Asteroidid, komeedid, meteoriidid (0)

Asteroidid .
Asteroidid on arvatavasti aine, mis jäi üle planeetide tekkimisel umbes 4,6 miljardit aastat tagasi. Jupiteri tugev gravitatsiooniväli ei lubanud planeedialgetel korralikku planeeti moodustada. Selle asemel jäid nad igaüks omaette tiirlema. Aegade jooksul on kümneid tuhandeid väikeplaneete Marsi ja Jupiteri vahelisest asteroidide vööst välja heidetud. Seda põhjustavad asteroidide omavahelised põrked ja Jupiteri gravitatsioonilised häired.
Esimese hüpoteesi asteroidide tekke kohta esitas Heinrich Olbers. Selle järgi on asteroidid kunagi Marsi ja Jupiteri vahel tiirelnud planeedi jäänused. Selle vastu räägib siiski asjaolu, et kõikide (nii avastatud kui ka avastamata) asteroidide kogumass arvatakse olevat alla 10% Kuu massist. Teiseks pole teada ka mehhanismi, mis planeedi niiviisi purustaks.
Tänapäeval peetakse tõenäoliseks, et tekkiva Jupiteri häiriva mõju tõttu seal planetesimaalid (kehad, mille edasisel koondumisel moodustusid planeedid) planeeti ei moodustanudki, vaid lagunesid omavaheliste põrgete tõttu asteroidideks ja meteoorkehadeks. Seega kuuluvad asteroidid Päikesesüsteemi ürgsete kehade hulka, mistõttu nende uurimine aitab aru saada ka planeetide tekkimisest.
Selle üle, mis on asteroidid, komeedid ja planeetide kaaslased ("kuud"), vaieldakse. Arvatakse, et paljud planeetide kaaslased on gravitatsiooni mõjul kinni püütud pisitaevakehad. Näitena tuuakse Marsi väikesed kuud Deimos ja Phobos, Jupiteri välimised 8 kuud, Saturni välimine kuu ja arvatavasti ka mitu hiljuti avastatud Uraano ja Neptuuni kuud
Juba aastal 1760 leidis saksa õpetlane Johann Daniel Titius lihtsa valemi, mis seob planeetide kaugused nende järjekorranumbritega. Selles reas oli aga lünk: Marsi ja Jupiteri vahelt kaugusel 2,8 astronoomilist ühikut oli üks planeet puudu. Kui William oli 1781 avastanud uue planeedi Uraani, mis Bode seadust kinnitas, asuti avastamata planeeti innukalt otsima . Eriti entusiastlikud olid Johann Elert Bode ja Gotha tähetornis töötanud parun Franc von Zach, kes alustas otsinguid 1787. Ta piiras otsingupiirkonna sodiaagiga ning koostas endale sodiaagitähtede kataloogi, mis oli järjestatud otsetõusu järgi. Ta lootis edu saavutada metoodilise otsinguga, mis aga siiski ei andnud tulemusi. Sügisel 1799 külastas ta astronoome Bremenis, Celles ja Lilihentalis, et innustada astronoome uue planeedi otsinguil koostööd tegema.
21. septembril 1800 kohtusid Lilenthalis kuus meest: von Zach ise, Lilienthali ülemlinnapea Johann, kelle maailmakuulsas instrumentide kollektsioonis oli Herscheli 27-jalase fookusepikkusega reflektor, Bremeni arst Heinrich Wilhelm Matthias Olbers, kes oli Schröteri pikaajaline kaastööline, viimase teenistuses olev Karl LudwigHarding, kes hiljem avastas kolmanda asteroidi, vanahärra Ferdinand Ende. Nad otsustasid, et isegi kuuest vaatlejast jääb väheks ning koostasid nimekirja 24 valitud astronoomist üle Euroopa. Uurimisrühma presidendiks valiti Schröter ja sekretäriks Zach. Kogu sodiaak jagati kahekümne neljaks 15 pikkuskraadiseks tsooniks ning uurimispiirkond piirati 7...8 laiuskraadiga ekliptikast lõuna ja põhja poole. Tsoonid jagati rühma liikmete vahel liisuga . Iga liige pidi käsitsi koostama oma tsooni tähekaardi kuni kõige nõrgemate teleskoobis nähtavate tähtedeni. Igal järgneval ööl tuli see kaart uuesti koostada, nii et iga rändav taevakeha oleks avastatud. Otsitava planeedi oodatav liikumine oli umbes 30 kaaresekundit tunnis, mis pidi olema igale vaatlejale eristatav . Uuele planeedile oli juba valmis mõeldud nimi Phaeoon.
Komeedid
Komeedid on Päikesesüsteemi väikekehadest kõige tuntumad. Nad ilmuvad enamikus ootamatult (korduvalt nähtud nn. perioodilisi komeete on teada vaid mõnikümmend) paistes teleskoobis ebakorrapärase liikuva udulaiguna, mis Päikesele lähenedes kasvab "sabatäheks" -- heleda uduse pea ning nõrgeneva sabaga moodustiseks. Hele komeet on näivmõõtmetelt suurem Kuust ja torkab tähistaevas hästi silma; kuid selliseid ilmub paraku harva. Kümmekond igal aastal ilmuvat ja vaid binokli või teleskoobi abil vaadeldavat sabatähte jäävad eriteadlastele uurida.
See, mida taevas näeme, pole tegelikult komeet, vaid temast purskuv ja päikesevalguses helenduv gaas . Komeeti ennast on nähtud vaid ühel korral -- 1986. aastal, kui kosmosejaamad "Vega" ning "Giotto" pildistasid Halley komeedi tuuma. Isegi see hiidkomeet osutus vaid umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga piklikuks üsna tumedaks (neelab 96% temale langevast valgusest) kehaks.
Komeedist eralduvate gaaside spektri järgi koosnevad nad valdavalt veest; vähemal määral on süsinikku, hapnikku ja teisi kergemaid elemente.
Et kõigi, nii perioodiliste kui vaid kord ilmunud komeetide orbiidid on väga piklikud (Halley komeedi orbiidi läbimõõtude suhe on 4:1), peab nende "päriskodu" olema kusagil Päikesesüsteemi piirimail. Erinevalt planeetidest tiirlevad komeedid kõikvõimalikes tasandites ning suvalises suunas. Ilmumissageduse ja tiirlemisperioodide (arvutatakse orbiidi kuju järgi) võrdlemise teel hinnatakse Päikesesüsteemis komeetide koguarvuks 2-3 miljonit.
Komeedi tuum on korrapäratu ja koosneb lumest, jääst ja tolmust ning selle läbimõõt on vaid paarkümend kilomeetrit. Lähenedes Päiksele, hakkab selle kiirgus komeedi tuuma sulatama see hakkab aurama, eritama gaasi ja tolmu. Kiirgusrõhk ja päikesetuul puhuvad tuuma ümbritseva aurupilve sabaks, mis on alati suunatud Päikesest eemale.
Saba koosneb ülihõredast gaasist, kuid veelgi hõredamas planeetide vahelises ruumus on hästi vaadeldav.
Komeedid tiirlevad ümber Päikse ellipsikujulisel orbiidil, mis ulatub planeedisüsteemist kaugele välja. Kuni poolekauguseni lähematest tähtedest, arvatakse olevat palju komeete, mis tiirlevad aeglaselt ümber Päikese ja moodustavad nn. Oorti pilve.
Meteoriidid
Meteoorkeha , mille läbimõõt on suurem kui 1 kilomeeter , nimetatakse asteroidiks. Meteoor on tavaliselt tolmukübeme kuni rusika suurune.
Meteoriitidel on korrapäratu kuju. Neil pole teravaid nurki, sest atmosfääri õhusurve on nad siledaks lihvinud. Meteoriidi pinda katab õhuke tume sulamiskoorik ning selles on madalad lohukesed, mida nimetatakse regmaglüptideks. Sulamiskoorik on tume oksüteerimise tõttu, vahetult pärast Maale langemist ei pruugi ta seda olla.
Suure massiga meteoriidid tekitavad maapinnaga põrkudes endast palju suuremaid löögi- plahvatus - või plahvatuskraatreid, mida tavaliselt ümbritseb ringvall. Suurte meteoriitide põrkumisel maapinnaga toimub plahvatus, mille ajal meteoriit pihustub ja jätab järele hiidkraatri.
Aastas langeb Maale tuhatkond meteoriiti, millest leitakse 10–15. Kraatreid tekitavaid hiidmeteoriite langeb sajandi kohta vähem kui üks.
Praegu on maal teada üle 200 tõenäolise meteoriidikraatri või nende rühma. Nende avastamine jätkub.
Kuni esimest kivimi proovideni Kuult olid ainsaks maaväliseks materjaliks teadlaste
meteoriidid, mille näidiseid hoiti muuseumides üle kogu maailma.
Paljud meteoriidid pärinevad päikesesüsteemi moodustumise ajast ca 4,6 miljardit aastat tagasi ning mõned sisaldavad tähtede ja planeetide osakesi, mis eksisteerisid enne päikesesüsteemi.
Meteoriitide tekkimise kohta on kaks teooriat. Nad võivad olla pärit Jupiteri ja Marsi vahelisest asteroidide vööst, sisaldades suurel hulgal planeetide moodustumisest üle jäänud kive. Vahetevahel lükkab Jupiteri tõukejõud neid kivikamakaid Maa suunas. Teine võimalus on, et nad lükkuvad Maa poole kokkupõrkest komeetidega.
Meteoriite on kolme tüüpi: kivi,-raudkivi ja rauameteoriidid, sõltuvalt nende keemilisest ja
füüsilisest struktuurist. Kõige tavalisemad on kivist , millest paljud sisaldavad ümmargusi
silikaaditükke, mis maal ei moodustu.