Planeet Pluuto (0)

Sisukord

• Sissejuhatus
  
• Pluuto avastamine
  
• Pluuto ehitus ja füüsikalised omadused
  
• Pluuto kaaslane Charon
  
• Kääbusplaneet Pluuto?
  
• Kokkuvõte
  
• Kasutatud kirjandus
  

Sissejuhatus
Mida inimesed teavad üldse Pluutost? Arvan, et vähe. Kui aga täpsemalt uurima hakata, siis saab Pluutost nii mõndagi teada. Tean Pluutost seda, et ta on väikseim nii seitsmest kuust kui ka suuruselt kõige väiksem Päikesesüsteemi planeet. Olen kursis ka sellega, et teda pole veel külastanud ükski kosmoselaev . Kuid tekibki kohe küsimus, kas ta siis on ikkagi planeet kuna olen kuulnud ka jutte , et ta nimetati ümber kääbusplaneediks. Valisingi just Pluuto planeedi teema sellepärast, et teada saada täpsemalt tema avastamisest ja kas ta on ikkagi planeet või hoopis kääbusplaneet. Tahaksin ka rohkem teada saada ta kaaslasest Charonist. Oma referaadis käsitlengi Pluuto avastamislugu,Charonit ning üritan vastused saada oma küsimustele.
(Planeet Pluuto)
Pluuto avastamine
Planeedi avastamist alustati sellega, et otsiti planeeti, mis põhjustas häiritusi Uraani liikumises ja mis arvutuste kohaselt pidi olema seitse korda Neptuunist suurem, aga leiti hoopis planeet, mis oli Neptuunist 6900 korda väiksem. Selle probleemiga hakkasid tegelema USA astronoomid Percival Lowell ja William Pickering, kes kumbki püüdsid häirituste põhjal arvutada tundmatu planeedi orbiiti ja seega ka arvutada asukohta taevavõlvil. Otsingud tulemusi ei andnud. P. Lowell pärandas üle miljoni dollari tema poolt asutatud ja tema nimekandvale observatooriumile Flagstaffis „Planeet X” ( Lowell nimetas seda nii) otsimiseks. Kuid Lowelli lesk vaidlustas selle otsuse ning kohtuskäimine võttis üle kümne aasta,nii sai observatoorium otsingutega alustada alles 1929.aastal. Sellele tööle võeti noor, erihariduseta amatöörastronoom Clyde Tombaugh, kellele maksti ka seetöttu vähem palka.(11)
Otsingute põhimõte planeedi X leidmiseks oli lihtne, kuid väga töömahukas. Alguses tuli kitsast taevapiirkonda mitmel järjestikusel ööl pildistada. Seejärel vaadeldi fotoplaate kahekaupa komparaatori all. Selle aparaadi abiga saavad astronoomid leida erinevusi kahelt praktiliselt identselt kujutiselt. Ainult niiviisi, iga tähe asendit mitme päeva jooksul kontrollides, saab välja selgitada, kas mõni tähtedest hoopiski ei liigu ning seega planeediks ei osutu. 1930. aasta jaanuariks oli Tombaugh suutnud pildistada kogu öötaevast, nii et fotoplaatidest võiks kokku panna 360-kraadise ringi. 15. veebruaril asetas ta komparaatori alla järjekordse plaadipaari. Nendel oli kujutatud nelja nädala eest pildistatud tähe Delta Geminorum ümbrust. Kolm päeva vilgutas ta aparaati, kuni oli selge, et neljandik valgustäppidest piltidel on tähed. Ja siis leidis ta selle. Väsinud silmadest ja arvutustest valehäiretest hoolimata oli Tombaugh avastuses kohe kindel, kui märkas, et üks nõrguke valgustäpp hüppab plaatidel edasi-tagasi, kui neid kordamööda valgustada. Tal polnud enam mingit kahtlust, et see on planeet X. Ta kirjeldab hiljem: ”Mind haaras kohutav erutus . Ma liigutasin katiku ühele ja teisele poole ning uurisin ülesvõtteid. Mõtlesin, et on vist aeg vaadata kella ja täpne aeg üles märkida. See peaks küll ajalooline hetk olema”. Tombaughi käekell näitas 16.00, oli 18. veebruar 1930. Sel õhtul läks ta Flagstaffi ja tähistas avastust kinos , vaadates Gary Cooperit „Virgiinlases”. (1)
Kohe pärast seda, kui Vesto Slipher oli avastuse laiemale üldsusele teatavaks teinud, pöördusid teleskoobid kõikjal maailmas Tombaughi planeed suunas, mis oli juba Pluutoks nimetatud. Avanes üllatav vaatepilt. Pluuto ei vastanud kellegi ettekujutusele. Nimelt arvati, et planeet X on suur ning võimeline oma raskusjõuga Neptuuni orbiiti mõjutama. Selle asemel aga oli Pluuto tillukene, isegi Maa Kuust väiksem. Alles hulga aastaid pärast Tombaughi avastust leidsid astronoomid, et Neptuuni orbiidi kõrvalekalded olid tegelikult näivad-Neptuuni liikumist polnud lihtsalt kogu Neptuuni aasta jooksul vaadeldud. Tegelikult polnud müstilist planeeti X üldse olemas. Sellega aga, et Tombaugh avastas Pluuto ning tegi kindlaks, et seal kaugel servas pole enam ühtegi suurt planeeti , mis ootab avastamis, määras ta ka kindlaks Päikesesüsteemi piirid. Päikese perekonna suurus oli lõplikult kindlaks tehtud.
(Planeet Pluuto)
Pluuto ehitus ja füüsikalised omadused
Teleskoobid näitavad, et planeet Pluuto on osaliselt kivist, osaliselt jääst Ükski kosmosesond pole aga seda lähemalt uurinud. Avastamisest saadik on Pluuto jäänud saladuslikuks ning tekitanud hulgaliselt küsimusi, mis senini on jäänud astronoome vaevama.
Pluuto orbiit ei ole ringikujuline, vaid väljavenitatud ellips, ning tema pöörlemistelg on tugevasti kallutatud, nimelt pöörleb ta külili. Ka tema orbiit on kaldu, võrreldes teiste planeetide orbiitidega, nii et aeg-ajalt tõuseb ta kõrgele teiste planeetide kohale, siis aga sukeldub alla. Pluuto on ebatavaline ka selle poolest, et tänu oma ekstsentrilisele orbiidile läheneb ta mõnikord Päikesele, nii et Neptuun on mitmete aastate kestel Päikesesüsteemi kõige kaugem planeet. Oma 248 aasta pikkusel teekonnal ümber Päikese läheneb ja kaugeneb Pluuto Päikesest , nii et lähima ja kaugeima asendi vahe on pikkusel võrdeline Uraani ja Päikese vahemaaga. Ümber Päikese teeb Pluuto tiiru 248 aastaga, ümber oma telje teeb ta täispöörde 6 päeva 9 tunni ja 18 minutiga. Suve saabudes Pluutole aurustub külmunud lämmastik planeedi pinnal ja moodustab ajutise atmosfääri. Talvel aga külmub lämmastik uuesti ning langeb pinnale tagasi. Seega ei saa talve saabudes rääkida ilma halvenemisest, Pluutol kaob ilmastik hoopis. Planeedi atmosfäär koosneb põhiliselt molekulaarsest lämmastikust, teiste gaaside panus on väike. Atmosfäär on äärmiselt hõre, kuna pinnarõhk on vaid paar mikrobaari. Pluuto läbimõõt määrati 1980. aastate lõpul, mil Maalt vaadatuna Pluuto ja Charon teineteist kordamööda varjutasid. Läbimõõduks saadi umbes 2200 kilomeetrit, mis on pisut rohkem kui pool Kuu läbimõõtu. Päikesevalgust peegeldab Pluuto sarnaselt Neptuuni kuu Tritoniga ning selle põhjal arvatakse Pluuto ja Triton olevat sõsartaevakehad. Pluuto keskmine kaugus Päikesest on 5,9 miljardit kilomeetrit. Päikesele kõige lähemas asendis olles ulatub Pluuto orbiit sissepoole.
Pluuto kaaslane Charon
1978. aastal avastati, et Pluutol on kaaslane Charon, mille mass moodustab ühe kaheksandiku emaplaneedi omast, tegu on seega suhteliselt suurima kaaslasega Päikesesüsteemis.
Charon on nimetatud mütoloogilise isiksuse järgi, kes vedas surnuid üle Styxi jõe Hadesesse.
Charon jääb Pluutost ümmarguselt 20 000 kilomeetri kaugusele-see on 20 korda lähemal kui Kuu Maale-ning teeb ühe täistiiru ümber planeedi kuue ja poole päevaga. Need taevakehad on tänu oma lähedusele nii tugevas gravitatsioonilises embuses, et on kogu aeg ühe ja sama küljega teineteise poole suunatud. Pluutot vaadates püsib Charon taevas näiliselt kogu aeg ühes ja samas paigas. Seega ei oleks planeedi teisel küljel elavatel pluutolastel aimugi, et nende planeedil on kuu. Charoni tihedus on 1,63±0,07 g cm–3 mis jääb tunduvalt alla Pluuto tihedusele (1,92 ± 0,12 g cm–3)[1]. Charoni tiirlemisperiood on 6 päeva, 9 tundi, 17 minutit ja 36 sekundit. Charoni orbiidi kalle Pluuto orbiidi tasandi suhtes on 122,54°. (1)
(Pluuto ja tema kaaslane Charon)
Kääbusplaneet Pluuto ?
New Horizon on kosmoselaev, mis uurib Pluutot. See on esimene kosmoselaev, mis läheb Pluutole. New Horizon startis 19. jaanuaril aastal 2006 kell kaks päeval. Kosmoselaev uurib Charoni, Pluutot ja Kuiperi vööd (pisiobjektid, mis paiknevad päikesesüsteemi äärealadel). Pluuto lähedusse jõuab see alles ajavahemikus 2015 kuni 2017 . (11)
Rahvusvahelise astronoomialiidu (IAU) otsuse kohaselt ei saaks Pluutot planeediks nimetada. Seda juhul, kui teadlased jõuavad üksmeelele, et Neptuunist kaugemale jäävad taevakehad on plutoidid. 2006. aastal tegi IAU vastuolulise otsuse, kuulutades Pluuto kääbusplaneediks. Paljud astronoomid polnud sellega nõus ning nüüd paistab veelgi enam olevat neid, kes ei lepi, et uus, plutoidi nimetus antakse Pluutole ja Erisele ning tulevikus tuvastatavatele taevakehadele. IAU nimetas plutoidiks Neptuunist kaugemal olevad taevakehad, mis tiirlevad ümber Päikese ja on piisava massiga gravitatsiooni tekkimiseks ning peaaegu sfäärilise kuju võtmiseks, kusjuures nad ei ole puhastanud oma lähikonda mittesfäärilistest väiksematest taevakehadest. Kääbusplaneetide kategooria kandidaate on meil tervelt 53 tükki hetkel. Pluuto planeedistaatuse tühistamine on olnud päevakorras juba pikemat aega ning põhjuseid selleks on päris mitu. Kuna Pluuto väiksem kui meie Kuu, teiseks koosneb ta peamiselt jääst ja on drastiliselt kergem kui meie kuu ja kolmandaks erinevalt pärisplaneetidest ei asu tema trajektoor teistega ühel tasandil. Kuna Kuiperi vöös, kus Pluuto asub on praeguseks leitud Pluutost suuremaid objekte, siis pidid astronoomid otsustama mida Plutoga peale hakata ja asjale anti Rahvusvahelise Astronoomide Ühingu pool ametlik käik 24.08.2006.
Kuid nüüd endine planeet Pluuto on natuke oma kaotatud ausärast tagasi saanud. Rahvusvaheline Astronoomialiit, mis Pluutolt kahe aasta eest planeedi staatuse ära võttis, otsustas nüüd, et Pluuto sarnaseid Päikesesüsteemi taevakehi hakatakse kõiki kutsuma Pluuto järgi - plutoidideks. Astronoomialiidu täitevkomitee otsustas Oslos toimunud koosolekul, et plutoidideks hakatakse nimetama niisuguseid ümber Päikese tiirlevaid taevakehi, mis on Päikesest suurema osa ajast kaugemal kui Neptuun, millel on ligikaudu kerajas kuju ja mis ei ole oma orbiidi ümbrust väiksematest taevakehadest lagedaks teinud.
Praeguse seisuga on teada kaks plutoidi, Pluuto ise ja Eris , aga astronoomid on kindlad, et neid leitakse veel. Marsi ja Jupiteri vahel tiirlev kääbusplaneet Ceres ei ole plutoid, just nimelt oma asukoha tõttu. Nii, et Pluuto on siis ikkagi plutoid.
Kokkuvõte
Arvan,et see referaat annab Pluutost hea ja kokkuvõtva ülevaate. Tänu selle kirjutamisele sain ma Pluutost ja Päikesesüsteemist nii mõndagi teada. Leidsin oma küsimustele vastused ja tean nüüd, et Pluuto ei ole enam planeet vaid plutoid. Tegu on köitva ja ma usun, et paljudele huvi pakkuva teemaga , millest võiks ka edaspidi rohkem kirjutada ja juttu teha.Olen päris kindel,et mind ja minu klassikaaslasi ei jätaks enam külmaks ükski artikkel antud teemal. Soovitan teistelgi kirjutada just Pluutost kuna seda teemat on just käsitledaja kindlasti ka palju targemaks saada.
Kasutatud kirjandus

„ Planeedid ” ( kirjastus „Varrak” 2000) lk. 19,36, 113, 217

„Põhjanael” (Tallinn kirjastus „Valgus” 2001) lk. 94

„Kosmos , tähed, planeedid ja kosmoselaevad” (kirjastus „Varrak” 1997) lk.31,44,15

„Kooliastronoomia põhivara” (Tallinn kirjastus „Koolibri” 2000) lk.19

Ajakiri „Tehnikamaailm” (teine number 2006) lk.60-62

„ 3. Eneke ” ( Tallinn kirjastus „Valgus” 1984) lk. 184-189

„Eesti Entsüklopeedia”( Tallinn „Eesti Entsüklopeediakirjastus” 1994) lk.362

„Füüsika”( Tallinn kirjastus „Koolibri” 2000) lk. 94,113,125

http://www.nasa.gov/mission_pages/newhorizons/main/index.html

http://www.epl.ee/uudised/433385

http://et.wikipedia.org/wiki/Pluuto