Essee Aristotelese filosoofiast (1)

Aristotelese filosoofia
Aristoteles oli kreeka päritolu filosoof . Tema teaduslik pärand on rikkalik, teosed hõlmavad peaaegu kõiki peamisi teadusharusid: loogika , füüsika, psühholoogia, eetika , poliitika (politoloogia), majandusteadus , retoorika ja poeetika . Aristotelese filosoofilised põhimõtted on kasutusel ka tänapäeval. Mis meeldib minule Aristotelese filosoofias?
Aristotelese õpetuse järgi on iga konkreetne asi mateeria ja vormi ühtsus. Inimese puhul on võimalik mõtteliselt eristada mateeriana inimese keha, vormiks pidada aga tema hinge. Vorm on mateerias juba olemas võimalikkusena. Seega eristab ta kahesugust olemasolu: tegelikkust ja võimalikkust. Võimalikkusest minnakse üle tegelikkusele ning seega ollakse olemas. Näiteks pole Gustav Adolfi Gümnaasiumi 12. A klassis ühtegi Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlast. Küll aga käib seal 30 võimalikku selle kooli vilistlast. See mõte meeldib mulle, sest see on loogiline, kui selle üle natuke mõtlema hakata. Tegelikkus ja võimalikkus on kaks erinevat nähtust. Asjade olemasolu, mida tegelikult olemas pole, on võimalik.
Voorused jagas Aristoteles vaimseteks ja tahtelisteks. Et inimese olemuse määrab mõistusehing, siis on tema õnnestavaim tegevus mõtlemine. Sellega seostuvad vaimsed voorused, nagu tarkus ja arukus . Eetilisi voorusi iseloomustab võime olla mõõdukas, valida äärmustevaheline kesktee . Ei tohi olla näiteks liiga julge, sest see läheb juba hulljulguseks. Ei peaks olema ka liiga arg, sest see võib viia igava eluni või lausa isoleerituseni. Samas võib samal ajal olla väga julge, kuid ka väga arukas. Ka sellised voorused tasakaalustavad teineteist. Liigne julgus võib panna tegema rumalaid tegusid, kuid olles arukas, osatakse vältida suuremaid ohte , mis võivad tekkida ning oma elu või kellegi heaolu ohtu seada. Tuleb saavutada kuldne kesktee vooruste vahel, sest liigne voorus võib muutuda paheks .
Riigiõpetuses pooldas Aristoteles niisugust riigivormi, mis ei luba võimu kasutada omakasupüüdlikul eesmärgil, vaid milles riigivõim teenib kogu ühiskonda. Selliseks pidas ta monarhiat, aristokraatiat ja demokraatiat. Paremini sobib inimloomusega nende vormide segu- see on ka hõlpsamini teostatav ning selles pehmendab vaeste ja rikaste vastuolusid jõuka keskkihi olemasolu. See mõte imponeerib mulle, sest nii on olukord ka tänapäeval. Riigi eesmärk on oma rahva eest hoolt kanda ning vastutada nende heaolu eest. Rahvas on kõrgeim võim ning riigi ülesanne on toimida oma inimeste elu paremaks muutmise nimel. Tänapäeval pole küll klassiühiskond enam väga suur probleem, kuid arenemisruumi on veel ka selles valdkonnas. Kuigi Aristoteles pooldas orjapidamist, leidis ta siiski, et kõrgemates kihtides on varanduslik ning seisuslik võrdsus võimalik.
Aristoteles ütles, et sirgjooneline liikumine ei saa olla pidev, sest maailm on kerakujuline ja lõpliku raadiusega . Seepärast sirgjooneliselt liikudes jõuab kord kätte maailma äär, kust tuleb tagasi pöörduda. Niimoodi on võimalik liikuda lõputult, kuid mitte pidevalt. Seevastu võib ringjooneline liikumine olla lõputu ja pidev. Jällegi meeldib see mõte mulle, sest see on loogiline ning hästi ära seletatud. Ka kuubikujulises toas on sama olukord. Liikudes ühest toa otsast teise, tuleb üks hetk sein vastu ning enam edasi minna ei saa. Kui aga kujutada endale ette kerakujulist ruumi, siis seal võib kõndida nii kaua edasi, kui soovi on. Kunagi ei tule ette äärt ning võib liikuda võib lõputult ning pidevalt.
Aristotelese filosoofia käsitleb teemasid , mis on ka tänapäeval veel aktuaalsed ning kasutusel. Mulle meeldivad eelkõige tema mõtted Maakera, riigiõpetuse, tegelikkuse ning võimalikkuse ja eetika kohta. Aristoteles on oma ideed lahti mõtestanud ning ära põhjendanud, mis paneb uskuma nende õigsust.