Arvo Pärt (3)

PAIDE TÄISKASVANUTE KESKKOOL
Arvo Pärt
Referaat
VIRGE KARJA
2010
Sisukord
Sissejuhatus 3
Elulugu 4
Loomingust 6
Teosed 7
Tintinnabuli - kellukesed 9
Pilte 10
Kokkuvõte 11

Sissejuhatus

Arvo Pärt on maailmanimega helilooja , kelle muusikat iseloomustab tugev konstruktsiooniloogika ja sakraalne atmosfäär. 1960. aastate julgeima uuendajana tõi ta oma varasema loominguga eesti muusikasse kõik tähtsamad modernistlikud kompositsioonitehnikad.  1980. aastatel sai Pärt kogu maailmas tuntuks meditatiivse tintinnabuli-stiiliga. Arvo Pärdi looming on oluliselt mõjutanud eesti nüüdismuusikat.

Elulugu

Arvo Pärt (11.09.1935 Paide) 
Rahvusvaheliselt tuntuim eesti helilooja kogu maailmas. Alustanud 1960. aastatel väga edukalt avangardistlikus helikeeles, jõudis ta 1970. aastatel talle ainuomaste väljendusvahendite juurde.
Eestis
Arvo Pärt on sündinud 1935. aastal Paides, üles kasvanud aga Rakveres , kus õppis muusikakoolis klaverit . Juba kooliajal tegeles ta ka heliloominguga.
Aastatel 1954-1957 õppis Pärt Tallinna muusikakoolis muusikateooriat. Sel ajal oli tema kompositsiooniõppejõuks temast kõigest viis aastat vanem Veljo Tormis . 1963. aastal lõpetas Pärt Tallinna konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassi. Aastatel 1958-1967 töötas ta helirežissöörina Eesti Raadios.
Eestis sai Pärdi muusika kiiresti tuntuks, nii näiteks võttis konservatooriumi professor, pianist Bruno Lukk II kursuse tudengi klaverile kirjutatud kaks sonatiini ja " Partiita " (1958- 1959 ) kohe oma repertuaari. Tavapärased õpilastööd Pärdil tegelikult puuduvadki - kõik kirjutatu jõudis kiiresti kontserdilavale.
Konservatooriumi lõpetamise ajaks oli Pärt juba ka väljaspool Eestit heliloojana tuntud. Aastal 1962 saavutasid tema lastekantaat "Meie aed" ja oratoorium "Maailma samm" esikoha üleliidulisel noorte heliloojate võistlusel. Tema esimest orkestriteost "Nekroloog" (1960) mängiti peagi pärast valmimist Moskvas ja Leningradis, samas kui Eestis teost moodsate kompositsioonivõtete pärast teravalt kritiseeriti - esimest korda eesti muusikas oli Pärt kasutanud dodekafoonilist tehnikat . 1963. aasta sügisel käis Pärt esimese eesti heliloojana festivalil "Varssavi sügis", mis oli tollal üks olulisemaid uue muusika foorumeid. Sealt saadud muljete mõjul valmis orkestripala "Perpetuum mobile" (1963), eesti avangardse muusika tähtteos (pühendatud Luigi Nonole, kes aitas teose ka Euroopa kontserdilavadele).
Pärt kujunes seega kiiresti heliloojate noore põlvkonna liidriks , ta oli neist uuendusmeelseim, eredaim, säravaim. Iga tema uut teost oodati suure põnevusega. Nii kestis see 1968. aastani, mil esiettekandele tuli Pärdi " Credo ". Pärast menukat esiettekannet see teos keelati selle vaimuliku teksti tõttu. Tükiks ajaks jäi vaikima ka kriisi jõudnud helilooja. Algas pikk otsinguteperiood, mil Pärt süvenes muuhulgas keskaja muusikasse. Aastal 1976 tuli ta aga välja täiesti uues helikeeles teostega - selles oma leiutatud nn tintinnabuli-stiilis kirjutab Pärt tänini.
Saksamaal
1980. aasta jaanuaris emigreerus Arvo Pärt Nõukogude Liidust , kus tema töötamine oli ideoloogilistel põhjustel muudetud võimatuks. Esmalt läks ta koos perekonnaga Viini, 1982. aastast alates elab ta aga Berliinis. Pärdi muusika ettekanded Nõukogude Liidus keelati, suur osa tema hilisematest teostest kuulus vaimuliku vokaalmuusika valdkonda, mis oli tervikuna põlu all.
Pärdi esimesed tintinnabuli-stiilis lood olid maailmas tuntuks saanud tänu mitmele Nõukogude Liidust pärit tippinterpreedile (viiuldajad Gidon Kremer, Tatjana Grindenko, dirigent Gennadi Roždestvenski jt). Tõelise läbimurde tegi Pärdi muusika tänu muusikaprodutsendile ja plaadifirma ECM omanikule Manfred Eicherile, kes hakkas välja andma Pärdi muusika ülimenukaid salvestusi. Väga oluline on olnud Pärdile ka kauaaegne koostöö maailma ühe tuntuima vokaalansambliga The Hilliard Ensemble, (mille omaaegne juht Paul Hillier töötab aastast 2001 Eesti Filharmoonia Kammerkoori peadirigendina). Eesti dirigentidest on Pärdi esitajana hinnatuim Tõnu Kaljuste .
Pärdi teoste menu on maailmas võrreldav lausa popmuusika omaga . Nii näiteks püsis tema "Te Deum " (1984/1992) 1993. aastal muusikaajakirja Billboard klassikalise muusika edetabelis tervelt 50 nädalat. Korduvalt on plaadid Pärdi muusikaga olnud Grammy-auhinna nominentide hulgas. Mõnel pool, eriti Ameerika Ühendriikides, on temast saanud lausa kultushelilooja. USA-s on ta üks mängitavamaid nüüdisheliloojaid üldse. Esimese eestlasena on ta pälvinud USA kunstimaailma kõrgeima tunnustuse - Ameerika Kunstide Akadeemia (American Academy of Arts and Letters ) auliikme nimetuse (1996). Arvo Pärt on samuti Eesti Muusikaakadeemia, Tartu, Sydney ja Durhami ülikoolide audoktor ning Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia ja Belgia Kuningliku Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige.

Loomingust

1968. aastani oli Pärt eeskätt instrumentaalhelilooja. Tema loomingutee algus oli sarnane kogu tolleaegse eesti noore heliloojate põlvkonna omaga: esmalt sündisid mõned neoklassitsistlikud teosed (Pärdil kaks sonatiini ja "Partiita" klaverile, 1958-1959). Edasi ilmnes aga, et Pärt oli kõige varmam 20. sajandi (siin seni keelatud) väljendusvahendeid kasutusele võtma. Näiteks on tema orkestriteos "Nekroloog" (1960) esimene dodekafooniline teos eesti muusikas.
Tema tollaste teoste kujundid olid eredad ja meeldejäävad, teoste ehitus kuulamisel kergesti jälgitav, muusika väga mõjuv. Eriti haaravad on teosed, kus Pärt on kasutanud lõiguti varasemate aegade muusikat. Näiteks kolmeosaline "Collage B-A-C-H" (1964), mille keskmises osas vahelduvad Bachi ja Pärdi muusika lõigud. Kui Bachi muusika on aeglane, rahulik ja ilus, siis Pärdi muusika jätkab samas rütmis ja tempos , kuid kriipivate klastritena. Tekkiv kontrast on väga suur.
Sarnasele kontrastile ehitas Pärt üles mitmed oma teosed. Neis kõigis on mineviku muusika lõigud justkui puhtuse ja rahu kehastused, nagu tšellokontserdi (1966) terve II osa. Viimane ja ühtlasi kõige võimsam Pärdi sedalaadi teostest on ladinakeelse tekstiga "Credo" (1968), milles on tsiteeritud Bachi prelüüdi C- duur .

Teosed

Vokaalteosed instrumentaalsaatega
"Meie aed" lastekoorile ja orkestrile (1959)
"Credo" segakoorile, klaverile ja orkestrile (1968)
"An den Wassern zu Babel" solistidele (segakoorile) ja orelile (1976/84)
" Sarah Was Ninety Years Old" sopranile, 2 tenorile löökpillidele ja orelile (1977/1990)
" Missa syllabica" segakoorile oreliga (1977/1996)
"Cantate Domino" segakoorile oreliga (1977/1996)
"De profundis" meeskoorile oreliga (1980)
"Passio" ( Johannese passioon ) solistidele, segakoorile ja ansamblile (1982)
"Es sang vor langen Jahren" aldile (kontratenorile), viiulile ja vioolale (1984)
"Wallfahrtslied" tenorile (baritonile; ka meeskoorile) ja keelpillikvartetile (1984/2001)
"Te Deum" kolmele koorile klaverile, keelpillidele ja helilindile (1984-85/1992)
"Stabat mater " sopranile, aldile, tenorile ja keelpillitriole (1985)
"Miserere" solistidele, segakoorile ja ansamblile (1989/1992)
"Beatitudines" ("The Beatitudes") segakoorile ja orelile (1990/2001)
"Beatus Petronius" kahele segakoorile ja kahele orelile (1990)
" Berliner Messe" segakoorile ja orelile (1990-91/1997)
"Statuit ei dominus" kahele segakoorile ja kahele orelile (1990)
"Litany" solistidele, segakoorile ja orkestrile (1994/1996)
" Como cierva sedienta" sopranile ja orkestrile (1998/2002)
"Cantique des degrés" segakoorile ja orkestrile 1999/2002
"Cecilia, vergine romana" segakoorile ja orkestrile (2000/2002)
"Littlemore Tractus" segakoorile ja orelile (2000)
"My Heart's in the Highlands" kontratenorile (aldile) ja orelile (2000)
"Salve Regina " segakoorile ja orelile (2001-02)
Kaks hällilaulu, häälele ja klaverile (2002)
"In principio" segakoorile ja orkestrile (2003)
"L'Abbé Agathon" sopranile ja 8 tšellole (2004)
Saateta vokaalteosed
"Solfeggio" segakoorile (1963)
"Summa" segakoorile (1977)
"Kaks slaavi psalmi" segakoorile (Ps 117 ja 131; 1984/1997)
" Seitse magnificati-antifooni" segakoorile (1988/1991)
"Magnificat" segakoorile (1989)
"Bogoroditse Djevo" segakoorile (1990)
"And One of the Pharisees …" kolmele häälele või kolmehäälsele koorile (1992)
"I Am the True Vine" segakoorile (1996)
"Dopo la vittoria" segakoorile (1996-98)
" Kanon Pokajanen" segakoorile (1997)
"Tribute to Caesar" segakoorile (1997)
"The Woman with the Alabaster Box" segakoorile (1997)
"Triodion" segakoorile (1998)
"Zwei Beter" naiskoorile (1998)
"Which Was the Son of …" segakoorile (2000)
" Nunc dimittis" segakoorile (2001)
" Peace upon you, Jerusalem" naiskoorile (2002)
"Most Holy Mother of God" neljale häälele (2003)
Orkestriteosed
"Nekroloog" (1960)
"Perpetuum mobile" (1963)
1. sümfoonia "Polüfooniline" (1963-64)
"Collage B-A-C-H" (1964)
"Pro et contra " (tšellokontsert, 1966)
2. sümfoonia (1966)
3. sümfoonia ( 1971 )
"Wenn Bach Bienen gezüchtet hätte…" klaverile, puhkpillikvintetile ja keelpillidele (1976/2001)
"Tabula Rasa " kontsert 2 viiulile, keelpillidele ja klaverile (1977)
" Cantus in memoriam Benjamin Britten" keelpilliorkestrile ja kellale (1977/1980)
" Festina lente" keelpillidele ja harfile (1988/1990)
"Silouans Song" keelpillidele (1991)
"Trisagion" keelpillidele (1992/1994)
" Orient and Occident" keelpillidele (1999)
"Lamentate" klaverile ja orkestrile (2003)
Kammermuusika
Tantsud (muusikast lastenäidenditele) klaverile (1956-57)
Kaks sonatiini klaverile (1958-59)
Partiita klaverile (1959)
"Diagrammid" klaverile (1964)
"Quintettino" puhkpillikvintetile (1964)
"Für Alina" klaverile (1976)
" Trivium " orelile (1976)
" Pari intervallo" 4 plokkflöödile (1976/1980)
"Variatsioonid Arinuška tervenemise puhul" klaverile (1977)
"Arbos" ansamblile (1977/1986)
"Fratres" erinevatele ansamblikoosseisudele (1977)
" Spiegel im Spiegel" vioolale ja klaverile (1978)
" Annum per annum" orelile (1980)
"Hymn to a Great City" 2 klaverile (1984/2000)
"Psalom" keelpillikvartetile (1985/1997)
"Mein Weg hat Gipfel und Wellentäler" orelile (1989)
" Mozart -Adagio" viiulile, tšellole ja klaverile (1992/1997)
"Darf ich…" viiulile, kellale ja keelpillidele (1995/1999)
"Passacaglia" viiulile ja klaverile (2003)

Tintinnabuli - kellukesed

1976. aastal valmis Arvo Pärdil seitse teost erinevatele koosseisudele. Need jõudsid kuulajani "Hortus Musicus" kontserdil 27. X 1976 ühise pealkirja all "Tintinnabuli" - autor nimetas seda avatud oopuseks. Ta lubas seda jätkata ning on seda teinud tänini.
Kõneldes oma uuest väljenduslaadist, peab Pärt väga oluliseks vaikuse kuulamist oma muusikas: "Enne kui keegi midagi ütleb, peaks ta võib-olla mitte midagi ütlema. Minu muusika on esile kerkinud peale seda, kui ma olen kaua vaikinud, vaikinud sõna otseses mõttes." Pärdi tintinnabuli-muusikas on palju õhulist faktuuri, rohkelt pianissimot ja pause. Tegemist on Pärdi leiutatud kompositsioonitehnikaga, kus meloodia - ja harmooniahelid on omavahel väga ranges seoses ning kogu kompositsioon allub matemaatilisele loogikale.
Pärdi tintinnabuli-muusika on eriliselt sissepoole pööratud, enamasti aeglaselt kulgev, heli ja vaikuse piiri kuulatav, meditatiivne. Selle muusika väljenduslaadis on lähedasi jooni varasele muusikale, ent stiil ja tehnika on täiesti originaalsed. Esmapilgul võib tintinnabuli-stiil näida lihtsa ja vähe võimalusi pakkuvana, koosnedes enamasti väga lihtsatest tonaalsetest meloodiatest ja kolmkõlanootidest. Ometi on just see tehnika osutunud viljakaks allikaks, millest lähtudes on Pärt kirjutanud arvukalt väga erinevaid teoseid.
Klaveripala "Aliinale" (1976) oli esimene tintinnabuli-teos, ühtlasi lühim ja lihtsaim neist. Pala on kahehäälne, ülemine hääl liigub astmeliselt, alumine mööda kolmkõlanoote. Väga populaarne orkestriteos on kellalöökidega algav ja lõppev "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" (1977). Kogu muusikaline materjal piirdub siin kõigest laskuva minoorse helirea ning minoorse kolmkõla helidega. Olulisemad instrumentaaltööd uues stiilis on veel "Tabula rasa" (1977), "Fratres" (1977), "Festina lente" (1988).
Tintinnabuli-stiilis on Pärt kirjutanud vokaalteoseid enam kui instrumentaalseid. Suur osa vokaalteostest seostub vana ladinakeelse kirikumuusikatraditsiooniga: nende hulgas on missasid (näiteks Missa syllabica, 1977/1996) psalme, Stabat mater (1985), Magnificat (1989), Te Deum (1984/1992), Johannese passioon (1982), Miserere (1989/1992). Pärt on kirjutanud väga erinevates keeltes tekstidele. Alati allutab ta aga oma muusika keele struktuurile, lähtudes muusikalise motiivi loomisel näiteks silpide arvust sõnas. Üks Pärdi populaarsemaid kooriteoseid on tsükkel "Seitse magnificati-antifooni" (1988/1991) - seitse erinevat, omaette terviklikku miniatuuri, mis moodustavad kauni tsükli.
Suure osa oma tintinnabuli-stiilis teostest on loonud Pärt väga väikesele koosseisule. Näiteks "Stabat mater" on kolmele soolohäälele ja kolmele keelpillile, "Berliner Messe" (1990/1997) neljale soolohäälele ja orelile. Seevastu on Te Deum'is kolm koori, ettevalmistatud klaver ja keelpilliorkester . Suurt sümfooniaorkestrit (koos sopraniga) on ta kasutanud näiteks teoses "Como anhela la cierva" (Otsekui hirv igatseb, tekst 42. psalmist, 1999).

Pilte

Kokkuvõte

Arvo Pärdi muusika kõlab kogu maailmas. Tema teosed valmivad koostöös nimekate interpreetide ja muusikakollektiividega. Ta on mainekate festivalide külaline ja paljude ülikoolide audoktor. Arvo Pärdi teoseid on salvestanud plaadifirmad ECM, Harmonia Mundi, BIS, EMI Records, Hyperion, Chandos, CCn'C Records, Nonesuch Records, Deutsche Grammophon, Virgin Classics, Naxos, Albany Records, Finlandia Records, Eres jt. Tema teoste kirjastaja on Universal Edition.
11