Referaat Astronoomiast (10)

Sisukord
Astronoomia ja selle jaotus 2
Astronoomia ajalugu 3
Olulisi tegelasi ja nende avastusi astronoomia ajaloost 4
Uusaja astronoomia ja astrofüüsika teke 5

Astronoomia ja selle jaotus

Astronoomia ehk täheteadus on teadusharu , mis uurib kosmilisi objekte ja universumit tervikuna . Termin astronoomia tuleb vanakreeka keelest, kus nimetuse esimene osa tuleb vanakreeka sõnast astēr ehk täht, taevakeha ja teine pool „-noomia“ sõnast „nomos“ ehk seadus.
Astronoomia jaotatakse objekti ja meetodi järgi kaheks.
Meetodi järgi liigendub astronoomia kolmeks:
*astromeetria tegeleb taevakehade asukoha määramisega ning taevakaartide koostamisega ;
*taevamehaanika uurib taevakehade, eeskätt planeetide liikumist ruumis ja selle liikumise kajastumist taevasfääril;
*astrofüüsika uurib taevakehadelt tulevat kiirgust ja teeb sellest järeldusi nende ehituse ja arenemise kohta.
Objekti järgi jaguneb astrofüüsika neljaks:
* planetoloogia (koos geofüüsikaga) uurib planeetide, nende kaaslaste jt Päikesesüsteemi objektide ehitust);
*tähtede füüsika (uurib tähti);
*galaktikate füüsika uurib galaktikaid (tähesüsteeme);
*kosmoloogia (uurib Universumi, st kogu maailma ehituse ja arengu seaduspärasusi).
Astronoomiaga on lahutamatult seotud ka teised teadused nagu füüsika ja matemaatika. Need kolm teadust on aja jooksul üksteist mõjutanud ja koos arenenud. Traditsiooniline on olnud astronoomia koostöö ka geodeesiaga, ajaarvamisega, kalendriarvutustega ning optikaga. Viimastel kümnenditel on üha tähtsamaks muutunud ka koostöö geoloogia ja geofüüsikaga, sest maateaduse uurimisala kattub osalt planetoloogia omaga . Mineraloogia analüüsib Maa mineraale sarnaste meetoditega nagu teiste taevakehade omi. Kosmosekeemia on keemia haru, mis uurib keemiliste elementide ja keemiliste ühendite jaotust universumis ja keemilist evolutsiooni. Eksobioloogia uurib maavälise elu tekke ja olemasolu asjaolusid.

Astronoomia ajalugu

Astronoomia ajalugu hõlmab ajaliselt inimkonna kogu kultuuriloo. Astronoomia on algselt kujutanud endast teadmisi tähistaevast ja selle tsüklitest, arenenud klassikaliseks geomeetriliseks astronoomiaks, mille vanimad valdkonnad on positsiooniastronoomia ja efemeriidide arvutamine, ning lõpuks astrofüüsikaks, mis püüab taevakehi endid füüsikaliselt tundma õppida.
Varajases astronoomias vaadeldi ja ennustati nähtavate taevakehade, eriti tähtede ja planeetide liikumist. Hakati koostama horoskoope.
Vanaaja astronoomid eristasid tähti ja planeete, sest tähtede suhteline asend püsis sajandeid muutumatuna, seevastu planeetide suhteline asend muutus võrdlemisi lühikese aja jooksul märgatavalt. Planeetide hulka arvati ka Päike ja Kuu.
Algselt samastati taevakehi jumalate ja vaimudega. Taevakehi ja nende liikumist seostati näiteks vihma, põua, aastaaegade ja loodetega. Arvatakse, et esimesed "kutselised" astronoomid olid preestrid , kes pidasid taevast jumalikuks, mistõttu astronoomia ongi vanaajast peale seotud astroloogiaga. Arvatakse, et vanaaja astronoomilise otstarbega ehitistel (näiteks Stonehenge ) olid ühtlasi kultuslikud funktsioonid.
Kõigis vana aja kultuurides oli taevakehadega seotud nähtuste uurimine erineval kohal. Astronoomia kui teadusharu jõudis oma õitsenguni alles renessansiajal, kui seda hakati tunnistama kui teadust universumi geomeetrilisest ehitusest, mis ei pühendunud veel taevakehade liikumise füüsikaliste põhjuste uurimisele.
Astroloogia ja astronoomia ei olnud kuni renessansiajani välja omavahel vastuolus , kuid nad ei langenud ka kokku, nagu mõnikord väidetakse. Veel 17. sajandil koostasid paljud astronoomid koostasid oma tellijatele horoskoope, kuid nad ei näinud selles oma põhitegevust. Klassikaline astronoomia tegeles ainult tähtede ja planeetide asenditega ja nende täpse arvutamisega, neid asendeid tõlgendas maapealsete sündmuste märkidena aga astroloogia. Nii olid astronoomiaalased teadmised vaid astroloogia eelduseks.
Euroopa astronoomia uus tõus algas Mikołaj Koperniku töödega 16. sajandil. Pärast Kuu vaatlusi kinnistähtede taustal hakkas ta geotsentrilises maailmasüsteemis kahtlema ja töötas 1543 . aastal välja uue mudeli, heliotsentrilise maailmasüsteemi, milles Päike on kosmose keskmes. Samuti oli väga oluline samm pikksilma leiutamine , mis andis uuringutele suuremad võimalused.

Olulisi tegelasi ja nende avastusi astronoomia ajaloost

1543. aastal esitas Mikołaj Kopernik heliotsentrilist maailmasüsteemi.
1572 . aastal vaatles Tycho Brahe nähtust, mis osutus supernoovaks.
1610 . aastal avastas Galileo Galilei, Jupiteri neli suuremat kaaslast ja Veenuse faasid .
1781. aastal avastas Wilhelm Herschel uue planeedi, millele pandi nimeks Uraan .
1801. aastal avastas Giuseppe Piazzi esimese asteroidi. Samal aastal avastas Wilhelm Herschel astrofüüsikale olulised spektroskoopia abil infrapunakiirguse .
17. sajandi esimestel kümnenditel avastas Christiaan Huygens Saturni rõngaste tegeliku loomuse ning astronoom Edmond Halley avastas komeedi, mis hiljem nimetati tema järgi Halley komeediks.
Siiski oli ilmselt üks olulisemaid astronoome ja teadlasi selles ajavahemikus Galileo Galilei, kelle jaoks lõppes uurimistöö kurvalt . Teda sunniti oma avastusi kuulutama valeks, kuna see oli vastuolus katoliku kiriku dogmadega. Galileile mõisteti eluaegne vanglakaristus, mis praktikas oli küll rohkem koduaresti moodi.

Uusaja astronoomia ja astrofüüsika teke

Euroopa valitsejad edendasid oma õukondades üha enam astronoomiat kui oma kultuursuse ja hariduse märki. See tõi kaasa astronoomiaalase uurimistöö õitsengu. 17. sajandi esimestel kümnenditel täiustasid atronoomid oma teleskoope ning kirjeldasid planeete üha täpsemalt.
Suurimad avastused tehtigi 17. ja 18. sajandil. Sel ajal hakkas kiirenema astronoomia muutumine astrofüüsikaks. Astronoomia kui teadus jõudis taksonoomia ajastusse: taevakehi jaotati klassidesse, mida hiljem sai taandada füüsikalistele ühisjoontele. Järgmine suurem samm oli silma kui vaatlusinstrumendi asendumine fotograafiaga ajavahemikus 1850–1900. Üks esimestest astronoomidest, kes seda kasutas, oli jesuiit Angelo Secchi, Vatikani observatooriumi direktor . Peale vaatluste objektiivsemaks muutumise tõi fotograafia kaasa võimaluse väiksema heledusega objekte tundidepikkuse eksponeerimise abil palju detailisemalt uurida. 20. sajandil jäi klassikaline astronoomia üha enam tahaplaanile ning uurima hakati taevakehade endi füüsikalisi omadusi.
5