Arvo Pärt (0)

Arvo Pärt (sündinud 11. septembril 1935  Paides ) on eesti  helilooja .Pärt alustas muusikaõpinguid Rakvere Muusikakoolis  Ille Martini klaveriklassis, peaaegu kohe sündisid ka esimesed katsetused heliloomingu vallas. On öeldud, et õpingute ajal Tallinna Riiklikus Konsevatooriumis (praegu Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia) Heino Ellerikompositsiooniklassis paistis , et "ta raputab noote varrukast". Kaasaegses muusikas toimuvaga väljaspool Nõukogude Liitu oli sel ajal väga raske kursis püsida, kuid mingil määral hangiti siiski välismaise muusika salvestusi ja noote.1958–1967 töötas Pärt Eesti Raadios helirežissöörina. Ta kirjutas ka muusikat teatri ja filmi jaoks ning konservatooriumi lõpetamise ajal 1963võis teda pidada juba kogenud ja küpseks heliloojaks. Pärt oli Eesti Heliloojate Liidu liige  1959 –1979 ja taas 2005. aastast.1980 emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust  ning asus pärast aastast peatumist  Viinis  elama Lääne-Berliini. 2005. aastal naases helilooja kodumaale , Eestisse.Arvo Pärdi loomingus saab eristada mitut perioodi. Loometeed alustas Pärt nõukogude avangardi ühe radikaalseima esindajana. Neoklassitsistlikele teostele (kaks sonatiini ja Partiita klaverile, 1958) järgnesid katsetused dodekafoonia , helimassiivide komponeerimise, aleatoorika, kollaažitehnika vallas ("Nekroloog", 1960, "Perpetuum mobile", 1963, 2. sümfoonia, 1966). Pärast kollaažiteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks." Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end sellega ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul (1968-76), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia ( 1971 ), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimistrenessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga .jõudnud isikupärase kompositsioonitehnikani, mille ta nimetas tintinnabuliks (ld tintinnabulum kelluke). Justnagu paisu tagant valla pääsenult valmis heliloojal järgneva paari aasta jooksul ühtekokku 18 teost, millest jätkuvalt lummavaimad on ilmselt " Spiegel im Spiegel" ( Peegel peeglis), "Fratres", " Cantus in Memory of Benjamin Britten" ja " Tabula rasa ".Tintinnabuli on Pärdi loodud eriomane muusikastiil ja järeleaimamatu kompositsioonitehnika , mis sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini – s.o meloodia- ja kolmkõla-hääle – üheks orgaaniliseks tervikuks. Selle tulemusel on muusikas läbivalt kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane ülemhelirikkus meenutabki kellaheli.
samas on tintinnabuli ka muusikaliste vahenditega väljendatav eluhoiak , kus valitsevad tasakaal, taktitunne ja püüd olemuslike väärtuste poole. Tintinnabuli-stiili kompositsioonitehnilised vahendid on aastate vältel erinevates suundades laienenud , muutunud pole aga põhiline esteetika ja vaimne hoiak. Enamik pärast 1980. aastat valminud teoseid on kirjutatud vokaal - või vokaal-instrumentaalkoosseisudele, sageli vaimulikele tekstidele nii ladina, saksa, kirikuslaavi, hispaania , itaalia kui ka inglise keeles ("Te Deum ", 1985/92, " Miserere ", 1989/92, "Magnificat", 1989, "Litany", 1994/96). Tänaseks on Pärt loonud kokku üle 150 heliteose, nende seas mitu suurvormi ("Passio", 1982, "Kanon Pokajanen", 1997, 4. sümfoonia "Los Angeles ", 2008).Arvo Pärdi muusika ilu ja sügava vaimsusega sõnum on puudutanud ja mõjutanud paljusid kuulajaid, hoolimata nende rahvusest, kultuuritaustast, vanusest vm. Helilooja ise on öelnud, et tema muusika on nagu valgus, mis läbib prisma : igale kuulajale võib sellel olla pisut erinev tähendus, nii et tekib vikerkaaretaoline muusikaline elamus. Pärdi teosed ei kõla mitte ainult kontserdisaalis, vaid neid on viimase 20 aasta jooksul kasutatud ka vähemalt sadakonnas eri žanris linateoses, arvukates tantsu- ja teatrietendustes ning teistes multimeediatekstides.2007. aasta veebruaris võitis Eesti Filharmoonia Kammerkoor eesotsas peadirigendi Paul Hillieriga Grammy  parima koorisalvestuse kategoorias Pärdi plaadiga "Da Pacem". Plaadil kõlasid Pärdi kooriteosed "Da Pacem Domine", "Salve Regina ", "Zwei slawische Psalmen", "Magnificat", "An den Wassern zu Babel", "Dopo la vittoria", " Nunc dimittis" ja "Littlemore tractus". Septembris võitis "Da Pacem" ka Taani muusikaauhinna parima väismaise heliplaadi kategoorias. Eesti valitsus premeeris Hillierit, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Pärti kokku 1,2 miljoni krooniga .  2007. aasta märtsis teatati, et Pärt on järgmine Sonningi fondi muusikaauhinna laureaat. See on Taani kõrgeim muusikaline tunnustus, millega kaasneb preemia samuti 1,2 miljoni Eesti krooni väärtuses. Fond põhjendas Pärdi premeerimist järgmiselt: "Pärdi muusikas on rikkalikult vaimseid ülemtoone ning helilooja püüab oma ilusa ja lihtsa muusika abil tabada midagi väga sügaval inimese sees peituvat." Autasustamistseremoonia toimus 22. mail 2008 Kopenhaagenis Taani raadio kontserdisaalis toimunud kontserdil, kus Taani raadio orkestrit ja vokaalansamblit juhatas Tõnu Kaljuste. 
2008. aastal pühendas helilooja oma  neljanda sümfoonia "Los Angeles" Mihhail Hodorkovskile, kes on Venemaa naftakompanii Jukos eksjuht ja praegu vang. Sümfoonia kandideeris 13. veebruaril 2011 Grammy auhinnale parima kaasaegse klassikalise heliteose kategoorias