Planeet Marss (0)

ÜLDISED FAKTID
Marss maa suhtes
Marsi ja Maa vaheline kaugus muutub 400 miljonist kuni 55 miljoni kilomeetrini. Kuna Marsi orbiit on ellips, mitte ringjoon, siis pole kõik vastasseisud - hetk, mis Päike, Maa ja Marss asuvad umbkaudu ühel sirgel - ühesugused. Need tekivad umbkaudu 2-3 aasta järel. Iga 15 või 17 aasta järel on Marss suures vastasseisus ning tuleb Maale kõige lähemale, alla 60 miljoni kilomeetrikaugusele. Sel ajal on Marsi ketas kuni poole suurem kui tavalise vastasseisu ajal ja 4,5 korda heledam. Lähima seisu korral on Marsi heledus peaaegu võrdne Veenuse omaga , kaugeima seisu puhul - Põhjanaela heledusega. Öises taevas on Marss kergesti märgatav palja silmaga.
Marsi sarnasused Maaga
Nii nagu Maadki, valgustab ja soojendab Päike pool aastat Marsi üht polaarala rohkem ning teist polaarala ülejäänud  aasta vältel rohkem. Sarnaselt Maa valge lumikatte ärasulamisega toimub ka sarnane protsess Marsil – põhjapoolkera laik on suviti väiksem kui muidu. Ning nagu Maa lumikate on enamasti ebaühtlane, pole ka Marsi “polaarmütsid” korrapäraste ringjate servadega .
Marss pöörlemisperiood erineb Maa omast vaid 3%, telje kalle 4%, mistõttu pöörleb Marss saranselt Maaga.
Kosmoseteadlased on avastanud, et Marsi poolustel leiduv igikelts on moodustanud jääspiraale, mida küll Maal ei leidu, kuid mille kuju on Maal aset leidvate keeristormidega väga sarnane.
Marss Päikese suhtes
Marss on kauguselt Päikesest neljas planeet. Lähemal on vaid Merkuur, Veenus ja Maa. Marsi orbiit on võrdlemisi piklik, mistõttu tema kaugus Päikesest võib muutuda üsna tunduvalt - piirides 206 kuni 249 miljonit kilomeetrit. Vastavalt sellele saab Marss Päikeselt valgust ja soojust 36-52% selles kogusest, mis jõuab Maani .
Marsi mõõtmed
Marsi läbimõõt ekvaatoril on 6800 km ja pooluste vahel 6750 km. Mass on 9,31 korda väiksem kui planeedil Maa. Niisiis on see planeet suuruselt ja massilt üks väiksemaid.
Aeg
Aasta on sel planeedil umbes kaks korda pikem kui Maal – 668,6 Marsi ööpäeva ehk tervelt 687 Maa ööpäeva. Marsil on ka aastaajad. Selle ööpäeva pikkus on meie omast natuke pikem - 24 tundi, 37 minutit ja 22,67 sekundit. Tekib huvitav efekt: kui me Marsi pinnal mingit detaili märkame, siis järgmisel päeval on see samas kohas näha ligi 40 minutit hiljem.
Marsi omadused
Marsi punakas värvus on tingitud tema pinna omadustest, sest pilk jõuab vahetult planeedi pinnani nagu Kuugi puhul. Punakas värv on tingitud planeedil leiduvatest vettsisaldavatest rauaoksiididest. Marsi atmosfäär on hõre, 95% sellest moodustab süsinikdioksiid, mingil määral leidub ka veeauru, hapnikku, süsinikoksiidi ja vesinikku. Kui planeet asub orbiidil Päikesele lähemal, võib troopikavöötmes olla temperatuursuvepäevadel kuni 25 °C, kuid aastane keskmine temperatuur on päevasel ajal paarkümmend kraadi alla nulli, öisel ajal aga sada kraadi alla nulli.
Inimene, kes kaalub Maal 80 kg on Marsil vaid 30 kg raske, sest Marsil on raskusjõud 2,7 korda väiksem.
MARSI PINNASTIK
Marsi teke
Marss tekkis protoplaneetidena. Hiljem jahtudes tekkis talle tahke koorekiht, mis sattus meteoriitide intensiivse pommitamise alla. Planeedi siseenergia arvel toimus aktiivne vulkaaniline tegevus, mistõttu tekkisid rifid, praod , vallid ja vulkaankoonused.
Pinnastikku kujundavad faktorid
Meteoriitide langemine Marsile on avaldanud suurt mõju maastiku kujunemisele. Nagu Kuu, nii ka Marsi pinna iseloomulikuks jooneks on kraatrid. Nende jaotus läbimõõtude järgi on samuti enam-vähem sama, ainult väikeseid kraatreid on vähem. Viimast asjaolu võib hõlpsasti seletada erosiooni toimega. Marsi kraatrid on seega sama päritoluga kui Kuu omad, s.o. meteoriitsed. Teine planeeti kujundav faktor on tektooniline liikumine. See protsess võib kujundada äsja tahkunud ja tasasest planeedist suurte kõrgustevahedega taevakeha . Kolmas kujundav faktor, erosioon, toimib peamiselt vaid tuuleerosioonina.
Pinnastik
Marsi pind on väga ebatasane, ent üks uurituim ja huvipakkuvaim planeetide maastikest. Enamik sellest meenutab punakat kivikõrbe. äikesel planeedil Marss asub Päikesesüsteemi kõrgeim mägi Nix Olympica, mis tegelikult on kustunud vulkaan . Selle jalami läbimõõt, mis on äärena ümbritsetud 6 kilomeetri kõrgusest kaljust, on 600 kilomeetrit, kraatri läbimõõt 80 kilomeetrit ning vulkaani kõrgus on 24 kilomeetrit. Märkimiaväärne on aga ka silmaga nähtav lõhe Marsil, mis on 5000 kilomeetrit pikk ning mille sügavus on 6 kilomeetrit.
Orud, mis meenutavad kuivanud jõesänge, ning poolenisti ärauhutud valliga kraatrid võivad lasta teadlastel arvata, et vett, mida küll praegu Marsil ei leidu, on seal siiski varem lühiajaliselt olnud ehk isegi ookeanide või järvede näol.
Marsi poolustel paiknevad püsivad tahkest süsinikdioksiidist koosnevad niinimetatud valged polaarmütsid, mis on paarikümne meetri kõrgused. Jäämütsid koosnevad kihiti jääst ning varieeruva sisaldusega mustast tolmust.
Suurimad kõrgused ja sügavaimad madalikud
Välja arvatud Maa, on Marsil kõige mitmekesisem ja huvitavam maastik kookiest maistest planeetidest, mõned maastikuvormid on üsna suurejoonelised:
 - Olympus Mons on suurim mägi Päikesesüsteemis, tõustes 24 km kõrgemale ümbritsevast platoost. Tema jalami diameeter on üle 500 km ja on äärena ümbritsetud 6 km  kõrgusest kaljust (paremal).
- Tharsis on tohutu kühm Marsi pinnal, mis on  läbimõõduga umbes 4000 km ja 10 km kõrgune.
- Valles Marineris on 4000 km pikkune ja 2-7km sügavune kanjonite süsteem (paremal);
 - Hellas Planitia on rohkem kui 6 km sügavune ja 2000 km-se läbimõõduga kokkupõrke tagajärjel tekkinud kraater lõunapoolkeral.
Palju peamurdmist on tekitanud Marsi tumedad ja heledad alad. Näib tõenäoline, et tumedad piirkonnad - marsi mered - ei ole mitte madalamad alad nagu Kuul, vaid hoopis reljeefi kallakused, kust tuul tolmu kergesti ära puhub, heledamad mandrid aga on tasased alad, kas madalad või kõrged, millele tolm ladestub.
AJALUGU
Nimi
Marss on oma tänapäevase nime saanud vanadelt roomlastelt. Marss oli nende sõjajumal, ja meenutab ju planeedi punane värvus verevalamisi, mis sõjaga kaasnevad.
Kosmoselaevad Marsil
Esimene kosmoselaev, mis külastas Marssi , oli Mariner 4 1965. aastal. Järgnes palju teisi, kaasa arvatud kaks Viking maandurit 1976. aastal. Pärast pikka 20 aastast vaheaega maandus 4. juulil 1997. aastal Marsil edukalt Marsi Rajaleidja (MarsPathfinder). Kosmosesondide abil on õnnestunud saada väga väärtuslikku lisa maapealsete vaatlustega kogutud andmetele. Väga viljakas oli 1971 . aasta (mida tinglikult nimetatakse ka Marsi-aastaks, sest Marss oli siis suures vastasseisus), kui Marsi lähedusse jõudsid nõukogude kosmosesondid " Mars 2" ja "Mars 3" ning ameerika kosmosesond "Mariner 9". Esimest korda laskus Marsile maandumisaparaat "Mars 3".
1974. a. jõudis Marsi lähedusse koguni neli nõukogude kosmosesondi "Mars 4", "Mars 5", "Mars 6", "Mars 7".
MARSI KAASLASED
Need on Phobos (Hirm) ja Deimos (Õudus). Mõlemad avastati 1877 . Aastal Asaph Halli poolt.
Phobos
Phobos meenutab kujult lömmilöödud kurki ja tema keskmine läbimõõt 22 km. Satelliidi tihedus on 2,1 g/cm³, seetõttu sajakilone inimene kaalub seal veid 50 kilo. Phoboselt paistab Marss hiiglasuurena ning pole näha polaaralasid . Orbiidi raadius on vaid 9370 km. Marsi ööpäeva jooksul jõuab Phobos teha kolm tiiru ümber planeedi. Ühele tiiru jaoks läheb aega 7 tundi 39 minutit ja 14 sekundit. Vastupidiselt teistele taevakehadele tõuseb Phobos läänest ja loojub itta.
Oma lähedusest hoolimata paistab Phobos Marsi pinnalt väga pisikesena ja on liiga väike katmaks kinni päikeseketast. Seega Marsil päikesevarjutust näha ei saa, sest tema kuud ei suuda seda täiekult varjata. Niisiis saab seal täielik päikesevarjutus olla vaid rõngakujuline.
Deimos
Deimos on veelgi pisem ja asub kaugemal, kui Phobos. Tema orbiidi raadius on 23 000 kilomeetrit ning ühe täistiiru tegemiseks ümber Marsi kulub 30 tundi 17 minutit ja 55 sekundit. Deimose keskmine läbimõõt on vaid 13 km ning ta paistab Marsi taeva teiste tähtede seas silma vaid oma liikuvuse poolest.
Mõlemad Marsi kaaslased on halli värvi ja nende tolmune pind on täis erineva suurusega kraatreid. Phobosel on aga veel ka piklikud vaod . Nad paiknevad üheskoos, kattes üle poole kuu pinnast. Nende pikkus ulatub kümnetesse kilomeetritesse, laius on 100-200 meetrit ja sügavus 20-90 meetrit. Vagude päritolu on siiani ebaselge . Ka Phobose ja Deimose elulugu pole teada, nad võivad olla nii Marsi poolt haaratud asteroidid kui ka endisaegse Marsi rõnga jäänukid.
ELU MARSIL
Elu otsing
Marssi on pikka aega peetud planeediks, kus on elu. Alust andsid selleks Marsi pinnamoodustiste värvuse ja kontrasti perioodilised muutused, mida seostati taimede kasvuga. Eriti tugevdas seda arvamust nn. Kanalite avastamine Itaalia teadlase Giovanni Schiaparelli poolt 1877. Aastal. Kanalid oma korrapäraga noised kindlalt olevad marslaste kätetöö. Neid õnnestus koguni fotografeerida, kuid osa Marssi vaadelnud astronoome pole kanaleid iialgi näinud. Taimestikule noised viitavat ka Marsi spektrist leitud neeldumisjooned. “Mariner 4” möödalenngua 1964. Aastal alanud uus etapp Marsi uurimisel lükkas need seni nii kindlalt püsinud väited ümber. Kanalid outside täielikuks silmapetteks, ainult mõned üksikud neist langevad juhuslikult kokku kraatrite apelike Marsi pinnal. Kõige olulisemateks vastuargumentideks elu olemasolule planeedil osutusid aga automaatjaamade poolt tehtud rõhu, temperatuuri ja atmosfääri koostise määrangud, mis näitasid maiste elusorganismide eksisteerimise võimatust Marsil. "Mariner 9" tehtud fotod kujutasid Marsi pinnal iidseid jõesänge, milles umbes miljard aastat tagasi oli voolanud vesi. See andis lootust, et võib-olla on seal kunagi siiski elu tekkinud ning halvenevate tingimustega kohanenud ja praeguseni säilinud. Kõige tõenäolisemalt võiks tegu olla mikroorganismidega. Nende avastamiseks paigutati kahele "Viking" nimelisele automaatjaamale bioloogialaboratooriumid. Maandumine toimus 1974. aasta suvel. Orgaaniliste ainete avastamiseks tehtud katsed positiivseid tulemusi ei andnud, see vastu aga
se oli täielik ootamatus, kuna Marsi pinnases oleks võinud olla vähemalt meteoriitidest pärinevaid mittebioloogilise tekkega orgaanilisi aineid. See-eest andsid kõik kolm bioloogilist katset positiivse tulemuse. Põhjalikum eksperimenteerimine näitas siiski, et tegu on keemiliste protsessidega. Ilmselt on Marsi pinnases üliaktiivseid ühendeid, mis reageerivad tormiliselt toitelahusega. Selliste ühendite esinemisega saab seletada ka orgaaniliste ainete puudumist pinnases – see on nende ainete toimel lihtsalt lagunenud. Mingeid jälgi praegusest ega ka kunagisest elust pole näidanud ka maandumiskohtadest edastatud fotod.
Kas elu jäljed Marsil?
Pärast Vikingeid”polnud ükski automaatjaam kuni 1997. Aastani Marssi külastanud. Seetõttu mõjus ootamatuna 1996. Aasta augustis avaldatud teade muistseelu jälgede avastamisest Marsil. Avastuse teinud ameerika teadlaste rühmal polnud seejuures proovi hankimiseks vaja kilted sadu miljoneid dollareid, sest see oli ise juhtumisimaale lennanud. Tegemist oli ühega kaheteistkümnest senileitud meteoriidist , mis arvatakse pärinevat Marsilt . Alust selleks annab nende seemliest koostise sarnasus “Vikingite” poolt Marsi pinnalt leituga.Kartulisuurune 1,9 kg kaaluv meteoriit koodinimetusega ALH84001 oli Antarktikast kätte saadud juba 1984. aastal, kuid tema päritolu tuli ilmsiks alles 1993-ndal aastal. Ta on moodustunud umbes 4,5 miljardit aastat tagasi, olles tunduvalt vanem, kui teised seni teadaolevad Marsi päritolu meteoriidid. 15 miljonit aastat tagasi tabas tema asukohta hiiglaslik meteoriit ja tekkinud plahvatuse tulemusena paisati ta kosmosesse. Pärast pikka rännakut sattus ALH84001 13 000 aasta eest Maa atmosfääri ja kukkus Antarktikasse.
 
Suur rühm teadlasi NASA uurimiskeskusest ning Kanada ja USA ülikoolidest David McKay, Everett Gibsoni ja Kathie Thomas -Keptra juhtimisel Alistair ALH84001 põhjalikumalt uurimist 1994. Aastal.Nad leidsid ALH84001 pragudest orgaanilist ainet, lisaks ka mineraalide osakesi, mis Maal seostuvad anaeroobsete bakterite tegevusega . Kõige huvitavam, et sellest meteoriidist avastati mikroskoopilised piklikud süvendid, mis sarnanevad Lõuna- Itaaliast leitud nn. nanobakterite jäänustega. Teadlased rõhutavadki, et kõige tugevam argument muistse elu kasuks Marsil on just nende tunnuste koosesinemine.
Loomulikult pole leitud tõendid elu esinemise kohta Marsil absoluutset kindlad. Eriti kahtlustavad skeptikutest teadlased meteoriidi saastumist maise elu jälgedega kas Antarktikas , laboris või isegi kosmoses. Kui aga nende kahtlused paika ei pea, on tegemist ühe silmapaistvama avastusega viimastel aastakümnetel või koguni XX sajandil.
Mars Pathfinder
1996. Aasta novembris-detsembris startisid Marsi suunas kaks USA automaatjaama. 1997. Aasta juulis maandus Mars Pathfinder Marsi pinnale ja viis sinna automaatsõiduki Sojurner. Esimene foto maandumispaigast saadi kaheksa tunni pärast. Maandumine õnnestus suurepäraselt ja kõik seadmed olid heas seisukorras. 4. augustiks oli " Sojourner " läbi sõitnud 52 meetrit ning teinud 384 pilti. Pikimaks päevateekonnaks kujunes 7 meetrit.
Kokkuvõttes võib "Pathfinderi" lendu igati kordaläinuks lugeda. Nii maandur , kui ka "Sojourner" elasid üle oma planeeritud tööpäevad (vastavalt 30 ja 7 päeva) ja tegutsevad edasi täiendava programmi alusel.