Arvo Pärt ja Tintinnabuli stiil (0)

SISSEJUHATUS

Arvo Pärt on tuntuim eesti muusik , kelle nime teatakse pea üle kogu maa. Ta on väga andekas ja omanäoline helilooja , kes on pärjatud paljude rahvusvaheliste aunimetuste ja auhindadega. Lisaks kontsertitele ja muusikapaladele on ta muusikat kirjutanud ka filmidele, tantsu-ja teatrietendustele.
Arvo Pärt ei ole lihtsalt tavaline helilooja vaid ka uue muusikastiili ehk tintinnabuli-stiili looja. Selles stiilis on läbivalt kuuldav põhikolmkõla ning vaikust ja järelkaja kasutatakse muusikaliste elementidena. See on muusikaliste vahenditega väljendatav eluhoiak , kus valitsevad tasakaal ja taktitunne.

1. ARVO PÄRT

Arvo Pärt on sündinud 11. septembril 1935 Paides . Ta on rahvusvaheliselt tuntuim eesti helilooja. Eelkõige on ta tuntud isikupärase kompositsioonitehnika, niinimetatud tintinnabuli-tehnika poolest. Alustanud 1960. aastatel väga edukalt avangardistlikus helikeeles, jõudis ta 1970. aastatel talle ainuomaste väljendusvahendite juurde.

Arvo Pärdi haridus ja elukäik

Arvo Pärt sündis Paides, kuid 3aastaselt asus ta ema ja kasuisaga elama Rakveresse. Pärt alustas muusikaõpinguid 7aastaselt Rakvere Muusikakoolis Ille Martini klaveriklassis, peaaegu kohe sündisid ka esimesed katsetused heliloomingu vallas. Samuti alustas ta õpinguid Rakvere I keskkoolis.
Kui ta selle kooli 1954. aastal lõpetas, alustas Pärt kompositsiooniõpinguid Tallinna Muusikakoolis Harri Otsa juures. Samal aastal, aga tuli tal astuda ajateenistusse Nõukogude armees, kus ta mängis sõjaväeorkestris oboed, löökpille ja klaverit. 1956. aastal, kui Arvo Pärt ajateenistuses naases, jätkas ta oma õpinguid Tallinna Muusikakoolis, kuid nüüd Veljo Tormise käe all.
Aasta hiljem asus Pärt õppima Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassis. Need õpingud kestsid 6 aastat. On öeldud, et õpingute ajal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (praegune Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia) Heino Elleri kompositsiooniklassis paistis , et „ta raputab noote varrukast“. Kaasaegses muusikas toimuvaga väljaspool Nõukogude Liitu oli sel ajal väga raske kursis püsida, kuid mingil määral hangiti siiski välismaise muusika salvestusi ja noote.
1958–1967 aastatel töötas Pärt Eesti Raadios helirežissöörina. Ta kirjutas ka muusikat teatri ja filmi jaoks ning konservatooriumi lõpetamise ajal 1963 võis teda pidada juba kogenud ja küpseks heliloojaks. Sama aasta sügisel käis Pärt esimese eesti heliloojana festivalil "Varssavi sügis", mis oli tollal üks olulisemaid uue muusika foorumeid. Pärt oli Eesti Heliloojate Liidu liige 1959 –1979 ja taas 2005. aastast.
1980. aasta jaanuaris emigreerus Arvo Pärt Nõukogude Liidust, kus tema töötamine oli ideoloogilistel põhjustel muudetud võimatuks. Esmalt läks ta koos perekonnaga Viini, 1982. aastast alates elab ta aga Berliinis. Pärdi muusika ettekanded Nõukogude Liidus keelati, suur osa tema hilisematest teostest kuulus vaimuliku vokaalmuusika valdkonda, mis oli tervikuna põlu all.

1.2 Arvo Pärdi looming

Arvo Pärdi loomingus saab eristada mitut perioodi. Loometeed alustas Pärt nõukogude avangardi ühe radikaalseima esindajana. II kursuse tudengina 1958. aastal valmisid tema sulest neoklassitsistlikud teosed, kaks sonatiini ja Partiita klaverile. Need teosed võttis konservatooriumi professor , pianist Bruno Lukk kohe oma repertuaari. Tavapärased õpilastööd Pärdil puuduvad, sest ta kõik kirjutatu jõudis kiiresti kontserdilavale.
Järgnesid katsetused dodekafoonia, helimassiivide komponeerimise, aleatoorika , kollaažitehnika vallas ning sündisid teosed "Nekroloog", "Perpetuum mobile " ja 2. sümfoonia. Aastal 1962 saavutasid tema lastekantaat "Meie aed" ja oratoorium "Maailma samm" esikoha üleliidulisel noorte heliloojate võistlusel. Tema esimest orkestriteost "Nekroloog" mängiti peagi pärast valmimist Moskvas ja Leningradis, samas kui Eestis teost moodsate kompositsioonivõtete pärast teravalt kritiseeriti. Esimest korda eesti muusikas oli Pärt kasutanud dodekafoonilist tehnikat .
Festivalilt "Varssavi sügis" saadud muljete mõjul valmis orkestripala "Perpetuum mobile", mis on eesti avangardse muusika tähtteos ning pühendatud Luigi Nonole, kes aitas teose ka Euroopa kontserdilavadele.
Pärt kujunes kiiresti heliloojate noore põlvkonna liidriks, ta oli neist uuendusmeelseim, eredaim, säravaim. Iga tema uut teost oodati suure põnevusega. Nii kestis see 1968. aastani, mil esiettekandele tuli Pärdi " Credo ". Pärast menukat esiettekannet see teos keelati selle vaimuliku teksti tõttu.
1968. aastal ehk pärast „Credo“ keelustamist jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütles: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks." Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end sellega ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul, mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia, otsis Pärt niinimetatud "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga.
1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina". Selle palaga oli Pärt leidnud oma helikeele ning jõudnud isikupärase kompositsioonitehnikani, mille ta nimetas tintinnabuliks. Järgneva paari aasta jooksul valmis heliloojal ühtekokku 18 teost, millest tuntuimad on " Spiegel im Spiegel" (Peegel peeglis), "Fratres", " Cantus in Memory of Benjamin Britten" ja " Tabula rasa".

Arvo Pärdi saavutused

Arvo Pärt on on võitnud väga palju erinevaid auhindu. Pärdi teoste menu on maailmas võrreldav lausa popmuusika omaga . Tema teos "Te Deum " püsis 1993. aastal muusikaajakirja Billboard klassikalise muusika edetabelis 50 nädalat. Korduvalt on plaadid Pärdi muusikaga olnud Grammy- auhinna nominentide hulgas. Mõnel pool, eriti Ameerika Ühendriikides, on temast saanud lausa kultushelilooja. USA-s on ta üks mängitavamaid nüüdisheliloojaid. Esimese eestlasena on ta pälvinud USA kunstimaailma kõrgeima tunnustuse , milleks on Ameerika Kunstide Akadeemia (American Academy of Arts and Letters ) auliikme nimetuse. Arvo Pärt on samuti Eesti Muusikaakadeemia, Tartu, Sydney ja Durhami ülikoolide audoktor ning Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia ja Belgia Kuningliku Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige.
2007. aasta veebruaris võitis Eesti Filharmoonia Kammerkoor eesotsas peadirigendi Paul Hillieriga Grammy auhinna parima koorisalvestuse kategoorias Pärdi plaadiga "Da Pacem". 2007. aasta märtsis teatati, et Pärt on järgmine Sonningi fondi muusikaauhinna laureaat. See on Taani kõrgeim muusikaline tunnustus. Fond põhjendas Pärdi premeerimist järgmiselt: "Pärdi muusikas on rikkalikult vaimseid ülemtoone ning helilooja püüab oma ilusa ja lihtsa muusika abil tabada midagi väga sügaval inimese sees peituvat." Sama aasta septembris võitis "Da Pacem" Taani muusikaauhinna parima välismaise heliplaadi kategoorias.
13. veebruaril 2011 kandideeris Pärdi Sümfoonia nr. 4 "Los Angeles " Grammy auhinnale parima kaasaegse klassikalise heliteose kategoorias.
Pärdi teosed ei kõla mitte ainult kontserdisaalis, vaid neid on viimase 20 aasta jooksul kasutatud ka rohkem kui sajas eri žanris linateoses, arvukates tantsu- ja teatrietendustes ning teistes multimeediatekstides. 2013. aasta veebruari lõpus pühendati Belgias Antwerpenis Arvo Pärdile muusikafestival "Pärt in primetime". Programmis olid Arvo Pärdi tuntumad teosed, mida esitasid Belgia kammeransamblid, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja 27 last.

2. TINTINNABULI STIIL

1976. aastal valmis Arvo Pärdil seitse teost erinevatele koosseisudele. Need jõudsid kuulajani " Hortus Musicus" kontserdil 1976. aastal ühise pealkirja all "Tintinnabuli". Autor nimetas seda avatud oopuseks. Ta lubas seda jätkata ning on seda teinud tänini.
Tintinnabuli on Pärdi loodud eriomane muusikastiil ja kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini – meloodia - ja kolmkõla-hääle – üheks orgaaniliseks tervikuks. Selle tulemusel on muusikas läbivalt kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane ülemhelirikkus meenutab kellaheli.
Samas on tintinnabuli ka muusikaliste vahenditega väljendatav eluhoiak, kus valitsevad tasakaal, taktitunne ja püüd olemuslike väärtuste poole. Tintinnabuli-stiili kompositsioonitehnilised vahendid on aastate vältel erinevates suundades laienenud , muutunud pole aga põhiline esteetika ja vaimne hoiak. Enamik pärast 1980. aastat valminud teoseid on kirjutatud vokaal - või vokaal-instrumentaalkoosseisudele, sageli vaimulikele tekstidele nii ladina, saksa, vene, kirikuslaavi, hispaania , itaalia kui ka inglise keeles ("Te Deum", "Miserere", "Magnificat", "Litany").
Kõneldes oma väljenduslaadist, peab Pärt väga oluliseks vaikuse kuulamist oma muusikas: "Enne kui keegi midagi ütleb, peaks ta võib-olla mitte midagi ütlema. Minu muusika on esile kerkinud peale seda, kui ma olen kaua vaikinud, vaikinud sõna otseses mõttes." Pärdi tintinnabuli-muusikas on palju õhulist faktuuri, rohkelt pianissimot ja pause. Tegemist on Pärdi leiutatud kompositsioonitehnikaga, kus meloodia- ja harmooniahelid on omavahel väga ranges seoses ning kogu kompositsioon allub matemaatilisele loogikale.
Pärdi tintinnabuli-muusika on eriliselt sissepoole pööratud, enamasti aeglaselt kulgev, heli ja vaikuse piiri kuulatav, meditatiivne. Selle muusika väljenduslaadis on lähedasi jooni varasele muusikale, ent stiil ja tehnika on täiesti originaalsed. Esmapilgul võib tintinnabuli-stiil näida lihtsa ja vähe võimalusi pakkuvana, koosnedes enamasti väga lihtsatest tonaalsetest (selgetest põhihelistikes ehk helilaadiga helitööst, mille puhul üksikud helid ja akordid sõltuvad kesksest põhihelist) meloodiatest ja kolmkõlanootidest. Ometi on just see tehnika osutunud viljakaks allikaks, millest lähtudes on Pärt kirjutanud arvukalt väga erinevaid teoseid.
Klaveripala "Aliinale" (1976) oli esimene tintinnabuli-teos, ühtlasi lühim ja lihtsaim neist. Pala on kahehäälne, ülemine hääl liigub astmeliselt, alumine mööda kolmkõlanoote. Väga populaarne orkestriteos on kellalöökidega algav ja lõppev "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" (1977). Kogu muusikaline materjal piirdub selles teoses kõigest laskuva minoorse helirea ning minoorse kolmkõla helidega. Olulisemad instrumentaaltööd uues stiilis on veel "Tabula rasa" (1977) fragment - Gidon Kremer, Tatjana Grindenko, Alfred Schnittke.
Tintinnabuli-stiilis on Pärt kirjutanud vokaalteoseid enam kui instrumentaalseid. Suur osa vokaalteostest seostub vana ladinakeelse kirikumuusikatraditsiooniga: nende hulgas on missasid , näiteks Missa syllabica; psalme, Stabat mater , Magnificat, Te Deum, Johannese passioon .
Pärt on kirjutanud väga erinevates keeltes tekstidele. Alati allutab ta aga oma muusika keele struktuurile, lähtudes muusikalise motiivi loomisel näiteks silpide arvust sõnas. Üks Pärdi populaarsemaid kooriteoseid on tsükkel "Seitse magnificati-antifooni" - seitse erinevat, omaette terviklikku miniatuuri, mis moodustavad kauni tsükli .
Suure osa oma tintinnabuli-stiilis teostest on loonud Pärt väga väikesele koosseisule. Näiteks "Stabat mater" on kolmele soolohäälele ja kolmele keelpillile, " Berliner Messe" neljale soolohäälele ja orelile. Seevastu on „Te Deum'is“ kolm koori, ettevalmistatud klaver ja keelpilliorkester . Suurt sümfooniaorkestrit (koos sopraniga) on ta kasutanud näiteks teoses " Como anhela la cierva".
Tänaseks on Pärt loonud heliteoseid kokku ligikaudu 115 eri nimetust , nende seas ka mitu suurvormi: "Passio", " Kanon Pokajanen", 4. sümfoonia
Arvo Pärt ise on öelnud, et tema muusikat võib võrrelda valgusega , milles sisalduvad kõik värvid. Ainult prisma võib neid värve üksteisest eraldada ja nähtavaks teha, selleks prismaks võiks olla kuulaja vaim.

KOKKUVÕTE

Arvo Pärt on ainulaadne helilooja. Kuid oma ka temal on olnud elu jooksul tõuse ja mõõnasid. Tal oli raskeid aegu, mida soodustasid nõukogude võim ja tsensuur, kuid tänu sellele õnnestus Pärdil võimas taastulemine tintinnabuli-stiiliga.
Pärdi teoste menu on maailmas võrreldav popmuusika omaga. Ta on suutnud püsida Billboardi tabelis 50 nädalat järjest ja võitnud lisaks hulganisti auhindu. See näitab, et tegu on maailmatasemel väga andeka heliloojaga.
Arvo Pärdi loodud teosed ei ole tema jaoks vaid muusika, vaid ka eluhoiak. Ta näeb muusikat valgusena, kus on peidus kõik värvid, mida vaid prisma võib üksteisest eraldada. Selleks prismaks peab Pärt inimese vaimu. Ehk muusikast on võimalik kõike kuulda ja mõista, kui su vaim seda lubab.

KASUTATUD ALLIKAD

http://en.wikipedia.org/wiki/Arvo_P%C3%A4rt
http://et.wikipedia.org/wiki/Arvo_P%C3%A4rt
http://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/part/elu.ht m
http://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/part/elu2.ht m
http://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/part/looming2.ht m
http://www.arvopart.ee/Arvo-Part/biograafia