on elu. Alust andsid selleks Marsi pinnamoodustiste värvuse ja kontrasti perioodilised muutused, mida seostati taimestiku vegetatsiooniga. Eriti tugevdas seda arvamust nn. kanalite avastamine G. V. Schiaparelli poolt 1877. a. Kanalid oma korrapäraga näisid kindlalt olevat marslaste kätetöö. Neid õnnestus koguni fotografeerida, kuid osa Marssi vaadelnud astronoome pole kanaleid iialgi näinud. Taimestikule näisid viitavat ka Marsi spektrist leitud neeldumisjooned. "Mariner 4" möödalennuga 1964. a. alanud uus etapp Marsi uurimisel lükkas need seni nii kindlalt püsinud argumendid ümber. Kanalid osutusid täielikuks silmapetteks, ainult mõned üksikud neist langevad juhuslikult kokku kraatrite ahelikega Marsi pinnal. Kõige olulisemateks vastuargumentideks elule osutusid aga
Võib vaid nentida, et esialgne optimism on taandunud. Elu otsingutest Marsil I Eellugu Marssi on peetud pikka aega planeediks, kus on elu. Alust andsid selleks Marsi pinnamoodustiste värvuse ja kontrasti perioodilised muutused, mida seostati taimestiku vegetatsiooniga. Eriti tugevdas seda arvamust nn. kanalite avastamine G. V. Schiaparelli poolt 1877. a. Kanalid oma korrapäraga näisid kindlalt olevat marslaste kätetöö. Neid õnnestus koguni fotografeerida, kuid osa Marssi vaadelnud astronoome pole kanaleid iialgi näinud. Taimestikule näisid viitavat ka Marsi spektrist leitud neeldumisjooned. "Mariner 4" möödalennuga 1964. a. alanud uus etapp Marsi uurimisel lükkas need seni nii kindlalt püsinud argumendid ümber. Kanalid osutusid täielikuks silmapetteks, ainult mõned üksikud neist langevad juhuslikult kokku kraatrite ahelikega Marsi pinnal. Kõige olulisemateks vastuargumentideks elule osutusid aga automaatjaamade poolt tehtud rõhu ja
juurde - kõrvaldatakse "murtud okulaari" abil Hubble’i teleskoop Hubble’i kosmoseteleskoop on endale astronoom Edwin Hubble’i järgi nime saanud teleskoop, mis tiirleb ümber maakera. Edwin Powell Hubble (1889-1953) oli ameerika astronoom, Rahvusliku Teaduste Akadeemia liige ja Galaktika-välise astronoomia rajaja. 1920 aastatel tegi ta kaasaegse astronoomia tähtsaimad avastused. Enne Hubble’i avastusi uskus suurem osa astronoome, et Linnutee moodustabki kogu Universumi. 1924. aastal leidis Hubble aga esimesi tõendusi selle kohta, et väljaspool meie galaktikat on olemas veel teisedki galaktikad. Kõige tähtsama avastuse tegi Hubble aga 1929. aastal. Galaktikaid uurides ja liigitades ning nende kiirgusspektreid mõõtes märkas Hubble, et mida kaugemal galaktika maakerast asub, seda kiiremini ta meist eemaldub. Järelikult pidi kogu Universum olema
Kõik oli jumalatest ja saatusest ette määratud ning saatusele vastuhakkamine seega halb ja mõttetu. Hellenistlikul perioodil Eratosthenes arvutas välja Maa ligikaudse ümbermõõdu (meridiaani pikkuse) ja koostas varasemat Kreeka ajalugu hõlmava kronoloogilise süsteemi. Sitsiiliast pärit matemaatik, füüsik ja leiutaja Archimedes aga formuleeris muu hulgas hüdrostaatika seaduse. Hellenismiperioodi astronoomidele oli enesestmõistetavalt selge, et Maa on kerakujuline. Üks tolle aja astronoome, Aristarchos, aga esitas ajaloos esimesena heliotsentrilise (päikesekeskse) maailmapildi. Ta väitis, et Päike ja tähed seisavad paigal. Religioonis segunesid kreeka jumalad teiste jumalatega, sest paljud leidsid oma jumalatel ühisjooni kreeka omadega.
Ta arvutas välja Maa ligikaudse ümbermõõdu (meridiaani pikkuse) ja koostas varasemat Kreeka ajalugu hõlmava kronoloogilise süsteemi. Sitsiiliast pärit matemaatik, füüsik ja leiutaja Archimedes aga formuleeris muu hulgas hüdrostaatika seaduse. Veel on kuulsad nn Archimedese kruvi ja paljud tema sõjatehnilised seadmed kivi- ja nooleheitjad. Hellenismiperioodi astronoomidele oli enesestmõistetavalt selge, et Maa on kerakujuline. Üks tolle aja astronoome, Aristarchos, aga esitas ajaloos esimesena heliotsentrilise (päikesekeskse) maailmapildi. Ta väitis, et Päike ja tähed seisavad paigal, Maa koos muude planeetidega tiirleb ümber Päikese. Paraku ei leidnud tema teooria pooldajaid ja langes varsti unustusse. Religioonis segunesid kreeka jumalad teiste jumalatega, sest paljud leidsid oma jumalatel ühisjooni kreeka omadega. Hellenismiperioodil sai Vahemeremaade kõige populaarsemaks jumaluseks Isis. Hellenismiperioodi religioon oli seega
tähesuurus) on visuaalsete vaatluste piiril ning ainult tema juhuslik sattumine otsingupiirkonda võimaldas teda leida. Tegelikult osutus Pluuto veelgi väiksemaks. 1978. a. avastati Pluuto kaaslane, mis sai nimeks Charon. Charoni tiirlemisperiood (6 päeva 9 tundi) ning tema kaugus planeedist (19 700 km) annavad süsteemi kogumassiks 1/400 Maa massi, mis on vaid viiendik Kuu massist ning on võrreldav suuremate asteroididega. (1) Küsimus, kas on olemas veel teisigi kaugeid planeete, piinab astronoome endiselt. Pluuto ebaharilik orbiit suurendab tunduvalt otsimispiirkonda: kui teised planeedid liiguvad ekliptika (Päikese tee, tegelikult Maa liikumise projektsioon taevasfäärile) lähedal, siis nüüd tuleks läbi uurida tunduvalt suurem taevaala. Aastatel 1970-80 läbiviidud vaatlusprogramm -- tähtede omaliikumiste mõõtmine 20-aastase ajavahega tehtud taevafotode võrdlemise teel -- välistab 19. tähesuurusest heledamate planeetide olemasolu. Ja siiski teatati 1992. aastal veel ühe
näeb, et seda jagatakse nii valesti, kuhtub tema voorus, mida pisimgi võistlus oleks võinud turgutada ja ühiskonnale kasulikuks muuta, ning hääbub viletsuses ja unustuses. Just selleni peabki varem või hiljem viima meeldivate vaimuannete eelistamine kasulikele vaimuannetele, ja teaduste ning kunstide taassünnist saadik on kogemus seda küllaga kinnitanud. Meil on füüsikuid, geomeetriateadlasi, keemikuid, astronoome, poeete, muusikuid, maalikunstnikke meil ei ole enam kodanikke; või kui neid ongi veel jäänud, siis hukkuvad nad viletsate ja põlatutena, hajali kaugetes kolkakülades. Tunnistan siiski, et pahe ei olegi nii suur, nagu ta võinuks olla. Igavene ettenägelikkus, mis on istutanud kõikvõimalike kahjulike taimede kõrvale tervistavaid ravimtaimi ja varustanud paljud ohtlikud loomad rohuga nende endi hammustuste vastu, on õpetanud oma esindajateks seatud valitsejad jäljendama oma tarkust
planeeti kettakujulisena näha. Herschel nimetas uue planeedi kuningas George III auks Georgium Sidus (lad. k. Georgi täht), kuid see nimi ei leidnud poolehoidu. Üldtuntuks sai nimi Uraan, mille pani saksa astronoom Johann Elert Bode (1747-1826). Nii jätkus tava nimetada planeete antiikaja jumalate järgi. Uranos oli kreeka taevajumal, vanim kõigist jumalatest. Selle avastuse eest määras kuningas W. Herschelile palgaks 200 naela aastas. Herschelist sai üks kõigi aegade silmapaistvamaid astronoome. [3] 8.2 Uraani omadused Uraan ise kuigi silmapaistev ei ole. Suurte teleskoopidega näeme teda sinakasrohelise kettana, millel pole näha mingeid detaile. Heleduse perioodilise kõikumise ja spektroskoopiliste vaatluste põhjal leiti, et Uraan teeb ühe pöörde ümber oma telje umbes 16 tunniga. Seejuures on täiesti unikaalne pöörlemistelje asend: see asub enam-vähem tema orbiidi tasandis.
kaks korda heledam ja tema pinnatemperatuur on 300 oC kõrgem. Valguse spektri analüüs annab alust arvata, et üks täht on ka 10% suurem, kuid see vajab veel kontrollimist. "Lihtsaim viis neid erinevusi seletada, on oletada, et üks täht tekkis 500 000 aastat varem," ütleb Stassun. "See on võrreldav poole päevase sünnivahega inimeste puhul." Lisaks sellele, et teoreetikud peavad üle vaatama tähtede tekkimise teooriad, võib uus avastus sundida astronoome üle vaatama nende tähtede massi ja vanuse hinnangud, mis on nooremad kui paar miljonit aastat. Praegused hinnangud põhinevatel mudelitel, mille kalibreerimiseks kasutati eeldatavalt sammaaegselt tekkinud kaksiktähti. Rekalibreerimine võib tähendada 20% suurust massierinevust tüüpiliste noorte tähtede puhul ja isegi 50% massivahet väga kergete tähtede, näiteks pruunide kääbuste puhul.
vaatluste piiril ning ainult tema juhuslik sattumine otsingupiirkonda võimaldas teda leida. Tegelikult osutus Pluuto veelgi väiksemaks. 1978. a. avastati Pluuto kaaslane, mis sai nimeks Charon. Charoni tiirlemisperiood (6 päeva 9 tundi) ning tema kaugus planeedist (19 700 km) annavad süsteemi kogumassiks 1/400 Maa massi, mis on vaid viiendik Kuu massist ning on võrreldav suuremate asteroididega. (Allikad 4, 5, 8, 10) Küsimus, kas on olemas veel teisigi kaugeid planeete, piinab astronoome endiselt. Pluuto ebaharilik orbiit suurendab tunduvalt otsimispiirkonda: kui teised planeedid liiguvad ekliptika (Päikese tee, tegelikult Maa liikumise projektsioon taevasfäärile) lähedal, siis nüüd tuleks läbi uurida tunduvalt suurem taevaala. Aastatel 1970-80 läbiviidud vaatlusprogramm -tähtede omaliikumiste mõõtmine 20-aastase ajavahega tehtud taevafotode võrdlemise teel - välistab 19. tähesuurusest heledamate planeetide olemasolu. Ja siiski teatati 1992. aastal veel ühe
muu hulgas ka hüdrostaatika (kehade veeväljasurve) seaduse. Pärimuse kohaselt olevat ta selle peale tulnud vannis istudes, hüpanud sealt ennastunustavas vaimustuses välja ja hüüdnud: ,,Heureka!" (kr k ,,leidsin"). Temalt pärineb ka suurel hulgal sõjatehnilisi seadmeid kivi- ja nooleheitjaid. Hellenismiajastu astronoomidele oli enesestmõistetavalt selge, et Maa on kerakujuline. Ligilähedaselt osati isegi Maa ümbermõõtugi välja arvutada. Üks tolle ajajärgu astronoome, Aristarchos /-rhos/ (4.-3. saj eKr) Samoselt (Väike-Aasia lääneranniku saarestikus) esitas ajaloos esimesena heliotsentrilise (päikesekeskse) maailmapildi. Püüdis esimesena määrata Päikese ja Kuu suurust ja kaugust Maast. Ta väitis, et Päike ja tähed seisavad paigal, Maa koos muude planeetidega aga tiirleb ümber Päikese. Paraku ei leidnud tema teooria poolehoidjaid ja see langes varsti unustusse. Ülejäänud tolleaegsete
jõudma Maa servani, kust enam kaugemale jõuda pole võimalik. Kreeka filosoofia arenes mõtiskluste ja arutluste teel, jõudmata praktiliste katseteni. Arvati, et samuti kui Vahemerd ümbritseb kõikjalt maismaa, nõnda peab maismaad kõikjalt ümbritsema hiigelookean. See pidi paiknema väljaspool Heraklese sambaid, kuid ümbritsema kõiki tuntud mandreid-Euroopat, Aafrikat ja Aasiat. Tõsi küll, juba kaua enne Kristust oletas osa astronoome , et Maa pole lame ketas , vaid hoopis kerakujuline Hispaania galeoon – keskaja kullalaev 16. sajandi keskel oli Hispaaniast saanud Euroopa suurim mereriik, mille valdused asusid kokku neljas maailmajaos mõlemal pool ekvaatorit. Nii võis Hispaania kuningas väita, et tema riigis ei looju päike kunagi. Selle eest, et kuld ja hõbe Madridi varakambrites otsa ei saaks, kandsid hoolt ligi viiskümmend purjelaeva, mille tüübinimi peaks piraadifilmide austajatele hästi tuntud olema.
Enne seda oli ungari keele päritolu Piiblist mõjustatuna otsitud ,,pühadest" keeltest - heebrea, kreeka ja ladina keelest. Veel tänapäevalgi leidub poolehoidjaid ungari-sumeri keelesuguluse teoorial, mis põhineb mõnede sõnade kõlalisel sarnasusel. 36 Mõtte soome-ugri keelesugulusest sõnastas esmakordselt Hamburgi arst Martin Fogel 1669. a. 1768-69 suundus rühm astronoome Norra põhjapoolseimale saarele Vardöle päikesevarjutust uurima, teiste hulgas ungarlane János Sajnovics. Ta õppis selgeks lapi keele ja tegi ülestähendusi. Naasnud 1770 Kopenhagenisse, kirjutas ta ladinakeelse teose "Demonstratio. Idioma Ungarorum et Lapponum idem esse" (Tõestus, et ungari ja lapi keel on samalaadsed). Sámuel Gyarmathy tõestas ungari keele soome-ugri päritolu 1799, võrreldes omavahel juba mitme soome-ugri keele sõnavara ja grammatikat.
annaabi.ee 
