Arengupsühholoogia lapsevaatluse analüüs (0)

Arengupsühholoogia SOPH.00.283 Stats
Lapsevaatlus
Vaatlusprotokoll
Vaatleja:
Vaadeldav:
Vaadeldava sugu: naine
Vaadeldava vanus: 13 kuud
Vaatluse koht: lapse kodu, köök
Vaatluse aeg: 31. oktoober, neljapäev, vahemik 18.05-18.30
Köögi põrandal on paar mänguasja, laual viinamarjad ja Debora vanema õe kauss õhtusöögiga. Vaadeldav istub põrandal ja vaatab ringi, ema istub toolil ning jälgib vanema tütre söömist, Debora õde sööb õhtusööki ja kaks suuremat venda käivad köögi ja elutoa vahet edasi-tagasi. Debora, rahuliku ja hea tujuga, palub emalt viinamarja. Tüdrukule maitsevad väga viinamarjad, ta tahab neid üha veel ja veel. Natukene aega ei pöörata enam minule tähelepanu ja laps vestleb oma emaga. Vestlemine ei toimu sõnadega, mis oli minu jaoks natukene üllatav, kuna oma esimese sõna ütleb laps kõige sagedamini 10. elukuul (Allik & Rauk , 2002) ja Piaget on öelnud, et 9-24. kuusel on ühesõnaliste lausungite periood. Debora isegi ei korda „aitäh“, kui ema, andes viinamarja, seda mitu korda korrutab. Mingi aja pärast tõuseb ema püsti ja hakkab kõigile lastele jäätist taldrikule panema . Hetk, kui Debora märkab, et ema on köögi laua juures, hakkab laps jonnima, roomab ema juurde, sest ta ei oska veel kõndida , ja vaatab uudishimuga laual toimuvat, jonnib veel, mis on minu arvates sellises vanuses normaalne, kuna ta on väga varases eas ja toimub imprinting, kus ta on kiindunud oma emasse (Lorenz, 1935), sest ema ei pööra praegu tütrele väga suurt tähelepanu. Debora rahuneb maha, sest ma pakun talle viinamarja. Roomab minu juurde ja vaatab mulle suurte silmadega otsa, pöörab ümber ja roomab keset tuba, kus on suur puust kast. Ema läheb toast välja, et kutsuda jäätist sööma Debora kaks venda. Tüdruk näeb, et ema lahkub , jääb rahulikuks ning ei hakka jonnima. Tundub, et tal oli „ ärev -vältiv seotus “, kuna ta ei otsinud enam lähedust emaga ning teda ei häirinud ka võõraga üksinda olemine. Kuid, kui ema tuleb tuppa tagasi, hakkab tüdruk jonnima ja roomab ema juurde, ema tõstab tütre toolile ning Debora hakkab jäätist sööma. Laps ei tee välja sellest, et keegi teine vaatab, kuidas ta sööb, ta võtab ühe ampsu, kilkab ja naerab, räägib enda keeles juttu ning ei soovi rohkem jäätist, näitab näpuga laua peale, kus on viinamarjad. Samal ajal kui Debora ema annab lapsele viinamarja, tuleb laua juurde viinamarju võtma ka Debora jaoks võõras noormees . Debora istub vaikselt ning jälgib poisi toiminguid . Poiss istub tagasi toolile, mis on keset tuba, ning laps ei lõpeta vaatamist. Tüdruk piilub ning naeratab, tahab toolist välja saada ning läheb roomates poisile lähemale. Freud on rääkinud, et lapsed, kes on hästi ja turvaliselt hoitud on tulevikus ka enesekindlamad ning kohanevad kiiremini. Tundub, et Debora jaoks võõras poiss ei ole mitte keegi muu, kui uus mängukaaslane ning enesekindlust tüdrukul jagub , et üksinda noormehe poole minna. Kui noormees enam tüdrukust välja ei tee ja räägib Debora emaga, siis laps pöörab end ringi ja läheb vaatab oma mänguasju. Teda ei huvita väga need ja ta vaatab toas ringi ning leiab suure puujupi, mis on tema jaoks uus mänguasi . Piaget’ esimene teooria neljast on „Sensomotoorne staadium“, - mis on sünnist kuni kahe aastani ja mil laps õpib maailma tundma füüsiliste tegevuste kaudu, mille sooritamisega ta hakkama saab. Staadium lõpeb mõtlemise ja keele omandamisega ( Butterworth & Harris, 2002). Teises toas mängitakse kitarri , Debora mängib samal ajal oma puust kaikaga, kuuleb kitarri häält, tõstab pea üles ja viskab kaika eemale. Seejärel hakkab ta parema käega muusika rütmis käega lehvitama. Juba väikesest peale oskavad lapsed suunata tähelepanu olulisemale. Arvan, et Debora hakkas käega lehvitama, et saada minu tähelepanu ja et ka mina kuulaksin kitarri mängu. Kui muusika on vaiksemaks jäänud, annan ma lapsele paberi ja pliiatsi - Debora vaatab mind ja hakkab joonistama või õigemini lihtsalt kritseldama. Kritseldamine ehk spontaanne joonistamine on lapse esimene kunstilise arengu etapp (Jalongo & Stamp, 1997). Spontaanne joonistamine on tähtis, arendamaks ladusaid ja rahulikke liigutusi ning loomaks elementaarseid kujutisi. Kritseldused ehk esimesed joonistused on aluseks lapse käe koordinatsiooni edaspidiseks arenguks. ( Kikas , 2008) Deboral on kritseldamine pooleli , kuid võtan ta sülle ja teen talle suure kalli. Tüdruk kilkab ja naeratab mulle. Panen ta maha ja laps jätkab joonistamisega. Järgnevad viis minutit üritab ta suuri ringe valgele paberile teha.
Minu lapsevaatluses selgus, et Debora on oma eale vastavate käitumisnormidega, kuid võib-olla võiks juba hakata vaikselt paari sõna ütlema ning toe najal kõndima. Kuna tegin osalusvaatlust, siis vaatlussitatsioon oli aktiivsem ja minu ning lapse vahel toimus aktiivne suhtlemine ja koostöö. Erinevate vaatlusvormide kasutamisel on leitud, et lapse jaoks loomulikus keskkonnas esinev käitumine ei pruugi tavatingimustest erinevas keskkonnas üldse ilmneda (Gardner, 2000), - seega on soovitatav last vaadelda temale turvalises ja tuttavas keskkonnas.
Kasutatud kirjandus:
Allik, J. & Rauk, M. (toim.) (2002). Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 151.
Butterworth, G. & Harris, M. (toim.) (2002). Arengupsühholoogia alused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 39; 167-170.
Kikas, E. (toim.) (2008). Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 247-249; 144-147; 41.