Arvo Pärdi loomingu ülevaade ning ühe teose analüüs (0)

HÄÄDEMEESTE KESKKOOL
Kristen Sepp
ARVO PÄRT
Referaat
Juhendaja : Elon Miisna
Häädemeeste 2013
Sisukord

Looming 3
Tintinnabuli-stiil 4
Arvo Pärdi muusika kasutamine 5
Teose analüüs 6
Viited 7

Looming

Arvo Pärdi loomingus saab eristada mitut perioodi. Loometeed alustas Pärt nõukogude avangardi ühe radikaalseima esindajana. Neoklassitsistlikele teostele (kaks sonatiini ja Partiita klaverile, 1958) järgnesid katsetused dodekafoonia , helimassiivide komponeerimise, aleatoorika, kollaažitehnika vallas ("Nekroloog", 1960, "Perpetuum mobile", 1963, 2. sümfoonia, 1966).
Pärast kollaažiteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks."[1] Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end sellega ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia ( 1971 ), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga.
1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina" ( Aliinale ). Selle palaga oli Pärt leidnud oma helikeele ning jõudnud isikupärase kompositsioonitehnikani, mille ta nimetas tintinnabuliks (ld tintinnabulum kelluke ). Järgneva paari aasta jooksul valmis heliloojal ühtekokku 18 teost, millest tuntuimad on " Spiegel im Spiegel" (Peegel peeglis), "Fratres", " Cantus in Memory of Benjamin Britten " ja " Tabula rasa".

Tintinnabuli-stiil

Tintinnabuli on Pärdi loodud eriomane muusikastiil ja kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini – s.o meloodia- ja kolmkõla-hääle – üheks orgaaniliseks tervikuks. Selle tulemusel on muusikas läbivalt kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane ülemhelirikkus meenutabki kellaheli.
Samas on tintinnabuli ka muusikaliste vahenditega väljendatav eluhoiak , kus valitsevad tasakaal, taktitunne ja püüd olemuslike väärtuste poole. Tintinnabuli-stiili kompositsioonitehnilised vahendid on aastate vältel erinevates suundades laienenud , muutunud pole aga põhiline esteetika ja vaimne hoiak. Enamik pärast 1980. aastat valminud teoseid on kirjutatud vokaal - või vokaal-instrumentaalkoosseisudele, sageli vaimulikele tekstidele nii ladina, saksa, vene, kirikuslaavi, hispaania , itaalia kui ka inglise keeles ("Te Deum ", 1985/92; " Miserere ", 1989/92; "Magnificat", 1989; "Litany", 1994/96). Tänaseks on Pärt loonud heliteoseid kokku ligikaudu 115 eri nimetust , nende seas ka mitu suurvormi ("Passio", 1982; "Kanon Pokajanen", 1997; 4. sümfoonia "Los Angeles ", 2008).
Arvo Pärt ise on öelnud, et tema muusikat võib võrrelda valgusega , milles sisalduvad kõik värvid; ainult prisma võib neid värve üksteisest eraldada ja nähtavaks teha; selleks prismaks võiks olla kuulaja vaim:
„Ich könnte meine Musik mit weißem Licht vergleichen, in dem alle Farben enthalten sind. Nur ein Prisma kann diese Farben voneinander trennen und sichtbar machen; dieses Prisma könnte der Geist des Zuhörers sein.“
– [2]

Arvo Pärdi muusika kasutamine

Pärdi teosed ei kõla mitte ainult kontserdisaalis, vaid neid on viimase 20 aasta jooksul kasutatud ka rohkem kui sajas eri žanris linateoses, arvukates tantsu- ja teatrietendustes ning teistes multimeediatekstides.
Ehkki tee filmi on leidnud rohkem kui 20 Pärdi teost, on filmitegijad enim armastanud tintinnabuli-palasid "Spiegel im Spiegel" (1978), "Für Alina" (1976), "Fratres" (1977) ja "Cantus in Memory of Benjamin Britten" (1977). On leitud, et need teoseid kasutatakse süžeesituatsioonides, kus tegemist on peategelas(t)e vaimse või emotsionaalse kriisiga , milles satuvad kahtluse alla inimeseks olemise põhiväärtused. Neis situatsioonides lisab Pärdi muusika sündmustikule omamoodi transtsendentse mõõtme, avab teistsuguse vaatepunkti.[3]
2013. aasta veebruari lõpus pühendati Belgias Antwerpenis Arvo Pärdile muusikafestival "Pärt in primetime". Programmis olid Arvo Pärdi tuntumad teosed, mida esitasid Belgia kammeransamblid, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja 27 last.[4]

Teose analüüs

"Cantus in Memory of Benjamin Britten" on lühike kaanon A mollis, kirjutatud aastal 1977 Eesti helilooja Arvo Pärdi poolt, keelpilliorkestrile ja kellale. See töö on varajane näide Pärdi 'tintinnabuli' stiilist, milles ta baseerub reaktsioonidele varajases kirikulaulude muusikas. Selle veetlevust on sageli kirjeldatud selle suhtelise lihtsuse pärast; ainult üks meloodia domineerib ning see nii algab kui ka lõpeb väga vaiksete helidega. Kuigi kriitik Ivan Hewett jälgis,et "see võib olla lihtsa kontseptsiooniga(ülesehitusega)...selle ülesehituses on ka sasipuntras read mida on raske kõrval lahti harutada. Ja isegi kus muusika on väga lihtne muusikalistes joontes, väljendusrikas kohale toimetamine on kõik.

Viited

Paul Hillier, "Arvo Pärt" ( Oxford Studies of Composers), Oxford, New York : Oxford University Press, 1997, lk. 64

Arvo Pärdi sõnad 1999. aasta CD "Alina" (ECM New Series 1591) bukletis

http://www.arvopart.ee/Filmiohtud/keskuse-filmiohtud

Belgias pühendati muusikafestival Arvo Pärdile, ERR, 25. veebruar 2013