Eesti meeste valikud teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Kuid oli ka inimesi kes võitlesid ainult oma isamaa eest ning liitusid metsavendadega. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi mobiliseerimine oli ebaseaduslik. Selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Punaarmeesse sattumine sõltus meeste
tööpataljonidesse. Olukord pataljonides sarnanes sunnitöö laagrite omaga. Iga neljas tööpataljoni suunatud eestlane suri 1941/42 aasta talvel. 1942 aasta sügisel moodustati Eesti laskukorpus. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Esialgu ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid rahvusväeosi, rindeolukorra halvenedes suhtumine aga muutus. 1942.aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse. Saksamaa poliitika tekitas eestlastes sedavõrd sügavat pahameelt, et vaid vähesed soovisid minna võitlema Suur- Saksamaa eest. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni, mis hõlmas kõiki 1904-1923 sündinud mehi. Mobilisatsiooni asusid
üldmobilisatsioon , sest suurem osa Eestist oli langenud Saksa vägede kätte , aga venelastele see ei meeldinud . Mobiliseeritavate enese tahtest olenes vähe , ehkki leidus neidki , kes trotsisid korraldusi ja liitusid metsavendadega ja põgenesid metsa . Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse . Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke , minnes järkjärgult üle sundmobilisatsioonile . Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi . Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused , mis tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahinguid Eesti pinnal . Kuna vabatahtlike värbamisel polnud soovitud tulemusi , siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega . Kui
uusmaasaajate ja kutsealustega. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed. Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes järk-järgult üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kui selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde
võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Tööpataljonide võib võrrelda sunnitöölaagritega: mehed tegid rasket füüsilist tööd, seejuures arstiabi oli harva saadaval. Surmast tööpataljonides päästis Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. 1942.aasta sügiseks moodustati 8.eesti laskurkorpus, kuhu kuulunutest umbes 90% olid eestlased. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvused formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. 1942.aastal
võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Tööpataljonide võib võrrelda sunnitöölaagritega: mehed tegid rasket füüsilist tööd, seejuures arstiabi oli harva saadaval. Surmast tööpataljonides päästis Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. 1942.aasta sügiseks moodustati 8.eesti laskurkorpus, kuhu kuulunutest umbes 90% olid eestlased. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvused formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. 1942.aastal
Eesti sõdureid ei kasutatud oma kodumaal, vaid viidi nad Venemaale. 1941 juulis kuulutas kommunistlik võim välja Eestis üldmobilisatsiooni. Mobiliseeriti ainult Põhja- Eesti mehi, sest selleks ajaks oli suur osa Eestist langenud Saksa vägede kätte. Punaarmeesse sattumine sõltus meeste sünniaastast ja nende asukohast mobilisatsiooni väljakuulutamisel. Eesti meeste enese tahtest olenes vähe, kuid oli ka neid, kes trotsisid korraldusi ja liitusid metsavendadega. Eestist viidi u 32000 meest Venemaale tööpataljonidesse. Seal olid nende elamis- ja töötingimusted allpool igasugust arvestust ning selle tõttu suri palju palju eestlasi ülekurnatuse või haiguste tagajärjel. Saksa sõjaväkke läksid eestlased suures osas vabatahtlikult, et maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Esimesteks vabatahtlikeks olid metsavendade üksused. Rindeolukorra halvenedes suhtumine muutus - natsliku Saksamaa poliitika tekitas
inimese. Ühiskondlik- ja kultuurielu allutati rangelt kontrollile. Likvideeriti isetegevuslikke seltse, suleti ajalehti-ajakirju, häviatati mälestussambaid ja raamatuid. Natsionaliseeriti ehk riigistati kõik ettevõtted. Määrati talude maksimaalne suurus, tehti taludest äralõiked, mille maa läks uusmaasaajatele. Rahareformi ja järsu hinnatõusu tulemusena langes elatustase, tekkis toidu-ja tarbeainete puudus. 22. juuni 1941 puhkes Vene-Saksa sõda ning peagi olid sakslased Eestis. Punaarmee loovutas Saksamaale Lõuna-Eesti, aga Kesk-Eestis sakslaste väikeste eelsalkade edasiliikumine takerdus. Siis tuli koondada vägesid ja rünnata koos. Nõukogude okupatsioon kaotati Põhja-Eestis augusti lõpul ja saartel oktoobris. Saksa sõjaväe kõrval võitlesid Punaarmee vastu metsavennad. Metsavennad tahtsid kätte maksta okupatsiooni eest ja taastada endine riigikord. Metsavendade võitlus on
Põhja-Eestist. Umber 32000 mobiliseeritud eestlast viidi Venemaale tööpataljonidesse (ehitusväeosadesse, kuhu koondati endiste Balti riikide kodanikke). Seal sarnanes olukord sunnitöölaagritega ning iga neljas eestlane suri 1941/42 aasta talvel ülekurnatuse või haiguste tagajärjel. Peale Moskva otsust luua uued eesti rahvusväeosad moodustati 1942. aasta sügiseks 27000-meheline, peamiselt eestlastest koosnev 8. eesti laskurkorpus. Saksa armeesse mindi sõja algperioodil vabatahtlikult, eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid järk-järgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonidele. Esimeste vabatahtlikena tegid Saksa vägede koosseisus kaasa metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväe võimude alluvuses olid nn idapataljonid, politseivõimudel politseipataljonid. Kuna 1942.-l aastal ei andnud vabatahtlike
Juulil 1941 toimunud üldmobilisatsiooni käigus mobiliseeriti mehi vaid PõhjaEestist. Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Seal sarnanes olukord sunnitöölaagritega ning iga neljas tööpataljoni suunatud eestlane suri 1941/42. Aasta talvel ülekurnatuse või haiguste tagajärjel. Saksa armeesse läksid eestlased sõja algperioodil vabatahtlikult, kuna taheti kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Kuid järkjärgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonidele ja eestlastele polnud see meelt mööda. Esimesteks vabatahtliteks olid metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvuses oli nn idapataljonid, poliseivõimudel politseipataljonid. 1942. Aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SSleegionisse, kuid kuna SS oli omandanud halva maine, siis vabatahtlikke oli vähe
Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik- rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke- kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust.Punaarmee poolel osalesid ka laskurkorpusesse kuuluvad eestlased. 20. Juulil kuulutati välja üldmobilisatsioon. Seega olenes Punaarmeesse sattumine või eemalejäämine põhiliselt meeste sünniaastast. Enda tahtest olenes seal väga vähe. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk- järgult üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi. Esimesteks vabatahtlikeks olid metsavendade salkadest moodustatud üksused, mis tegid kaasa lahingutes Eesti pinnal. Kuna vabatahtlike värbamisel polnud soovitud tulemusi, siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega. Põhiosa
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli eestlastel kolm armeed, milles tuli sõdida: Punaarmee (NSV Liit), Saksamaa ja Soome armee. Peale Eesti annekteerimist 1940. a NSV Liidu poolt, toimus sunniviisiline eestlaste mobiliseerimine Punaarmeesse (50 000 meest), kuigi rahvusvahelise õigusega oli see keelatud. Vähe oli neid inimesi, kes olid valmis võitlema kommunistliku ideoloogia eest. Üheks erandiks oli 1941.a moodustatud hävituspataljon, kes võitles metsavendade vastu. Punaarmee poolel osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased.
mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid. Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus. Algul koosnes see vaid eestlastest, kuid aja möödudes eestlaste hulk vähenes. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd. Seal suri esimese talvega umbes 8000 eestlast. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke. Hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikud olid enamasti need, kes tahtsid maksta kätte venelastele. Metsavendade salgad olid ühed esimesed vabatahtlikud, kes osalesid Suvesõjas. Varsti peale seda hakati looma idapataljone, mille eesmärk oli kindlustada turvalisus Saksa tagalas. Hiljem kasutati neid pataljone Vene armee vastu. 1942. aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS- leegionisse. Kuna sakslaste poliitika oli tekitanud eestlastes suurt pettumust ja pahameelt, oli
Venelased olid sunnitud sundmobiliseerima, kuna peale seda kui eestlased mõistsid, mida punavõimude poliitika endast kujutas, ei tahetud enam vabatahtlikena kommunistlike vaadete eest võidelda. 22.territoriaalses laskurkorpuses oli eriti palju eestlasi , kuna see moodustati Eesti sõjaväe baasil. 1941. Aastal kuulutas kommunistlik võim välja Eestis üldmobilisatsiooni. Mobiliseeritavate enda tahtet ei arvestatud, kuid leidus ka neid, kes julgesid vastu hakata ja liitusid metsavendadega. Mobiliseeritud viidi tööpataljonidesse. Tööpataljon sarnanes suuresti koonduslaagritega, kus pidi tegema ränka tööd, kuid eluolu oli alla igasugust arvestust. Surmast tööpataljonides päästis otsus luua uued Eesti rahvusväeosad. 1942. Aasta sügiseks moodustati 8. Eesti laskurkorpus. Viimased lahingud pidasid eestlased punaarmee ridades 1945. Aastal Kuramaal. Saksa armee ridades oli esialgu ka suur hulk vabatahtlikke eestlaseid, kuna
Eestlaste valikud Teises Maailmasõjas 20.sajandil mõjutas Eesti ajalugu kõige rohkem Teine Maailmasõda. Selle tagajärjel kaotasime pooleks sajandiks iseseisvuse ja selle käigus pidime langetama mitmeid raskeid otsuseid. Teine Maailmasõda ei jätnud Eestis puudutamata mitte kedagi ja see oli ka üks maailma ajaloo suurimatest sõdadest. Teise Maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased sõdida said. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Suurem osa eestlastest oli Punaarmees, kuhu satuti tänu Vene okupatsioonile. Armees olid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sellel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogi eest sõdima, oli vähe. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Ebausaldusväärsed mobiliseeritud
Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenjatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldus- väärsed mobiliseeritud inimesed. Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vene -Saksa sõda puhkes 22. juuni 1941. Kahe nädala pärast olid ka Saksa eelväed Eestis. Punaarmee loovutas vastupanuta kogu Lõuna- Eesti, kuid Kagu-Eestis sakslaste edasiliikumine takerdus. Põhja- Eesti vabanes nõukogude okupatsioonist alles augusti teisel poolel, Lääne- Eesti saartel kestsid aga lahingud oktoobrini. Saksa sõjaväe kõrval võitlesid 1941. aastal suvel punaarmee vastu ka metsavennad
Teine maailmasõda toimus aastatel 1939-1945. Oli ülemaailmne sõjaline kokkupõrge, millesse oli kistud suurem osa maailma rahvastest. Sõja käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase, mis teeb selle kogu ajaloo kõige laialdasemaks sõjaks. Eestlaste jaoks oli see raske aeg. Eesti oli kaotanud oma iseseisvuse, enamus eestlastest mehi pidi teenima okupeeriva võimu sõjaväes, kui just ei põgenetud Lääneriikidesse või Soome sõjaväkke. Eesti oma armee likvideeriti pärast 1940. aastat ning need väeosad mis alles jäid saadeti punaarmeesse. Sinna sattusid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, sest vabatahtlikult keegi kommunistliku ideoloogia eest nõus sõdima polnud. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli, üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu
.........................................................................lk 46 2.1 Omariikluse kaotus 2.2 Nõukogude Okupatsioonireziim 2.3 Sõjategevus 1941.aastal 2.4 Saksa okupatsioonireziim 2.5 Sõjategevus 1944.aastal 2.6 Katse taastada iseseisvust 3) Eesti mehed Teise maailmasõja rinnetel ................................................lk 78 3.1 Punaarmee 3.2 Saksa armee 3.3 Soome armee 4) Kokkuvõte...................................................................................................lk.9 5) Kasutatud kirjandus ..................................................................................lk.10 2 Sissejuhatus 1.septembril 1939. aastal Saksamaa katsega rünnata Poolat algas II maailmasõda
lubanud küll okupeeritud riikide kodanikke okupatsiooniarmeesse võtta, kuid Vene väejuhatus tegi seda sellest hoolimata. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni ning umbes 32 000 Eesti meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Kaks aastat hiljem moodustati 8. eesti laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 27 000 meest, kellest ligi 90% olid eestlased. Saksa armees sõdivad eestlased olid seal eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid kindlasti oli ka teisi põhjuseid. Algul kasutas Saksa väejuhatus vabatahtlikke kuid järk järgult mindi üle sundmobilisatsioonile. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni. Kartes Punaarmee naasmist toetasid mobilisatsiooni ka eesti rahvuslikud ringkonnad ning kodumaa kaitseks mindi sõjaväeteenistusse meelsamini. Enamik Saksa poolel sõdinud Eesti väeosad hävisid Punaarmee suurpealetungis, kuid 1944/45. aasta talvel moodustati
Referaat Eesti mehed II maailmasõjas Vaiko Vaher Lähte Ühisgümnaasium 11H Sisukord LK 1 Metsavendlus LK 2 Saksa sõjavägi LK 3 Punarmee LK 4 Soome armee LK 5 Kokkuvõte LK 6 Kasutatud kirjandus Metsavendlus Termin ,,metsavennad" tuli Balti regioonis esmalt kasutusele 19. sajandil, mil selle all mõeldi Vene sõjaväest kõrvale hoidjaid, kes ennast metsas varjasid. 1905. aasta revolutsioonis viitavad erinevad allikad metsavendadele kui ,,mässavatele talupoegadele" või kui ,,metsast varju otsivatele kooliõpetajatele
Saksa tagalas ja ka lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mis osalesid vahiteenistuses ja rindel. 1942. a hakati kutsuma vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse, kuid Saksa natslik poliitika oli eestlastele vastu hakanud ja vaba- tahtlikke leidus vähe. Seepärast hakati kasutama osalist sundmobilisatsiooni. Leegioni saadeti nn vabatahtlikena teatud aastal sündinud mehed. Eesti leegion nimetati ümber 20. Eesti SS- diviisiks, kus kõrgemad juhid olid sakslased, madalamad juhid olid eestlased. Kui Punaarmee lähenes 1944. a Eesti piirile, siis kuulutati välja üldmobilisatsioon. Kartes, et Punaarmee tuleb Eestisse tagasi, mindi teenistusse meelsamini. Mobiliseeritud koondati piirikaitse- rügementidesse ja neid kasutati nii piiril kui lahingutes Punaarmee vastu. SOOME vägede koosseisus võitlesid need eestlased, kes ei tahtnud sõdida ei Punaarmee koosseisus ega natsliku Saksamaa eest. Eestlaste osalusel moodustati 1941. a Erna
Punaarmee juhtkond ei söandanud kasutada Eesti sõdureid kodumaal, vaid viis kogu 22. territoriaalse laskurkorpuse juulis 1941 Venemaale. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Kuna selleks ajaks oli suur osa Eestist langenud Saksa vägede kätte, siis mobiliseeriti mehi vaid Põhja-Eestist. Umbes 32000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk-järgult üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas Eesti Omavalitsus 31. jaanuaril 1944 välja üldmobilisatsiooni. Nüüd mindi sõjaväeteenistusse meelsamini, sest kodumaad oli tarvis kaitsta. Oli ka palju mehi, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur- Saksamaa eest ning otsiti selleks kolmandat võimalust
Eesti rahva valikud Teises maailmasõjas Teine maailmasõda algas Euroopas 1939. aastal. Eestisse jõudis see 1939. a oktoobris, mil siia toodi Nõukogude sõjaväebaasid. Kas eestlased said ise oma valikuid langetada? Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. 1939. aasta septebmris sundis NSV Liit Eestit sõlmima baasidelepingu, mille alusel loodi Eestisse Punaarmee baasid. Punaarmees olid eestlased peamiselt sunniviisiliselt. Eesti mehed allusid Punaarmee mobilisatsioonile kartusest repressioonide ees, mis võinuks kõrvalehoidjate peresid tabada. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuigi oli ka teisi põhjusi
otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine põhjanaabritega ning juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal siiski veel rindele ei jõudnud. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist ning 1944. aasta alguseks oli Soome jõudnud üle 4000 eestlase. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehkki soomepoisse oli Eesti tuleviku muutmiseks liiga vähe paistsid nad silma lahingutes Punaarmee vastu Tartu pärast ning kokkupõrkes taganevate Saksa üksustega Tallinna all. Osa eestlasi põgenes aga Läände kartes Nõukogude võimu repressioone. Paljud nendest lahkusid kodumaalt lootusega võimalikult kiiresti olukorra normaliseerudes naasta, kuid enamasti jäädigi välismaale ning põgenenud eestlased hajusid laiali üle kogu maailma
otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine põhjanaabritega ning juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal siiski veel rindele ei jõudnud. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist ning 1944. aasta alguseks oli Soome jõudnud üle 4000 eestlase. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehkki soomepoisse oli Eesti tuleviku muutmiseks liiga vähe paistsid nad silma lahingutes Punaarmee vastu Tartu pärast ning kokkupõrkes taganevate Saksa üksustega Tallinna all. Osa eestlasi põgenes aga Läände kartes Nõukogude võimu repressioone. Paljud nendest lahkusid kodumaalt lootusega võimalikult kiiresti olukorra normaliseerudes naasta, kuid enamasti jäädigi välismaale ning põgenenud eestlased hajusid laiali üle kogu maailma
Eesti üritas teises Maailmasõjas jääda võimalikult neutraalseks. Taheti sõlmida mõlema suure poolega (Venemaa ja Saksamaaga) mittekallaletungi lepingud , mis pidid kaitsma väikest Eestit suurte ja võimsate riikide eest. Kahjuks eriti need lepingud eestlasi ei aidanud, sest mõlemad riigid siiski soovisid allutada Balti riigid oma tahte alla. Teise maailmasõja aegsel perioodil oli kolm armeed, kus eestlastel oli võimalik sõdida: Venemaa e. Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse mobiliseeriti eestlased peamiselt sunniviisiliselt, sest selliseid inimesi oli vähe, kes oleksid olnud nõus vabatahtlikult sõdima kommunistliku ideoloogia eest. 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid olid erandid. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse lahingukorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See korpus oli moodustatud EV sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ning ajateenijatest.
nimel ja sinimustvalgete lippude all. SAKSA OKUPATSIOONIREZIIM Eestis tehti kindralkomissariaat, mida valitses tsiviilvalitsus(sakslased). Eesti Omavalitsus moodustati, et viia ellu sakslaste korraldusi, selle etteotsa määrati Hjalmar Mäe. Keelustati poliitiline tegevus, kõiki eluvaldkondi kontrolliti. Ainuüksi rahvustunnuse alusel mõrvati kõik Eestis elanud juudid ja mustlased. Saksa okupatsiooni ajal hukati ligi 5000 Eesti kodanikku. Eesti tööstus- ja põllumajandustoodang läks Saksa armee varustamiseks, elanikkondades seati sisse toidukaardid, et kaupa ausamalt jagada. 1944.AASTA 1944.aasta jaanuaris jõudis Punaarmee taas Eesti. Septembri lõpuks suutsid Vene väed Eesti alad täielikult (va Saaremaal November) enda kätte saada septembri lõpuks. Inimesed Eestis lahkusid massiliselt kodudest,(umbes 80 000 inimest) kartes Nõukogude okupatsiooni taastamist(suur põgenemine). KATSE TAASTADA ISESEISVUST Eestlastele ei meeldinud saksa okupatsioonivõimude poliitika ja hakkasid
1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Hävituspataljonide tegevus oli Eesti riigi ja rahva vastane. Eestlased ise, kes võitlesid Punaarmees, nii ei arvanud. Nemad pidasid kodumaaks Eestit ja see oli NSVL-i poolt okupeeritud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Saksa okupatsiooni ajal astusid tuhanded Eesti mehed politsei või Saksa armee teenistusse. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid osale meeldis ka natsiideoloogia. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Kolmas võimalus sõdimiseks oli võitlemine Soome armees. Juba NSVL-i ja Soome vahel puhkenud talvesõja ajal (1939–1940) hakkasid eesti noormehed salaja Soome minema.
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee need olid peamised eestlaste valikud,kus nad sõdida said. Teine maailmasõda oli eestlaste jaoks raske,keeruline ja väga laostav. Paljud eestlased kaotasid oma lähedased, sõbrad, kaaskodanikud ja rahu. Väga raske oli elada diktatuurse võimu all ja sõja keskmes. Eestlaseid sundmobiliseeriti, väga vähe oli neid inimesi, kes olid valmis elama kommunistliku võimu all ja seda ideoloogiat teenima.Nõukogude liidu okupatsiooni ajal 1940-1941 vangistati ligi 7000 inimest, kes viidi Venemaale vangilaagritesse või hukati
kätte okupatsioonivõimusele ning aidata kaasa omariikluse taastamisele. Relvastatud metsavendade võitlus on ajaloos saanud tuntuks kui Suvesõda. Grupp Valgamaa metsavendi Saksa okupatsioon Eestlased taipasid üsna pea, et algselt heatahtlik tundunud Saksamaa ei mõtlegi taastada Eesti iseseisvust, vaid tahab lihtsalt Nõukogude okupatsiooni asendada natsliku okupatsiooniga. Kõigepealt moodustati Eestist kindralkomissariaat, mida valitses sakslastest koosnev tsiviilvalitsus. Et sakslased saaksid oma korraldusi ellu viia, moodustati eestlastest Eesti Omavalitsus, mille etteotsa määrati endine vabadussõjalaste propagandajuht Hjalmar Mäe. Saksa okupatsioonireziim sarnanes paljultki nõukogude okupatsioonireziimiga. Näiteks kontrolliti rangelt kõiki eluvaldkondi, keelustati igasugune poliitiline tegevus ning käivitati repressioonid. Alguses arreteeriti ainult kommuniste, kuid peagi hakati vahi alla võtma ka keeldudest- käskudest üleastunuid ja lihstalt rahvameelselt
Millised olid Eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased kolmes armees. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse sattusid enamasti need, kes olid sunniviisiliselt mobiliseeritud Vene armeesse. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli. Üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu. Nad said tuntuks sellega, kui nad mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid. Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus
Kuna Eesti oli liidetud NSV-Liiduga, olid eestlased sunnitud sõdima Punaarmees. Osad eestlased said põgeneda metsa. 1941. aastal moodustati hävituspataljon, mille ülesandeks oli metsavendade vastu sõdimine. 20.juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. 1942. aasta sügiseks moodustati 8. eesti laskurkorpus, sinna kuulus umbes 27 000 meest, peaaegu kõik olid nendest eestlased . Teiseks sõdisid eestlased vabatahtlikult Saksa armees, järk-järgult mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesed vabatahtlikud olid metsavennad, nemad soovisid kõigi kannatuste eest venelastele kätte maksta. Kuna vabatahtlikke oli liiga vähe, siis kuulutati 1944. aastal 31. jaanuaril välja üldmobilisatsioon, kuna Punaarmee hakkas taas lähenema Eesti piirile. Eestlased kuulusid idapataljoni ja Eesti SS Leegioni. Enamik Saksa poolel sõdinud eesti väeosadest hävis 1944. aasta septembris Punaarmee suurpealetungi käigus.
Mõnes rohkem, teises vähem. Suurmate üksustena oli eestlasi Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus. Punaarmeesse läksid eestlased vaid sunniviisiliselt. Hävituspataljonid olid loodud kaitseks metsavendade vastu. Punaarmee poolel sõdisid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. 1941. aastal kuulutati Eestis välja mobilisatsioon, mille käigus liitus veel eestlasi Punaarmeega. Need, kes ei olnud nõus venelaste poole asuma, liitusid metsavendadega. Esialgu eelistas Saksa väejuhatus vabatahtlikke, minnes hiljem järk- järgult üle sundmobilisatsioonidele. Eestlastest liitusid sakslastega eelkõige need, kes soovisid kätte maksta Nõukogude okupatsioon ajal kogetu eest. Vabatahtlikud olid eelkõige metsavendadest moodustunud üksused. Formeeriti ka idapataljone, mida esialgu kasutati julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem lahinguks Punaarmee vastu.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
