Alutaguse kriivad - levik, morfoloogia ja tekke teooriad (0)

Tartu Ülikool

Loodus- ja tehnoloogia teaduskond
Geograafia osakond
REFERAAT
Alutaguse kriivad - levik, morfoloogia ja tekke teooriad
koostas: Maia- Liisa Suigusaar
kursus : loodusgeograafia välipraktika - geomorfoloogia, meteoroloogia
õppejõud: Tiit Hang
Tartu, kevad 2015

Sisukord

Tartu Ülikool 1
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Nimetuse seletus 3
Koostis ja vanus 4
Tekkimise teooriad 5
Kasutatud kirjandus 7
*tuleks teha endale ikka kava ette mille järgi kriivasid kirjeldada, osaliselt tuleb see välja juba ka pealkirjast.. kõigepealt sissejuhatus, kus öelda kus need kriivad paiknevad, palju neid on ja miks nad põnevad on; siis nimetuse seletus, siis paiknemine, siis kuju ja mõõtmed ja ka seda et turba kasvu tõttu me päris täpselt kõikide kuju ja mõõtmeid ei teagi; siis koostis ja vanus ja siis tekkimise teooriad… kirjanduses on sul välja toodud ka Eesti Looduse 2010 artikkel, kus tegelikult kõik need teemad ka käsitletud . Ma ei taha et oleks see artikkel ümber kirjutatud aga olulise saaks sealt kerge vaevaga ju kokku koondada

Sissejuhatus

Eestis asuvad mitmeid eriilmelisi luiteid. Esiteks on rannikuileited, mida leidub mitmelpool Eestis. Teiseks on Läänemere eri arengu etteppide- aegsed rannikuiluiteid, mis kopeerivad üsna hästi jääajajärgsete suurveekogude rannajooni. Kolmandaks on mandriluited, mida Eestis leiub vaid Alutagusel ehk kohalikus kõnepruugis kriivad. Seal asuvad umbes 200 kirde-edelasuunalist kriivat, mis avanevad Iisaku-tagustes Luiska, Pootsiku ja Võhma metsades. Kriivad asuvad soostunud alade keskel, mistõttu kriivade kõrgust on raskemäärata, kuid matkalisele on see ala kindlasti põnevaks piirkonnaks (Eesti Loodus, 2008; matkajuht .ee).
Matkaklubi kirjeldab alutaguse kriivasid vahel olevaid rabasid „soosiilidena”. „Kohati on kriivad tihedalt üksteise kõrval, vaid tilluke soosiil nende vahel, teisal jälle laiutavad sood , millest luited kõrguvad soosaartena ” (Matkaklubi, 2011).

Nimetuse seletus

Kriivat polealati sellisena kirjutatud kohaliku loodusgeograafilise nimetusena. Kasutusel on olnud nii kriiva kui ka griiva. Arvatakse et see pärineb venekeelsest sõnast кривой, mis tähendab kõverat, mis on muutunud Iisaku piirkonna murdesõnaks, mis liivaseljandikke (vt.väike murdesõnastik http://www.eki.ee/dict/vms/ ).
Eesti Looduse (2010, 8) väljaanne kõneleb sellest, et tähtis pole kriivade kõverus, vaid kõrgus, sest kriivadel matkates on kõverus küll üks viimaseid tunnuseid, mille peale rändur tulla võib. See, mis kaardi pealt vaadates on ilmselge, ei pruugi looduses uitavale kütile või marjulisele tähtis olla. Pigem on matkajale oluline kriivade kõrgus: kerkivad need ju ümbritsevast madalast soost ning pakuvad kulgemiseks kindlat jalgealust. Kriivadega seotud eestikeelsed kohanimedki viitavad sellele tõsiasjale: ikka leidub neis sõna „mägi” või „saar”, mis on igati kohane tähistama ümbritsevast eristuvat kõrgemat kohta. Mitte ükski kohanimedest ei viita kuidagi kõverusele. Seega võime arvata, et inimestele, kes kord Alutaguse lõunaosa asustasid, ei olnud oluline mitte kriivade kõverus, vaid tõik , et tegemist oli kõrgemate kuivade küngastega (Eesti Loodus, 2010/8)
Ja just nimelt „ küngas ” sobitub hästi venekeelse sõnaga грива. Vene-eesti sõnastikud annavad грива vasteks sõna „lakk” – pikenenud kehakarvadest moodustis loomadel. Näiteks Vene leksikograafi Vladimir Dali vene keele seletav sõnaraamat annab pärast „lakaga” seonduva temaatika käsitlemist veel teisegi üldise tähenduse: „ümbritsevast kõrgem ja kuivem koht, mida mööda on märjal ajal hea kõndida ; koht, mis üleujutuse ajal ei upu ära” (Eesti Loodus, 2010/8)

Koostis ja vanus

Geomorfoloogid pole kriivade ehituses ega vanuses ühel meelel . Esimene kui ka vanem versioon käsitleb kriivasid kui otsamoreene, teise tõlgenduse kohaselt on aga kriivad kujunenud hilisjääaegsel kuival ja külmad perioodil mandriluidetena. Kriivad morfoloogias ei ole siiani selgust, kuid valdavalt seostatakse kriivasid mandriluidetena (Eesti Loodus, 2008).
Peamiselt aleuurist ja peenliivast koosnevad kriivad on kuni 20 m kõrgused. Sealne kohalik rahvas nimetab neid mandriluiteid kriivadeks. Ka Pootsiku küla kandis esialgu nime Podkriiva, mis vene keeles tähendab seljandikualust (Matkaklubi, 2011). Mandriluidete ehk kriivade vahel on tihti rabad, mis teevad maastiku põnevaks ja seetõttu on selles piirkonnas palju väga huvitavaid matkaradu (Eesti maastikud , TÜ loengukursus), kuid samas teeb ka see raskendavaks kriivade kõrguse määratlemise (Eesti loodusgeograafia, TÜ loengukursus).
Eesti Looduse (2008) artikli autorid on leidnud 205 kriivad, kuid märgitakse et see arv ei ole kindel, kuna tihtipeale on tegemist liitpinnavormidega, mistõttu eristamine on praktiliselt võimatu. Seetõttu kasutatakse pigem ligikaudset arvu-umbes 200 kriivat.
Kriivad asetsevad Alutagusel seaduspära alusel. Kõige rohkem on kriivasid Ilmatu järve ümbruses. Seal tuleb esile kaks ilmekat kriivade rühma, millest üks, Luiska luitestik, jääb tinglikult järvest põhja, Ristikivi sohu, ja teine, Pootsiku luitestik, lõuna poole, põhiliselt Pikassilla sohu. Võhma luitestikus on Sälliku külast lõunas Võhma järve ümbruses on koondunumalt kriivasid.
Mandriluidete kõrgus kõigub 3–18 meetri vahel. 18 meetri kõrguseid luiteid on kaks: Kollane ehk Kõrgemägi Võhmajärve soost idas ja veel nimetu kriiva, mis asub Imatu järvest ühe kilomeetri kaugusel lõuna-edelas. Üle kümne meetri kõrguseid luiteid on terves kriivade leidumispiirkonnas, mistõtt ei saa järeldada, et kriivad oleksid mingis piirkonnas kõrgemad. Valdavalt jääb kriivade suhteline kõrgus alla seitsme meetri. 
Kriivade pikkus algab enamasti paarisajast meetrist ja ulatub kuni mõne kilomeetrini. Pikim kriiva pikkusega 3,3 km asub Permisküla juures (külast vahetult loodes ). Kriivad on pigem kitsad, laiusega paar- kolmkümmend meetrit, üksikutel juhtudel üle saja meetri laiad. 
Kriivad on kujunenud valdavalt loodekaarte tuultega, mistõttu on need kirde-edelasuunalised. Seepärast on kriivadel kagupoolsed nõlvad järsemad ja liigestamata, seevastu loodepoolsed vastasnõlvad on laugemad ning liigestatud mitmesuguste kühmude ja kuplitega. Kriivadele, mille loodenõlv pole liigestatud, on omane tasane ja sirge harjajoon. Mida liigestunum on seljak, seda kaarjama kujuga on kriiva. Tasase harja ja sümmeetriliste nõlvadega seljakud on enamasti sirgjoonelised. Eeltoodut arvestades saab Alutaguse luited jagada kaheks: kaarjad, 1)liigestatud loodenõlvadega kriivad ning 2) vallilised, sirge harja ja enam-vähem sümmeetriliste nõlvadega kriivad.
Kriivade vanus on raske määrata, sest need on eoolset setted ning orgaanilise materjali materjali sisalus on neis väike. Samuti on ka setted ümber paiknenud. Vanuse määramiseks on kasutatud termoluminesentsanalüüsi meetodit, mille tulemusel on leitud, et tuul on luiteliivasid korduvalt ümbes puhunud ja see jätkub tänini, mistõttu on kriivad küll olemuslikud mandriluited, kuid võivad olla segatekkelised liitpinnavormid (Eesti Loodus, 2008).
Teisalt Ilmatu järvest 2 km põhja pool paiknevat kriivat on termoluminestsentsmeetodiga dateeritud (Matkaklubi, 2011). Saadud vanused – ligikaudu 4000 ja 5900 aastat – kõnelevad samuti sellest, et luiteliivasid on korduvalt ümber puhutud. Märgitakse, et liivad võisid liikuma hakata nii inimmõjul kui ka metsatulekahjude tõttu (Matkaklubi, 2011).

Tekkimise teooriad

Osad teadlased oletavad, et sealsed omapärased kirdest edelasse väljavenitatud ja kaarjad vormid kujunesid esialgselt kunagise irdjäävälja lõhenedes limnoglatsiaalsete mõhnadena ja hiljem on tuul nende pindmist osa ümber puhunud ja luideteks moondanud.
19. sajandi teadmisi kokkuvõttev teos „Baltische Landeskunde” mainib, et peaasjalikult on Alutaguse mäed on taganeva liustikujää servamoodustis. Ka 1920. aastatel peeti kriivasid enamasti taganeva mandrijää servamoodustisteks, mis märgistasid liustikujää seisakuid. Just niiviisi on neid pinnavorme iseloomustanud geoloog Artur Luha 1924. aastal Virumaa koguteoses ( Eesti Loodus, 2008). 
Johannes G. Granö on neid 1922. aastal siiski pidanud tuule ja lainete tegevuse läbi sündinud liivakuhjatisteks. Üks Eesti tuntuimaid geomorfolooge enne Teist maailmasõda August Tammekann peab kriivasid jällegi mandrijää servamoodustisteks oma 1940. aasta töös mandrijää taganemisest ja otsamoreenidest. Suure tõenäosusega ei käinud ükski eelnimetatud uurija Alutagusel välitöödel, vaid nende uuringud põhinesid suuresti varasematel üldistel geoloogilistel käsitlustel ja topograafilistel kaartidel (Eesti Loodus, 2008).
Valdavad kolm peamist versiooni: esimene ja vanem käsitleb kriivasid kui otsamoreene , teise tõlgenduse kohaselt on kriivad kujunenud hilisjääaegsel külmal ja kuival perioodil mandriluidetena. Kolmanda hüpoteesi järgi on kriivad seotud Peipsi järve arenguga ehk need on alaneva Peipsi järve luitestunud rannavallid. Peipsi järve taandumisel aset leidnud suhteliselt kestvamate rannajoone seisakute ajal moodustusid rannikul ühe kuni kolme meetri kõrgused abrasiooninõlvad, millele kuhjusid mõne kuni kahekümne meetri kõrgused rannavallid ja rannikuluited.
Praeguseks pole kriivade morfoloogiasse selgust lisandunud. Ümber on lükatud vaid otsamoreeni hüpotees . Valdavalt seostatakse kriivasid mandriluidetega. Käsitledes 1968. aastal Eesti luiteliivade koostist ja kihilisust, on Anto Raukas toonud välja mõlemad teooriad, kaldudes eelistama rannikuluidete teooriat. Aasta hiljem on sama autor koos Endel Rähniga väitnud , et tegemist on mandriluidetega, mis kujunesid Hilis -Dryase ja Pre-Boreaali (umbes 9000 – 11 000 aastat tagasi) algul Väike-Peipsi ajal valitsevate lääne- ja loodetuulte mõjul kohapealsest materjalist. Mandriluidete kasuks räägib ka asjaolu, et kriivade orientatsioon ei jälgi veetaseme alanemise aegset Peipsi rannajoont. Kuna luidete alt on leitud jääjärvesetteid, tõlgendavad Anto Raukas ja Galina Hütt kriivasid kui paralleelsetesse liustiku pikilõhedesse kujunenud limnomõhnu, mis pärast jää lõplikku sulamist luitestusid. Siiski põhineb limnomõhnade teooria vaid üksikutel puurimistel ning pole välistatud ka teiste protsesside, eelkõige Peipsi luitestunud rannavallide osaline toime kriivade tekkes (Eesti Loodus, 2008).

Kasutatud kirjandus

Eesti Loodus, 2008. Pae, Taavi ; Roose, Antti ; Aasa, Anto 2010. Alutaguse kriivad: kas tuulest tehtud? – Eesti Loodus 61 (4): 20–23.
Matkaklubi, 2011. Külastatud aadressil: http://www.matkaklubi.ee/pinnavormid-ja-maastikud/luited-ja-kriivad/pootsiku%E2%80%93varesmetsa-kriivad/
Eesti Loodus, 2010/8. Sõna kriiva päritolust. http://www.eestiloodus.ee/artikkel3402_3387.html